Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
„Vaata aga, mihuke punapõskne võrukael! Kuule, Jack, kas sa tahaksid midagi kingituseks saada?”
Poiss kaalutles veidi.
„Tahaksin šillingit,” kohmas ta lõpuks.
„Võib-olla meeldib sulle miski veel rohkem?”
„Jah, kaks šillingit meeldib rohkem,” kostis imelaps pärast arupidamist.
„Noh, ole lahke! Püüa kinni! Tore poiss teil, missis Smith!”
„Jumal õnnistagu teid, sir, tore on ta mul küll, aga igavene naaskel kah. Ei saa ma tast enam jagu, iseäranis kui mees vahel päevade viisi kodunt ära on.”
„Teda siis praegu kodus polegi?” küsis Holmes, hääles pettumusnoot. „Kahju, oleksin tahtnud mister Smithiga kõnelda.”
„Ta on ära eile hommikust saati, sir, ja õigust öelda hakkan tema pärast juba muret tundma. Aga kui teil on paati vaja, sir, siis selle asjaga tulen mina kah toime.”
„Tahtsin aurupaati üürida.”
„Oh heldeke, sir, aurupaadiga ta nimelt läkski. See mulle just muret teeb – tean, et tal polnud rohkem sütt kaasas kui ainult Woolwichini ja tagasi. Kui ta pargase oleks võtnud, poleks ma üldse mitte muretsenud, sest ta on mitu korda varem kah pargasel Gravesendini sõitnud, ja kui asjatoimetust palju, seal isegi ööd olnud. Mis abi on aga aurupaadist ilma süteta!”
„Ta võis ju jõge mööda alla sõites kuskilt sütt juurde osta.”
„Võis küll, aga see poleks sugugi tema moodi. Olen teda tihtilugu kuulnud kirumas, et need seal võtavad paari kotitäie süte eest hingehinda. Ka ei meeldi mulle mitte üks raas see puujalaga mees kõige oma inetu näo ja võõramaa väljanägemisega. Mida paganat ta siin ringi lomberdas?”
„Puujalaga mees?” ühmas Holmes üllatunult.
„Jah, sir, üks pruuni ahvinäoga sell, kes mitmel korral mu vanamehe pool käis. Tema see ajaski minu oma eile öösel üles, ja sa ütle vaid – minu vanale oli teada, et teine tuleb, sest tal oli paadis juba aur hakkamas. Ütlen teile otse ära, sir, – ma olen selle asja pärast rohkem kui mures.”
„Kulla missis Smith,” lohutas teda Holmes, „ärge tühja muretsege. Ja kust te üldse teate, et see, kes öösel käis, oli puujalaga mees? Ma ei mõista, kuidas te selles nii kindel võite olla.”
„Aga tema hääl! Tunnen teda hääle järgi, see on tal niisuke jäme ja kähe. Ta koputas aknale – kell võis nii kolme ümber olla – ja hüüdis: „Aja ennast jalule, vanapoiss, aeg on minema panna.” Vanamees ajas siis Jimi üles – see on mu kõige vanem – ja nii nad läksidki, ilma et oleksid mulle sõnagi lausunud. Kuulsin veel, kuidas puujalg mööda kive klõpsus.”
„Kas see puujalaga mees oli üksinda?”
„Seda ma ei tea kindlalt ütelda, sir. Kedagi muud ei kuulnud olema küll.”
„Kahju, missis Smith, mul oleks aurupaati väga vaja läinud ja ma olen kuulnud, et inimesed kiidavad teie … teie … mis ta nimi nüüd oligi?”
„„Aurora”, sir.”
„Õige jah, „Aurorat”. Kas see on see vana lai roheline, kollase vöödiga paat?”
„Ei, hoopiski mitte. „Aurora” on kõige kenam laevuke siin jõe peal. Hiljaaegu just värskelt värvitud – must, kahe punase jutiga.”
„Tänan. Loodetavasti saate varsti mister Smithilt teateid. Sõidan jõge mööda alla, ja kui ma „Aurorat” näen, ütlen mister Smithile, et te tema pärast mures olete. Ütlesite, et laeval on must korsten?”
„Mitte üleni, sir, valge triip on keskel.”
„Õige jah, laev ise pidi must olema. Head päeva, missis Smith. Watson, näete, seal seisab paadimees, sõidame temaga üle jõe.”
„Sedasorti inimestega on kõige tähtsam mitte lasta välja paista, et nende informatsioon teile karvavõrdki korda läheb,” seletas Holmes, kui me paadis istet võtsime. „Kui nad sellest aru saavad, on neil kohe suu lukus. Aga kui kuulate neid otsekui vastumeelselt, nagu natukese aja eest nägite, saate tõenäoliselt teada kõik mis tarvis.”
„Meie kurss on nüüd klaar,” tähendasin mina.
„Mida teie oma arust ette võtaksite?”
„Üüriksin paadi ja sõidaksin sellega jõge mööda alla „Aurorale” järele.”
„Kulla mees, see oleks liiga raske ülesanne. „Aurora” võis randuda iga valgma juures kummalgi pool jõge siit kuni Greenwichini. Allpool silda moodustavad paadisadamad miilide pikkuselt täieliku labürindi. Kui te sellega üksinda peale hakkaksite, kuluks teil palju päevi, enne kui nad kõik läbi käia jõuate.”
„Võtke siis politsei appi.”
„Ei. Arvatavasti teatan viimasel hetkel ainult Athelney Jonesile. Ta ei ole halb mees ja ma ei tahaks ta teenistuskäigule kahju teha. Aga nüüd, kus me juba nii kaugele oleme jõudnud, on mul kange tahtmine asi omal jõul selgeks saada.”
„Vahest paneme siis lehte kuulutuse ja pärime valgmaomanikelt järele?”
„Taga paremaks! Mehed saaksid ainult teada, et neil juba kannul ollakse, ja pistaksid silmapilk Inglismaalt plehku. Küllap neil on niigi mõttes jalga lasta, aga seni kui nad arvavad, et neil midagi karta ei ole, ei hakka nad kiirustama. Siinkohal tuleb Jonesi ettevõtlikkus meile kasuks: ajalehed toovad kindlasti ära tema arvamuse selle loo kohta ja põgenikud jäävad uskuma, et kõik tagaajajad on valedel jälgedel.”
„Mida me’s teeme?” pärisin, kui me Millbanki paranduskoja ligidal randusime.
„Võtame selle troska, sõidame koju, sööme hommikueinet ja heidame tunnikeseks puhkama. On üsna tõenäoline, et järgmise öö peame jälle jalul olema. Pidage mõne postkontori juures kinni, kutsar! Toby jätame esialgu endale, temast võib veel abi olla.”
Peatusime Great Peter Streeti postkontori juures ja Holmes saatis sealt telegrammi.
„Mis te arvate, kellele see läks?” küsis ta, kui me oma teekonda jätkasime.
„Kust peaksin mina seda teadma!”
„Kas mäletate veel Baker Streeti vabatahtlikku politseiüksust, keda ma Jefferson Hope’i juhtumi puhul kasutasin?”
„Jah?” puhkesin ma naerma.
„Antud juhul võivad nad meile suure teene osutada. Kui neist abi pole, on mul veel teisi võimalusi varuks, aga nendega teeksin kõigepealt proovi. Telegramm läks väikesele räpasele leitnant Wigginsile, ja ma olen kindel, et enne kui me pruukostiga lõpule jõuame, on ta oma kambaga kohal.”
Kell oli juba poole üheksa ligi ja ma tundsin öiste erutuste järel tugevat reaktsiooni. Olin kuidagi lõtv ja roidunud, pea oli mul uimane ning keha väsinud. Mul puudus kutsealane entusiasm, mis mu kaaslast innustas, ka ei saanud ma suhtuda asjasse kui lihtsalt abstraktsesse probleemi. Mis puutus Bartholomew Sholtosse, siis olin temast vähe head kuulnud ega võinudki tema tapjate vastu eriti tugevat antipaatiat tunda. Aardega oli aga lugu teine. See – või osa sellest – kuulus täie õigusega miss Morstanile. Kuni oli olemas võimalus aaret kätte saada, olin valmis kas või kogu elu sellele eesmärgile pühendama. Sain muidugi aru, et aarde leidmisega oleks neiu mulle igavesti kättesaamatuks muutunud, ent mu armastus ei olnud nii väiklane ega omakasupüüdlik, et see teadmine oleks suutnud mind mõjutada. Kui Holmes töötas väsimatult, et kurjategijaid kätte leida, siis minul oli kümme korda tugevam ajend, mis kihutas mind aaret üles otsima.
Kodus Baker Streetil kümblesin, vahetasin kõik riided ja tundsin ennast jälle imeväärselt värskena. Alla minnes leidsin hommikusöögi laual ja Holmesi kohvi valamas.
„Näete, juba ongi lehes,” osutas ta naerdes avatud ajalehele. „Energiline Jones ja kõikenägev reporter on kahe peale toreda loo valmis teinud. Aga teil on sellest vist juba kõrini. Laske parem kõigepealt singil ja munadel hea maitsta.”
Võtsin