Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Meile teadaolevatel andmetel ei leitud mister Sholto kehalt küll tegelikult vägivalla jälgi, ent väärtuslik kogu india kalliskive, mis kadunu päris oma isalt, on ära viidud. Selle avastuse tegid kõigepealt mister Sherlock Holmes ja doktor Watson, kes saabusid Pondicherry Lodge’i koos kadunu venna mister Thaddeus Sholtoga. Õnneliku juhuse läbi viibis tuntud salapolitseinik mister Athelney Jones parajasti Norwoodi politseijaoskonnas ja jõudis pool tundi pärast esimest häiret tegevuspaigale. Andekas ja suurte kogemustega detektiiv sai peagi kurjategijatele jälile ning arreteeris kadunu venna Thaddeus Sholto, majapidajanna missis Bernstone’i , Lal Rao nimelise hindust teenri ja uksehoidja või väravavahi McMurdo. On päris kindel, et varas või vargad pidid maja hästi tundma, sest nagu suurte professionaalsete teadmistega mister Jonesi täpsed uurimised lubasid järeldada, ei sisenenud kurjategijad mitte ukse ega akna kaudu, vaid läbi katuseluugi ruumi, mis on ühenduses tollega, kust laip leiti. Selle tõestatud fakti najal võib öelda, et siin polnud tegemist lihtsalt juhusliku murdvargusega. Seadusesilma viivitamatu ja energiline tegutsemine näitab, kui suurt kasu võib niisugusel juhul tuua üksainus teo- ning juhtimisvõimeline inimene. Tuleb tunnistada, et antud juhtum toetab veenvalt nende väiteid, kes soovivad näha meie detektiive rohkem detsentraliseerituna, nii et nad saaksid lähemalt ja efektiivsemalt kokku puutuda asjadega, mida nad peavad uurima.
„Kas pole tore?” muigas Holmes kohvitassi tagant. „Kuidas teie arvate?”
„Arvan, et meidki oleks selle kuritöö pärast äärepealt pokri pistetud.”
„Seda minagi. Kui Athelney Jonesile uus tegutsemishoog peale tuleb, pole meie julgeolek enam kindel.”
Samal hetkel helistati ägedasti uksekella ja oli kuulda, kuidas meie perenaine missis Hudson kohkunult ja etteheitvalt häält tõstis.
„Taevas hoidku, Holmes,” hüüdsin ma toolilt tõustes, „juba tullaksegi meile järele.”
„Nonoh, nii hull see asi ka ei ole. Need on irregulaarväed – Baker Streeti vabatahtlikud.”
Ta ei olnud veel lõpetanud, kui trepilt kostis paljaste jalgade padinat ja heledaid hääli, ning tuppa tormas terve tosin kasimata räbalapuntraid. Lärmakast sissetungist hoolimata näitasid nad siiski üles teatavat distsiplineeritust, sest kohe tuppa jõudes võtsid nad ühte ritta ja jäid meile ootavalt otsa vaatama. Üks neist, pisut pikem ja vanem kui teised, astus sammu võrra ette, endal nägu nii tõsine ja tähtis, et ajas vägisi naerma.
„Sain teie sõnumi kätte, sir,” ütles naakmann, „ja tõin poisid kähku siia. Piletid maksid kolm šillingit ja kuus penni.”
„Palun väga,” lausus Holmes ning otsis taskust mõned mündid. „Edaspidi kannavad poisid asjast sulle ette, Wiggins, ja sina omakorda minule. Ma ei saa lubada, et te kõik niimoodi majja sisse tormate. Aga praegu on sedaviisi paremgi: saate kõik korraga juhtnöörid kätte. Minu soov on kuulda, kus asub Mordecai Smithi aurupaat „Aurora”, üleni must, kahe punase triibuga külgedel, korsten must, valge vöödiga. Paat on sõitnud kuhugi allajõge. Tahan, et üks poiss peaks valvet Millbanki kohal Mordecai Smithi paadisilla juures ja teataks, kui paat tagasi tuleb. Peate ülesande eneste vahel ära jagama ja mõlemad kaldad hoolega läbi otsima. Otsekohe, kui midagi kuulete, teatate mulle. Selge?”
„Jah, sir,” vastas Wiggins.
„Tasu vana taksi järgi, lisaks gini sellele, kes paadi leiab. Siin on päevaraha ette. Ja nüüd laske varvast!”
Holmes andis igaühele šillingi ja poisid lippasid trepist alla. Hetk hiljem nägin neid juba kihutamas piki tänavat.
„Kui paat vee peal on, leiavad nad ta kindlasti üles,” ütles Holmes laua tagant tõustes ja piipu süüdates. „Nad käivad kõikjal, näevad kõike, kuulevad kõikide juttu. Loodan veel enne õhtut teada saada, et paat neil käes on. Seni pole meil muud teha kui tulemusi oodata. Kadunud jälgi ei leia me enne, kui avastame „Aurora” või mister Mordecai Smithi.”
„Need toiduraasud istuksid vist Tobyle üsna hästi. Heidate magama, Holmes?”
„Ei, ma pole väsinud. Mul on kummaline organism. Töö ei väsita mind kunagi, küll aga kurnab jõudeolek. Suitsetan veidi ja pean aru selle kummalise loo üle, mille mu kena klient meile esitas. Kui on üldse olemas lihtsaid ülesandeid, siis peaks käesolev seda kindlasti olema. Puujalaga mehed ei ole nii väga tavalised ja teine kurjategija peaks minu meelest täiesti haruldane olema.”
„Jälle see teine!”
„Ma ei taha temast teie ees mingit saladust teha. Aga küllap on teil endalgi tema kohta oma arvamus kujunenud. Võtke arvesse järgmisi andmeid: tillukesed paljaste jalgade jäljed, varbad, mida saapad pole kunagi koomale pigistanud; lisaks on ta väga väle olend, kaasas kivipeaga vasar ja väikesed mürgitatud nooled. Mida te sellest kõigest järeldate?”
„See peab olema metslane!” hüüatasin ma. „Võib-olla mõni neist indialastest, kes olid Jonathan Smalli liitlasteks.”
„Vaevalt küll,” vastas Holmes. „Kui ma neid kummalisi relvi nägin, kaldusin esialgu ka ise seda arvama, aga imelikud jäljed sundisid mind oma arvamust muutma. India poolsaarel elab tõesti väikesekasvulisi inimesi, kuid niisuguseid jälgi poleks nad küll saanud jätta. Pärismaalasest hindul on pikk ja sale jalg. Sandaale kandval muhameedlasel hoiab suur varvas teistest tublisti eemale, sest tavaliselt käib sealt sandaalirihm läbi. Ja neid väikesi nooli saab lasta ka ainult ühteviisi. Neid puhutakse läbi puhkpüssi. Noh, kust meie metslane siis pärit võiks olla?”
„Lõuna-Ameerikast,” panin ette.
Holmes sirutas käe ja võttis riiulilt mahuka köite.
„See on esimene köide kirjastamisel olevast geograafia leksikonist. Seda võib kõige värskemaks ja usaldusväärsemaks teatmeallikaks pidada. Mis siin siis öeldakse? „Andamani saared – asuvad Bengali lahes, 340 miili Sumatrast põhja pool.” Hm, hm! Mis siis veel? Niiske kliima, korallirahud, haid, Port Blair, sunnitööliste barakid, Rutlandi saar, paplid … Ahah, palun väga: „Andamani saarte põliselanikke võib vist pidada kõige väikesekasvulisemaks tõuks kogu maakeral, kuigi mõned antropoloogid seavad neist ettepoole Aafrika bušmanid, ühe Ameerika indiaanlaste suguharu ja Tulemaa elanikud. Andamanlaste keskmine pikkus on vähem kui neli jalga, aga leidub ka täiskasvanud pärismaalasi, kes on veel palju lühemad. Nad on metsikud ja tõrksad, ent kui suudetakse võita nende usaldus, võivad nad saada truudeks sõpradeks.” Jätke see meelde, Watson. Ja kuulake edasi. „Andamanlane on üldiselt üsna võika välimusega, suure inetu peaga, väikeste õelate silmade ja moondunud näojoontega. Sealjuures on neil märkimisväärselt väikesed käed ja jalad. Nad on nii tõrksad ja metsikud, et kõik inglise ametivõimude katsed väheselgi määral nende poolehoiu võita on osutunud asjatuks. Nad on alati olnud laevaõnnetuse läbi randa uhutud meremeeste hirm, sest nad löövad ellujäänutel kolbad kivivasaraga puruks või lasevad nende pihta mürgitatud nooli. Tapatalgud lõpevad harilikult inimliha söömisega.” Vaat missugune kena ja armastusväärne rahvas, Watson! Kui see sell oleks saanud oma heaksarvamise järgi talitada, oleks lugu veelgi võikama ilme võtnud. Olen kindel, et isegi praeguse asjade seisu juures annaks Jonathan Small palju selle eest, et ta teda abiks poleks võtnud.”
„Aga kuidas ta selle haruldase kaaslase üldse sai?”
„Seda ma küll ei tea ütelda. Kuna me aga kindlaks tegime, et Small tuli Andamani saartelt, siis polegi nii suur ime, et ta selle metslase kaasa tõi. Kindlasti saame aja jooksul kõik teada. Kuulge, Watson, te olete omadega ju päris läbi. Heitke siia diivanile ja vaatame, kas saan teile une silma.”
Holmes võttis nurgast viiuli, ja kui ma pikali viskasin, hakkas ta mängima õrna unistavat meloodiat – kindlasti ta enda loodut, sest improviseerimiseks oli tal tõesti annet. Mäletan, et nägin veel ähmaselt ta kõhnu käsi, tõsist nägu ja poogna liikumist. Siis kandsid mind helimere pehmed lained hellalt unelmatemaale, kus mulle vaatas otsa Mary Morstani armas nägu.
Ahel katkeb
Ärkasin alles õhtupoolikul ning tundsin end täiesti värske ja väljapuhanuna. Holmes konutas ikka veel laua ääres, nagu ta minust oli jäänud,