Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch
tunduda ehmatav, kuid meie pikaajalise psüühilise tervise seisukohalt on üksildus sama suur riskitegur nagu suitsetamine, lõigates meie elueast sõna otseses mõttes aastaid maha.31 Sigaretipakkidel on hoiatused, mida suitsetamine tervisega teeb, vähesed aga on teadlikud ohust, mida kujutab endast päevas kaks pakki sotsiaalset isolatsiooni. Sestap ei tajuta üksildustunnet enamasti hädaolukorrana ja enamasti ei pöörata vajadusele üksilduse küüsist vabaneda ja oma psühholoogilisi haavu ravida piisavalt tähelepanu.
Lisaks rõhutab üksilduse tekitatud psühholoogiliste haavade ravimise vajadust üks hiljutistes uurimustes selgunud sootuks hämmastav asjaolu: üksildus on nakkav!32 Pikema aja jooksul sotsiaalvõrgustikes üksilduse levimist jälgides jõuti järeldusele, et üksildus levib selgelt nakatamisprotsessi kaudu: inimesed, kellel oli uurimuse alguses kontakt üksildaste inimestega, muutusid uuringu lõpuks suurema tõenäosusega ka ise üksildaseks. Nakkusohtlikkus olenes ka üksildase ja mitteüksildase inimese vahelise läheduse määrast. Mida lähedasemad olid mitteüksildased inimesed üksildase inimesega, seda kergemini nakkus toimis ja seda üksildasemaks esimesed hiljem muutusid.
Ühe iseärasusena leidsid teadlased, et üksildasi inimesi tõugatakse pidevalt suhtlusvõrgustike perifeeria poole, positsioonile, kus nad muutuvad veelgi üksildasemaks. Need, kes olid lähedases kontaktis üksildaste inimestega, nakatusid samuti ja neidki hakati tõukama perifeeria suunas. Ärevust tekitav on see, et selline nakatumine „kandus üle“ ühelt inimeselt teisele isegi väljaspool üksildase inimese vahetut suhtlusringi ning levis üle kogu suhtlusvõrgustiku. Neist uurimustest nähtub, miks ja kuidas on üksildus tänapäeva ühiskonnas omandanud epideemia mõõtmed.
Vaatamata üksildusega kaasnevatele terviseriskidele ja ka selle nakkusohtlikkusele on üksildus kahjuks üks enim ignoreeritud meid igapäevaelus tabavaid psühholoogilisi kahjustusi. Vähesed mõistavad, kui oluline on üksilduse tekitatud psühholoogilisi haavu ravida, ja veelgi vähesemad teavad, kuidas seda tagajärjekalt teha.
Arvestades seda, kui tõsist ohtu üksildus endast meie füüsilisele ja vaimsele tervisele kujutab, peaksime tegema kõik, et võimalikult ruttu selle mõjust vabaneda. Niisugust toimimist kipuvad aga raskendama kaks tegurit. Esiteks muudab üksildus meid iseenda ja ümbritsevate inimeste suhtes ülemäära kriitiliseks ja sellest johtuvalt hindame me oma olemasolevaid suhteid liiga negatiivselt – see kõik mõjutab meie suhtlemist teiste inimestega. Teine ja üksilduse üks salakavalamaid mõjusid on see, et üksildus paneb meid käituma enesehävituslikult, vähendades veelgi meie sotsiaalsete sidemete kvaliteeti ja kvantiteeti. Tagajärjena jäävad kiud, millest meie „suhtlemismusklid“ koosnevad – meie sotsiaalsed ja suhtlemisoskused, oskus näha asju teise inimese vaatenurgast, empaatiavõime ja võime mõista teiste inimeste tundeid –, üha nõrgemaks ja hakkavad meid alt vedama just siis, kui me neid kõige rohkem vajame.
Mõistkem õieti: me üksildus pole meie süü, ka ei ole see seotud meie sobivusega suhtlemispartneriks. Ent hoolimata seda tingivatest asjaoludest, vallandab üksildus, kui see on juba ilmseks muutunud, rea psühholoogilisi reaktsioone, mis panevad meid tahtmatult oma olukorda põlistama ja seda koguni halvendama. Kuna tavaliselt pole me sellise dünaamika toimimisest ise teadlikud, on tähtsaim vahend olukorra parandamiseks avatud meel. Me võime olla veendunud, et oleme olukorra muutmiseks teinud kõik endast oleneva ja et me kindlasti ei tee midagi sellist, mis muudaks asja halvemaks. Mööndes aga võimalust, et meie ebameeldivat olukorda võib me enda käitumine halvendada, peame olema ka valmis avastama viise, kuidas seda muuta. Usaldada, eelarvamustest loobuda ja emotsionaalseid riske võtta ei ole lihtne, ometi tuleb julgus kokku võtta ja seda teha, kui soovime oma üksildust ravida.
Inimesed usaldavad oma psühhoterapeudile enda kohta paljugi negatiivset, ent üks asi, mida nad harva söandavad tunnistada, on see, kui üksildasena nad end tunnevad. Üksildusel on küljes mingi häbiväärsuse ja enesesüüdistuse märk, mida teatud määral leidub kõigi inimeste psüühikas. Üle 40 protsendi täiskasvanuist kannatab mõnel oma elu etapil üksildust ja seetõttu mõtlevad nad tegelikult kõik endast halvasti.33 Üks raskemaid emotsionaalseid haavu, mida üksildus tekitab, ongi tegelikult, et see paneb meid tajuma iseennast ja teisi ebaõigesti ning suhtuma oma olemasolevatesse suhetesse ja sotsiaalsetesse interaktsioonidesse liiga karmilt.
Mõni aasta tagasi tuli minu juurde psühhoteraapiasse Lionel, kes oli Teise maailmasõja ajal olnud ohvitser ning saanud arvukalt medaleid vapruse eest. Teda saatis ta sotsiaaltöötajast tütar, kes elas isast eraldi ning oli mures tema üha süveneva sotsiaalse isolatsiooni pärast. Lionel elas üksi (ta naine oli mõne aasta eest surnud) ja kuigi tütar talle iga päev helistas, olid nende vestlused tavaliselt üpris lühikesed, kuna Lioneli meelest „olid telefonid selleks, et kokku leppida kohtumisi, aga mitte tühja lobiseda“. Peagi mõistsin, et Lionel ei hinda üleüldse mingit lobisemist, tühist või mitte, ja alguses tegi see meie teraapiaseansid päris raskeks. Minu katse hinnata Lioneli sotsiaalse isolatsiooni määra nägi välja umbes nõnda:
„Kellega te veel regulaarselt peale oma tütre räägite?“
„Koduabilisega. Käib kaks korda nädalas. Teeb toitu ja koristab.“
„Millest te temaga räägite?“
„Ta ütleb, mis ta tegi. Mina jätan talle köögilauale raha.“
„Ja teised pereliikmed?“
„Mul pole teisi sugulasi peale tütre.“
„Aga teenistusaegsed sõbrad või endised töökaaslased, on teil nendega mingit sidet?“
„Ei.“
„Mis on teie arvates selle põhjuseks?“
„Nad on surnud.“
Surusin pealekippuva ohke maha ja noogutasin mõistvalt. Üritasin asja edasi uurida ja sain lõpuks teada, et Lionelil on siiski üks regulaarne tegevus, mille puhul ta viibib teiste inimeste seltsis – ta on maleklubi liige. Igal teisipäeval paneb Lionel pintsaku selga ja lipsu ette ning läheb pensionäride keskusse, et paar partiid teha. Mis mängudesse puutub, siis kahjuks mõjub male suhtlemisele umbes sama soodustavalt kui pasjanss, kui mitte vähem. Tõsi, malemänguks on vaja kahte inimest, kuid igasugune rääkimine on mängu ajal rangelt ebasoovitav, kuna see segab teise mängija keskendumist.
„Kas te mängite ühtede ja samade inimestega?“ uurisin ma. Mind huvitas, kas mõned regulaarselt mängimas käijad kohtuvad ka väljaspool maleklubi aega.
„Enamasti.“
„Olete te mõnega suhelnud ka niisama?“
„Neid see ei huvita.“
„Kust te teate?“
„Miks nad peaksid tahtma minuga suhelda? Ma olen kaheksakümneaastane!“ Minus tekkis kahtlus, kas vanus ikka on see tõeline põhjus. Klubi oli ju lõppude lõpuks mõeldud pensionäridele; kui noored need teised siis ikka on.
„Teie olete kaheksakümmend ja nemad on …?“
„Ei ole huvi tundnud.“
„Kas nemad omavahel suhtlevad?“
„Mõnikord.“
„Ja nad pole kunagi teid ühes kutsunud?“
„Nad pole huvitatud!“
Hoolimata faktist, et Lionelil polnud mingeid tõendeid, nagu põhjustaks ta vanus või miski muu tema juures teiste külma suhtumist, oli ta veendunud, et teised, „nooremad“ maleklubi liikmed tõrjuksid iga ta katse nendega sõprust teha. Pettumist ja tõrjumist oli ta aga otsustanud iga hinna eest vältida. Ta saabus kohale täpselt mängu alguseks ja lahkus kohe pärast viimast partiid. Ta ei läinud mitte kellegi juurde ja kohvipausi ajal istus ta raamatut lugedes nurgas. Teisisõnu, ta ei andnud teistele maleklubi liikmetele mingit võimalust temaga lähemalt tutvuda.
Kui
J. Holt-Lunstad, T. B. Smith ja J. B. Layton, „Social relationships and mortality risk: A meta-analytic review“,
J. T. Cacioppo, J. H. Fowler ja N. A. Christakis, „Alone in the crowd: The structure and spread of loneliness in a large social network“,
L. C. Hawkley ja J. T. Cacioppo, „Loneliness matters: A theoretical and empirical review of consequences and mechanisms“,