Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch
kes on kunagi pidanud telefoni teel midagi pakkuma (näiteks helistama potentsiaalsetele tööandjatele või paluma inimestelt annetusi heategevuseks), teab, kui raske on esimesi kõnesid teha. On ääretult ebameeldiv kuulda, kuidas sulle vastatakse: „Tänan, ei!“ ja toru hargile visatakse. Viienda-kuuenda kõne ajal aga juhtub midagi huvitavat – me ei võta ei-ütlemist enam nii isiklikult. Me raputame selle endalt maha, kriipsutame selle nime läbi ja läheme nimekirjas järgmise isiku juurde. Näitlejad, muusikud ja etenduskunstnikud on kogenud sama. Kui näitleja käib harva end prooviesinemistel pakkumas, mõjub äraütlemine talle tõenäoliselt valusalt, neil aga, kes pakuvad ennast prooviesinemistel mitu korda nädalas, on hoopis kergem äraütlemist mitte südamesse võtta.
Selle põhjuseks on desensitisatsiooniks (tuimastumiseks) nimetatav psühholoogiline protsess. Mida rohkem me ebamugavana või ebameeldivana tunduvas situatsioonis viibime, seda rohkem me sellega harjume ja seda vähem see meid häirib. Mõistagi ei kehti see kõigi olukordade kohta ja kindlasti ei käi see nii mõnegi meid tabada võiva olulisema või sügavama tõrjumise kohta. Mõnigi elukogemus tekitab teravat valu ja on emotsionaalselt laastav, ükskõik kui sageli see ka ei korduks. Kui aga tegemist on selliste olukordadega nagu kohtamisele kutsumine, tööd otsides loodetavatele tööandjatele helistamine, praktikale või haridusprogrammidesse kandideerimine või uute sõprussuhete algatamine, võib mõningane enda tuimastamine kasulikuks osutuda.
Mul oli kord üks kahekümnendates eluaastates meespatsient, keda takistas naistele lähenemast hirm äraütlemise ees. Andsin talle ülesande teha ühe nädalavahetuse jooksul kohtumisettepanek üheksale naisterahvale. Ta kavatses minna kolmele peole ja ma lubasin talle, et kui ta ühe peo jooksul kolmele naisele läheneb, siis selleks ajaks, kui ta jõuab kolmandale peole (töökaaslase sünnipäevale), on ta suhtumine võimalikku äraütlemisse täiesti muutunud. Huvitaval kombel mõjutas teda juba see, et ta ülesandega nõusse jäi. „Mõte nii paljudele naistele lähenemisest muutis mind juba enne alustamist kuidagi enesekindlamaks. Kui olin leppinud teadmisega, et saan palju äraütlemisi, muutus mõte iga üksiku naise äraütlemisest mingil imelikul põhjusel talutavamaks.“
Nüüd teame, et see „imelik põhjus“ on tegelikult tuimastus. Kolmandale peole mu patsient ei jõudnudki. Esimesel peol põrus ta kolm korda läbi, teisel peol aga andsid kaks naist tema ehmatuseks talle oma telefoninumbri „ja üks number isegi ei olnud vale!“, teatas ta õnnelikult. Lõpuks jättis noormees kolmandale peole minemata, et minna kohtuma naisega, kes oli talle oma õige telefoninumbri andnud.
Tuimastus võib olla tõhus võte tõrjumise emotsionaalse mõju vähendamiseks, ent seda tuleb kasutada napilt ja targalt. See on üks neid ravivõtteid, mille sildil peavad olema selged hoiatused. Lugejaile saab soovitada enda ravimist tuimastuse abil üksnes juhul, kui nad tunnevad, et on selleks valmis, ning ainult pärast hoolikat kaalumist, kuidas kasutada seda ravivõtet nõnda, et sellest kasu oleks. Kõige tähtsam on koondada oma tegevus piiratud ajalistesse raamidesse, sest selle ajas hajutamine nõrgendab selle mõju ja muudab selle ebatõhusaks. Näiteks kui mu patsiendil poleks olnud kavas mitut pidu ühtejärge, siis poleks tal olnud nii kerge leida võimalust kolme päeva jooksul üheksat naist kohtama kutsuda.
Doseerimine: tarvitada ainult konkreetsetel eesmärkidel: kui tahetakse kedagi kohtama kutsuda, sõprussuhteid algatada või ka tööle, praktikale või mingitesse programmidesse kandideerida, samuti telefonimüügil.
Hoiatus: kasutada napilt ja targalt, kuna selle ravivõttega kaasneb üsna suur ebamugavus. Kasutage ainult siis, kui tunnete, et teie enesehinnang suudab suurt hulka väikesi tõrjumisi taluda.
Toime: tekitab tulevaste tõrjumiste ette elastse kihi, millega vähendatakse tõrjumisest põhjustatud haiget saamist ja emotsionaalset valu ning sellest johtuvat enesehinnangu kahjustumist.
Emotsionaalse esmaabi andmine pärast tõrjumist peaks leevendama kõigi nelja selle tagajärjel tavaliselt saadud haava valulikkust ning vähendama kestvamate psühholoogiliste komplikatsioonide ohtu. Kasulik võib olla ka varasemate tõrjumiste ravimine, mis meid tervistumise ja taastumise rajale võib juhtida. Mõned tõrjumised aga on nii valusad ja nende tekitatud haavad nii sügavad, et nende põhjustatud psühholoogiliste kahjustuste parandamiseks üksi emotsionaalsest esmaabist ei piisa.
Kui teie kogetud tõrjumine on raskekujuline (kui teid on näiteks tõrjunud terve te perekond või kogukond teie seksuaalse orientatsiooni või usuliste veendumuste pärast) või kui olete kogenud kroonilist tõrjumist pikema aja vältel, võib olla tarvilik otsida abi vaimse tervise spetsialistilt. Kui olete kasutanud selles peatükis kirjeldatud võtteid ja teie emotsionaalne valu ei vaibunud, te enesehinnang on endiselt ülemäära habras ja inimestega lävimine tundub liiga riskantne, peaksite konsulteerima vaimse tervise spetsialistiga. Kui te viha ja agressiivsed impulsid on muutunud liiga tugevaks ja kontrollimatuks või kui teil tekib mõte ennast või teisi vigastada, pöörduge otsekohe vaimse tervise spetsialisti poole või lähimasse erakorralise meditsiini osakonda.
2. peatükk
ÜKSILDUS
Suhtlemismuskli nõrkus
Meie maailm on muutumas väiksemaks. Sotsiaalmeedia võimaldab kontakti kümnete, kui mitte sadade sõpradega korraga, tutvumisportaalid pakuvad rikkalikus valikus potentsiaalseid partnereid, keda me võime oma kodumugavuses põhjalikult uurida, ning üheainsa arvutiklahvi vajutusega võime terve maailma ulatuses luua uusi sidemeid võõrastega, kellel on meiega sarnased huvid ja soovid. Sellele pretsedenditule ülemaailmsele inimestevaheliste sidemete ajastule vaatamata kannatab rohkem inimesi kui kunagi varem tõsise üksilduse käes.
2010. aasta USA rahvaloendusel ilmnes, et 27 protsenti sealsetest majapidamistest on ühe inimese majapidamised, mis on nüüdseks kõigist teistest gruppidest (näiteks ühe või kahe vanema ja lastega majapidamistest) arvukam rühm.26 Muidugi ei ole kõik, kes üksi elavad, üksildased ja mitte iga üksildane ei ela üksi. Paljud kannatavad üksilduse käes hoolimata sellest, et elatakse koos abikaasaga või ollakse püsisuhtes. Just kooselus inimesega, kellega oleme lähedased küll füüsiliselt, aga kõiges muus mitte, tuleb tegelikult esile see määratu emotsionaalne kaugus ja sügav eraldatus, mis tekitab tugeva isoleeritustunde.
Üksildustunne ei sõltu meie suhete hulgast, vaid nende subjektiivsest kvaliteedist, sellest, kui isoleerituna me end sotsiaalselt või emotsionaalselt tunneme.27 Paljudel inimestel on olemas märkmikud, mis on täis juhututtavate kontakte, ometi kannatatakse sügavate sõprussuhete puudumise all. Mõnel inimesel on tihe toetavate sõprade võrgustik, ometi elab ta valusalt läbi partneri puudumist armastuses. Me võime päevad läbi olla ümbritsetud töökaaslastest ning ometi tunda, et asume neist kõigist kaugel ja eraldi. Me võime olla õnnistatud tugevate peresuhetega ja ometi olla geograafiliselt kaugel neist, kes meist kõige rohkem hoolivad. Need, kellel õnnestub kõrges eas hea tervis ja terane mõistus säilitada, võivad kogeda süvenevat üksildust, olles tunnistajaks sellele, kuidas tõved nende sõpru ja kaaslasi murravad ja nood üksteise järel surevad.
Tähenduslikud suhted on õnnelikuks ja sisukaks eluks hädavajalikud, kroonilise üksilduse kahjustav mõju seevastu võib ulatuda kaugemale lihtsast elurõõmu vähenemisest. Lisaks üksilduse põhjustatavale emotsionaalsele valule ja igatsusele seondub see kliinilise depressiooniga, enesetapumõtete ja – käitumisega, vaenulikkuse ja unehäiretega.28
Veelgi tähtsam on see, et üksildus mõjub halvasti ka meie üldisele tervisele.29 See muudab südameveresoonkonna tööd (põhjustades kõrget vererõhku, suurenenud kehamassiindeksit ja kõrgemat kolesteroolitaset), endokriinsüsteemi tööd (suurendades stressihormoonide taset) ja isegi immuunsüsteemi. Näitena sellest, kui otseselt üksildus meie füüsilisele tervisele mõjub, võib tuua uurimuse, milles leiti, et muus suhtes tervete üliõpilaste hulgas
http://www.census.gov/newsroom/releases/archives/families_households/cb10-174.html.
J. T. Cacioppo ja L. C. Hawkley, „People thinking about people: The vicious cycle of being a social outcast in one’s own mind“, raamatus
C. M. Masi, H. Chen, L. C. Hawkley ja J. T. Cacioppo, „A meta-analysis of interventions to reduce loneliness“,
Ibid.