Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch
et järgmised omadused vastavad tõele, siis võite need kirja panna: hooliv, lojaalne, hea kuulaja, tähelepanelik ja emotsionaalselt tundlik).
2. Järjestage see omaduste loend vastavalt sellele, kui tähtsad need teie jaoks on.
3. Valige kolmest tähtsamast omadusest oma loendis kaks ning kirjutage kummastki lühiessee (paar lõiku), mis sisaldaks järgmisi punkte:
• Miks see omadus on teie jaoks tähtis
• Kuidas see omadus mõjutab teie elu
• Miks see omadus on tähtis osa teie minapildist
Doseerimine: kasutage alati, kui kogete tõrjumist, ning korrake vajadusel.
Toime: leevendab haiget saanud tundeid ja emotsionaalset valu ning taastab kahjustatud enesehinnangu.
Kuigi tõrjumine muudab meid teistega suhtlemise algatamisel ebakindlaks, tuleb püüda need hirmud ületada ja otsida tuge suhtevõrgustikest või leida teisi teid oma sotsiaalse seotuse tunde turgutamiseks. Sotsiaalne toetus leevendab iga liiki stressi, eriti vajalik on see aga pärast tõrjumist. See loob vahetu sideme meile oluliste inimestega, mis omakorda soodustab kuhtunud kuuluvustunnete taastamist. Ühes uurimuses piisas juba põgusast suhtlusest sõbraliku katsekorraldajaga, et sotsiaalse tõrjumise tagajärjel tekkinud agressiivsust vähendada.19 Teisel juhul taastas teismeliste ja noorte enesehinnangu tõrjumisele järgnenud sõnumivahetus internetis tundmatu eakaaslasega.20
Pärast tõrjumist ei pruugi alati olla lihtne saada sotsiaalset toetust lähedastelt sõpradelt ja inimestelt, keda me usaldame, kuna nad kalduvad meile tõrjumisega tekitatud valu alahindama. Kõik me oleme kehvad nii iseenda kui teiste sisemise ja füüsilise valu hindajad (kui me just ei juhtu ise samal ajal samasugust valu kogema).21 Nii näiteks muudab suurem osa naisi, kes kavatsevad sünnitada valuvaigisteid kasutamata, tuhude alates oma otsust.
Meeleheitlikest vahenditest (näiteks enesetapust) väljapääsu otsinud kiusatavate õpilaste pereliikmed, sõbrad ja õpetajad on tihti jahmunud, kuna neil puudus ettekujutus selle distressi suurusest, mida inimene tundis. Hiljutine veenev uurimus näitas, et õpetajad, kes alguses tegid läbi palliviskamisest kõrvalejätmise katse, suutsid kiusatava õpilase emotsionaalset valu mõista sootuks paremini kui nood õpetajad, kes polnud pidanud tõrjumist tundma.22 Selle tagajärjel soovitasid esimesed kiusajat ühtlasi rangemalt karistada.
Sotsiaalne toetus võib osutuda veelgi olulisemaks, kui tõrjumises sisaldub diskrimineerimise elemente. Kui valgustatuks meile ka ei meeldiks oma ühiskonda pidada, näitavad meie tegelikud teod siis, kui jutt on meist erinevate inimeste aktsepteerimisest, midagi muud. Rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, usk, kehalised puuded, sugu ja vanus – kõigi nende tegurite tõttu saavad miljonid inimesed tunda äärmiselt valusat tõrjumist ning tõrjujateks on nende sõbrad, pere, tööandjad, naabrid või ka võõrad. On tõestatud, et kui pärast diskrimineerimise objektiks olemist otsitakse oma grupi liikmetelt toetust, vähendab see viha ja depressiooni, tugevdab inimese grupiidentiteeti ja on vastukaaluks kahjulikele mõjudele, mida valitseva kultuuri poolt alahindamine põhjustab.23
Meie kuulumisvajadusele on iseloomulik mõningane asendatavus , see tähendab, et lõppenud vahekordi võivad psühholoogiliselt asendada uued suhted ja liikmelisused, eriti kui need sobivad meie isiksuse ja huvidega paremini. Kuigi tõrjumine teeb haiget, võib seda alati käsitada võimalusena hinnata, kas olemasolev partner, suhtlusringkond, sõber või tööandja meie isiksuse, huvide, elustiili ja karjääriga üldse sobib.
Meie suhtlusringkonna valiku tingib tihti olukord. Juhuse määratuna saame tuttavaks toakaaslastega kolledžis, kolleegidega, oma laste mänguseltsiliste vanematega. Paljud niisugused sõprussuhted jäävad püsima, teised lõpevad, kui me neist välja kasvame või kasvab neist välja teine pool. Tavaliselt juhtub see siis, kui muutuvad meid kokku viinud asjaolud: kui me lõpetame kolledži, vahetame töökohta, meie lapsed ei mängi enam nende lastega. Kui esiotsa tunnemegi teatud torget või tõrjutust, siis hiljem tõenäoliselt mõistame, et selle suhte või sõpruse kaotamine ei kurvastagi meid nõnda palju, kui alguses arvasime.
Mõnikord aitab sotsiaalse seotuse tunnet taastada lihtsalt ajaveetmine koos grupiga, kellega meil on tugev side, isegi kui omavahel suurt millestki ei räägita (näiteks kaaslastega korvpalli mängides või sõpradega teatris või kinos käies). Individuaalset sotsiaalset toetust otsides peaksime oma valikuid hästi kaaluma, eriti kui värskelt kogetud tõrjutuse haavad on veel valusad. Armsad sõbrad võivad meist küll vägagi hoolida, ent kui nad ei oska oma empaatiat ja toetust eriti välja näidata, ei pruugi nad olla meie jaoks sobivaim valik.
Kõik, kes on põdenud rasket haigust, kannatanud füüsilise vigastuse all või kes on hädas mingi puudega (nagu David), on tõenäoliselt kogenud, et inimesed tunnevad ebamugavust ja vaatavad kõrvale, väldivad kontakti, „unustavad“ helistada või vaatama tulla või kaob kontakt täiesti. Vähi- ja muud haiged moodustavad tihti toetusgruppe, et haiguse ja ravi põhjustatud stressiga toime tulla, saades tuge teistelt samasuguste raskustega ja tõrjutusega kokku puutuvatelt inimestelt.24
Kõige parem on loomulikult suhelda inimestega, kes saavad meile pakkuda sotsiaalset toetust ja seotuse tunnet, kuid alati ei pruugi see olla võimalik. Filmis „Kaldale uhutud“ satub Chuck Noland (Tom Hanks) neljaks aastaks üksikule saarele ning oma suhtlemisnälga rahuldab ta sõbratar Kelly fotot silmitsedes ja rääkides valjusti võrkpalliga, keda ta nimetab Wilsoniks ja kellest saab tema armastatuim kaaslane. Nii nagu leevendab nälga väike suupiste juhul, kui meil pole võimalust korralikku einet süüa, kergendab oluliste emotsionaalsete sidemete meenutamine „suupistena“ meie „suhtlemisnälga“, kui tunneme end tõrjutuna, väljatõugatuna ja üksi.
Suhtlemissuupistel võib olla palju vorme, kuid teadlased on leidnud, et üks emotsionaalselt toitvamaid snäkke, mida pärast tõrjutuse kogemist tarbida, on lähedaste inimeste fotod.25 Ühes uurimuses asetasid katsealused enda ette lauale kas lähedaste inimeste või kuulsuste fotod, misjärel paluti neil elavalt kujutleda mingit olulist minevikust pärit tõrjutuskogemust. Neil katsealustel, kelle laual olid kuulsuste pildid, langes tõrjutuse meenutamise tagajärjel meeleolu järsult, neil aga, kelle laual olid lähedaste fotod, ei registreeritud peaaegu mitte mingit meeleolumuutust. Neist tulemustest selgub, et võib-olla peaks põhikooli kannatuste kadalippu läbivatele noorematele ja vanematele teismelistele soovitama asendada muusikute ja näitlejate plakatid hoopis vanaisa Dwighti ja armsa tädi Flossie läikpiltidega.
Fotod pole ainsad toiteväärtust omavad suhtlemissuupisted. Teised uurimused on näidanud, et piisab juba pelgast kõige lähedasemate ja kallimate inimestega positiivsete suhete või soojade suhtluste meenutamisest, et vähendada pärast tõrjutuse kogemist kogunevat agressiivsust. Meile oluliste meilide ja kirjade lugemisel, videote vaatamisel ja kõige lähedasemate inimestega seotud kallite mälestusesemete silmitsemisel on samuti suhtlemissuupistena toiteväärtus. Olulise „kalorsusega“ võivad olla ka mälestusesemed ja elutud objektid, eriti kui tõrjutust raskendab üldine üksindus – nii oli Chuck Nolandil „Wilsoniga“. Kui me järgmine kord kedagi kohtamisele kutsume või uuele töökohale kandideerime, võiksid meil igaks juhuks taskus käepärast olla sõprade või lähedaste inimeste fotod – või kui just muidu ei saa, siis võrkpall.
Doseerimine: tarvitage kindlasti alati, kui tõrjutust kogete. Sotsiaalse seotuse tunnet on võimalik taastada paljudel viisidel, sestap kasutage vajaduse korral selle ravi erinevaid vorme (näiteks veetes õhtupooliku teid armastavate ja hindavate pereliikmete seltsis või vaadates suhtlemissuupistena nende pilte).
Toime:
J. M. Twenge, L. Zhang, K. R. Catanese, B. Dolan-Pascoe, L. F. Lyche ja R. F. Baumeister, „Replenishing connectedness: Reminders of social activity reduce aggression after social exclusion“,
E. F. Gross, „Logging on, bouncing back: An experimental investigation of online communication following social exclusion“,
N. L. Nordgren, K. Banas ja G. MacDonald, „Empathy gaps for social pain: Why people underestimate the pain of social suffering“,
Ibid.
S. Noh ja V. Kasper, „Perceived discrimination and depression: Moderating effects of coping, acculturation, and ethnic support“,
S. E. Taylor, R. L. Falke, S. J. Shoptaw ja R. R. Lichtman, „Social support, support groups, and the cancer patient“, Journal of Consulting and Clinical Psychology 54 (1986), lk 608–615.
W. L. Gardner, C. L. Pickett ja M. Knowles, „Social snacking and shielding: Using social symbols, selves, and surrogates in the service of belonging needs“, raamatus