Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
korras,” mõtlesin endamisi. „Sholtost sõber on igatahes vaba. Huvitav, kellel nad siis nüüd jälil on, kuigi see paistab olevat rohkem lihtsalt trafaretne väljend, mida tarvitatakse siis, kui politsei järjekordselt midagi untsu on ajanud.”
Viskasin ajalehe lauale, aga siis langes mu pilk ühele kuulutusele viimasel veerul. See kõlas järgmiselt:
Kadunud. Möödunud teisipäeval umbes kell kolm öösel sõitsid paadimees Mordecai Smith ja tema poeg Jim aurupaadiga „Aurora” välja ega ole tagasi tulnud. Paat on musta värvi, kahe punase triibuga, korsten must, valge vööt keskel. Viis naela vaevatasuks sellele, kes teatab Mordecai Smithi ja „Aurora” asukohast missis Smithile, Smithi paadisild, või Baker Street 221-b.
Baker Streeti aadress näitas mulle selgesti, et selle oli lehte pannud Holmes. Kuulutus oli minu arvates väga leidlikult sõnastatud: põgenikud pidid seda lugedes nägema ainult naise enesestmõistetavat muret oma kadumaläinud mehe pärast.
Päev oli pikk. Iga kord, kui keegi koputas või kiirel sammul meie majast mööda kõndis, arvasin, et see on kas Holmes või mõni, kes tema kuulutuse peale tuleb. Püüdsin lugeda, aga mu mõtted libisesid ikka jälle meie ebatavalistele otsingutele ja nende objektile – väliselt nii kokkusobimatule lurjustepaarile. Mind vaevas kahtlus, kas mu kaaslase arutluses siiski mõnd olulist viga ei olnud. Vahest oli ta mingi suure eksituse ohvriks langenud? Kas polnud võimalik, et ta elav, spekulatiivne mõistus oli kogu selle pöörase teooria puudulikele eeldustele ehitanud? Ma küll ei teadnud, et ta oleks kunagi eksinud, ent võis ju ka teraseima mõistusega inimene juhuslikult vea teha. Oletasin, et eksiteele võis ta kõige tõenäolisemalt sattuda oma ülirafineeritud loogika tõttu – sellepärast, et tavalisele ja lihtsale seletusele eelistas ta alati keerukat ja iseäralikku. Teiselt poolt aga olin ju ise näinud tõendusi ja kuulnud, kuidas Holmes oma järeldusi põhjendas. Meenutades kogu seda imelike seikade ahelat, millest paljud olid küll iseenesest tühised, kuid paistsid kõik ikkagi üksteisega seoses olevat, ei saanud ma salata, et isegi kui Holmesi seletus vale oli, pidi tõde olema niisama outré39 ja kohutav.
Kell kolm pärastlõunal helistati ägedasti uksekella, hallist kostis tugevat mehehäält ja minu üllatuseks ilmus uksele ei keegi muu kui mister Athelney Jones ise. Ta erines küll suuresti tollest järsust ja isandlikust kaine mõistuse kuulutajast, kes Ülem-Norwoodis asja nii enesekindlalt üle oli võtnud. Mehe ilme oli kuidagi löödud ning ta olek alandlik, koguni vabandav.
„Tere päevast, sir, tere päevast,” lausus ta. „Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?”
„Seda küll, ja kahjuks ei tea ma öelda, millal ta tuleb. Aga võib-olla jääte ootama? Võtke palun istet ja proovige neid sigareid.”
„Tänan väga, selle vastu poleks mul midagi,” vastas ta, pühkides suure punase taskurätikuga nägu.
„Valan teile ehk soodaveega viskit?”
„Olgu pealegi – pool klaasikest. Väljas on praeguse aastaaja kohta õige palav ja mul oli nii palju jooksmist ja õiendamist. Te kuulsite minu arvamust selle Norwoodi juhtumi kohta?”
„Mäletan, et väljendasite seda jah.”
„Mnjaa, pidin selle revideerimisele võtma. Olin oma võrgu juba tihedasti mister Sholto ümber kokku tõmmanud, kui ta äkki ühest august välja lipsas. Ta esitas alibi, mida polnud võimalik ümber lükata. Sellest ajast peale, kui ta oma venna toast välja tuli, oli ta ikka kellegagi koos olnud. Nii et tema ei saanud see olla, kes üle katuse ja läbi luugi ronis. Väga segane juhtum – kogu mu ametialane kuulsus on kaalul. Mul oleks väga hea meel, kui ma kelleltki pisut abi saaksin.”
„Eks me kõik vaja vahel teiste abi,” lohutasin mina.
„Teie sõber mister Sherlock Holmes on erakordne inimene, sir,” kähistas Jones usalduslikult. „Ta on mees, kes juba alla ei anna. Tal on hea hulk asju lahendada olnud ja veel pole juhtunud, et tema omadega kimpu jääks. Tema meetodid on küll ebatavalised ja oma teooriaid kipub ta kujundama pisut ülepeakaela, aga ma võin kõigile julgesti öelda, et üldiselt oleks temast üsna lootustandev kriminaalpolitseinik tulnud. Sain talt täna hommikul telegrammi, mille põhjal arvan, et see Sholto saladus on tal juba otsapidi käes. Siin ta telegramm on.”
Jones võttis taskust telegrammi ja ulatas mulle. See oli saadetud kell kaksteist Poplarist ja kõlas järgmiselt:
Minge kohe Baker Streetile. Kui ma veel tagasi pole, siis oodake. Olen Sholto kamba jälil. Kui tahate finišit kaasa teha, võite õhtul meiega kaasa tulla.
„Kõlab toredasti. Nähtavasti on ta jäljed jälle üles leidnud,” laususin.
„Tähendab tema oli need siis kah vahepeal kaotanud?” hüüdis Jones ilmse rahuldustundega. „Jah, isegi kõige paremad meie hulgast lähevad vahel omadega rappa. See siin võib muidugi ka valehäire olla, aga minu kui politseiametniku kohus on igast võimalusest kinni hakata. Keegi vist helistab. Võib-olla ongi juba Holmes.”
Keegi tuli raskel sammul trepist üles, puhkides ja ägisedes, otsekui tuleks tal õhust hirmsasti puudu. Korra või paar ta peatus, nagu ei suudaks enam edasi ronida, lõpuks aga jõudis meie ukseni ja astus sisse. Tulnuka välimus oli üsna vastav sellele, mida olime kuulnud. See oli elatanud mees, seljas meremeheülikond, vana tormijakk kurguni kinni nööbitud. Selg oli vanamehel kühmus, jalad värisesid ja astma mattis hinge. Ta toetus jämedale tammepuust kepile ja õlad kerkisid tal iga kord raskelt, kui ta suure pingutusega püüdis õhku kopsudesse tõmmata. Kaela ja lõua ümber oli tal suur kirju sall, nii et ta näost ei paistnudki palju peale elavate tumedate silmade, nende kohal kaarduvate valgete kulmupuhmaste ja halli sorakil põskhabeme. Üldiselt jättis ta mulje kunagisest auväärsest merekarust, kes on vanaks jäädes viletsusse sattunud.
„Mida te soovite, kulla mees?” küsisin talt.
Võõras laskis pilgul pikkamööda ja põhjalikult toas ringi käia, nagu vanadel inimestel kombeks.
„Kas Sherlock Holmes on kodus?” küsis ta.
„Ei, aga mina olen tema asetäitja. Võite mulle usaldada mis tahes sõnumi, mille te tema jaoks tõite.”
„Aga mina jälle pidin seda ütlema ainult temale.”
„Ma ju räägin teile, et olen siin tema asemel. Kas tulite Mordecai Smithi paadi asjus?”
„Jah. Tean täpselt, kus see asub. Ja ma tean ka, kus need mehed on, keda ta taga ajab. Ja ma tean, kus on varandus. Kõik on mul teada.”
„Rääkige siis mulle, ja mina ütlen mister Holmesile edasi.”
„Aga mina pidin seda ütlema ainult talle endale,” kordas mees vanainimese kangekaelsusega visalt.
„Noh, siis peate ootama.”
„Ei, ei; ei hakka ma kellegi lõbuks oma päeva raiskama. Kui mister Holmesi kohal pole, las ta siis otsib need mehed ise üles. Teie kummagi väljanägemine mulle ei meeldi ja teile ei kõnele ma mitte üht sõna.”
Vanamees hakkas ukse poole liipama, Athelney Jones aga seisis talle ette.
„Kannatage veidi, sõbrake,” lausus ta. „Teil on edasi anda tähtsad teated ja niisama lihtsalt te minema kõndida ei tohi. Kas teile meeldib või mitte, igatahes hoiame teid seni siin, kuni mister Holmes tagasi tuleb.”
Vana meremees üritas uksele tormi joosta, aga Athelney Jones toetas oma laia selja selle vastu ja vanamees taipas, et vastuhakust pole abi.
„No on aga vastuvõtt!” karjus ta ja põrutas kepiga vastu põrandat. „Mina tulen härrasmehele külla ja teie, keda ma elu sees varem pole näinud, võtate mu kinni ja käite minuga niimoodi ümber!”
„Kahju te sellest ei saa,” seletasin mina. „Maksame teile kaotatud aja kinni. Võtke siin sohval istet – ja ega teil kuigi kaua oodata tulegi.”
Vanamees tatsas õige tusaselt diivani juurde, istus ja peitis näo kätesse. Meie Jonesiga suitsetasime edasi ning jätkasime oma kõnelust. Äkki aga kostis meie jutu sekka Holmesi hääl.
„Võiksite
Äärmuslik, liialdatud (pr. k.).