Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Small teeb? Ta saab ainult salaja jälgida, kuidas aarde otsimine edeneb. On võimalik, et ta lahkub Inglismaalt ja pöördub üksnes aeg-ajalt siia tagasi. Siis avastatakse katusekamber, ja Jonathan Small saab sellest otsekohe teada. Näeme jälle, et tal peab majaelanike hulgas olema liitlane. Oma puust jalaga ei saaks Jonathan Small iialgi üles Bartholomew Sholto tuppa ronida. Ta võtab endaga kaasa õige haruldase abilise, kes saab sellega hakkama, kuid astub kogemata palja jalaga kreosoodi sisse. Siis on juba kohal Toby, ning poole palgaga sõjaväearstil tuleb oma vigastatud kannakõõlusega kuus pikka miili maha longata.”
„Aga mõrva ei pannud toime mitte Jonathan, vaid tema abiline.”
„Väga õige. Ja tegi sellega Jonathanile tublisti tuska, kui otsustada selle järgi, kuidas viimane tuppa jõudes ringi trampis. Bartholomew Sholto vastu ta viha ei kandnud ning oleks meelsasti piirdunud tema kinnisidumisega ja talle tropi suhu toppimisega. Ta ei tahtnud ju oma pead silmusesse pista. Ent enam polnud midagi parata – kaaslase metsikud instinktid olid välja löönud ja mürk oma töö teinud. Niisiis kirjutas Jonathan Small sedeli, laskis aardekasti aknast alla ja ronis ise järele. Sedaviisi pidid sündmused üksteisele järgnema, niipalju kui mina neid dešifreerida oskan. Muidugi, mis Jonathan Smalli välimusse puutub, siis pidi ta olema keskealine ja tublisti päevitunud, kui ta juba oma aega sellises ahjus istus, nagu seda on Andamani saared. Mehe kasvu saab kergesti tema sammude pikkusest kätte, ja me teame, et ta kandis habet. Ta karvakasvanud nägu oli ju Thaddeus Sholtole otsekohe silma hakanud, kui ta teda läbi akna nägi. Ja ongi minu arust kõik.”
„Aga abiline?”
„Ei see nii saladuslik tegelane olegi. Varsti saate nagunii teada. Kui mõnus on hommikune õhk! Vaadake, kuidas see üksik roosa pilveke ujub nagu hiiglasuure flamingo sulg. Kohe veereb Londonit katva udupilve varjust välja punane päikeseketas. Ta jagab valgust suurele hulgale inimestele, aga võin kihla vedada, et mitte kellelgi neist pole käsil kummalisemat ettevõtet kui meil. Kui väikesed me oleme oma tillukeste eesmärkide ja taotlustega looduse mõõtmatute ürgjõudude kõrval! Olete te oma Jean Pauli läbi töötanud?”
„Peaaegu. Jõudsin tema juurde Carlyle’i kaudu.”
„See on sama mis minna ojakest pidi tagasi järve juurde. Temalt pärineb kurioosne, kuid sügavamõtteline väljendus, nimelt et inimene on tõeliselt suur siis, kui ta ise oma tühisusest aru saab. Näete, see annab tunnistust võrdlemis- ja hindamisvõimest, mis on juba iseenesest suuruse tunnuseks. Richteris on palju, mille üle mõtteid mõlgutada. Ega teil püstolit kaasas pole?”
„Mul on kepp.”
„On üpris võimalik, et meil seda tarvis läheb, kui me nende urka kätte leiame. Jonathani jätan teie hooleks, aga kui see teine ebameeldivaks muutub, lasen ta maha.”
Kõneldes võttis Holmes revolvri välja, laadis sellesse kaks padrunit ja pani relva kuue parempoolsesse taskusse tagasi.
Olime Toby juhtimisel kõndinud kogu aega mööda Londonisse suunduvaid, pooleldi nagu külavaheteid, mida ääristasid aiaga piiratud eeslinnamajad. Nüüd hakkasime siiski jõudma tõelistele tänavatele, kus liikus juba vabriku- ja sadamatöölisi ja kus lohaka väljanägemisega naised tõstsid luuke eest ning pühkisid ukseesiseid. Kõrtsid tänavanurkadel olid juba lahti ja sealt astus välja habetunud mehi, kes äigasid kuuekäisega lõualt hommikuse õlle jälgi. Võõrad koerad lonkisid ligi ja uudistasid meid, kui me möödusime, meie võrratu Toby aga ei vaadanud ei paremale ega vasakule, vaid traavis, nina maas, aina edasi, lastes vahetevahel kuuldavale agara kiunatuse, mis näitas, et jäljed olid õige värsked.
Olime tulnud läbi Streathami, Brixtoni ja Camberwelli ning leidsime end nüüd Kennington Lane’il: kõrvaltänavaid kaudu olime jõudnud Ovali38 idaküljele. Mehed, keda me otsisime, olid ilmselt jälitamisest pääsemiseks väga kiira-kääralist teed mööda liikunud. Nad ei kasutanud kunagi peateed, kui paralleelne kõrvaltänav neile niisama hästi sobis. Kennington Lane’i otsas olid nad mööda Bond Streeti ja Miles Streeti vasakule pöördunud. Seal, kus Miles Street Rüütliplatsile suubub, jäi Toby seisma ja hakkas, üks kõrv püsti, teine lontis, edasi-tagasi jooksma nagu koeraliku kahevaheloleku kehastus. Siis paterdas ta meie ümber ringi, aeg-ajalt meile otsa vaadates, otsekui paluks ta oma kimbatuses kaastunnet.
„Mis pagan sel koeral viga on?” urises Holmes. „Nad ei võtnud ju ometi voorimeest ega lennanud minema õhupalliga.”
„Võib-olla seisid nad siin veidi aega paigal?” oletasin mina.
„Ahah, kõik on korras. Juba ta liigub jälle,” nentis mu kaaslane kergendatult.
Koer liikus tõepoolest jälle edasi: nuusutanud veel korra teed, jõudis ta äkki otsusele ja tormas minema palju tarmukamalt ja kindlamalt kui enne. Lõhn näis olevat tublisti tugevam kui varem, sest ta isegi ei küünitanud enam koonu maha, vaid rebis rihma ja püüdis jooksu pista. Nägin Holmesi säravast pilgust, et ta arvas meid lähenevat teekonna lõpule.
Kiirustasime nüüd piki Nine Elmsi, kuni jõudsime „Valge Kotka” võõrastemajast mööda, „Broderick ja Nelsoni” puuhoovini. Siin pöördus erutusest pöörane koer kõrvaltänava kaudu tarandikku, kus saagijad juba töötasid. Loom sööstis läbi saepuru ja höövlilaastude ikka edasi, piki sõiduteed, ümber nurga mingisse käiku, kahe puuriida vahelt läbi, ning hüppas lõpuks võidukalt klähvides suurele vaadile, mis seisis veel käsikärul, millega ta kohale oli toodud. Keel rippu, seisis silmi pilgutav Toby vaadil ja vaatas kiitust otsides ühelt teisele. Vaat ise ja käru rattad olid mingi tumeda vedelikuga koos ning õhk oli kreosoodihaisust paks.
Vaatasime Sherlock Holmesiga sõnatult teineteisele otsa ja puhkesime siis taltsutamatult naerma.
Baker Streeti vabatahtlikud
„Mis nüüd saab?” pärisin. „Toby polegi nii eksimatu.”
„Koer tegi, mis suutis,” vastas Holmes, tõstis looma vaadilt maha ja viis ta puuhoovist välja. „Kui arvesse võtta, missugusel hulgal Londonis iga päev kreosooti veetakse, pole sugugi ime, et meie jälgedest risti üle oli sõidetud. Kreosooti kasutatakse palju, eriti puidu immutamiseks. Vaene Toby pole süüdi.”
„Siis peame vist vanad jäljed üles otsima.”
„Jah. Ja õnneks ei tule meil kaugele minna. Ilmselt sattus koer Rüütliplatsi nurgal segadusse sellepärast, et seal olid kahed jäljed, mis viisid eri suundadesse. Meie läksime valesid pidi. Nüüd tuleb lihtsalt teisi mööda minna.”
Raskusi meil sellega seoses ei tekkinud. Kui viisime Toby tagasi kohta, kus ta ennist eksiteele sattus, tiirutas ta veidi kohal ringi ja pistis lõpuks uues suunas jooksu.
„Peame silmas pidama, et ta nüüd ei viiks meid sinna, kust kreosooditünn tuli,” tähendasin.
„Ka mulle torkas see mõte pähe. Näete, praegu hoidub ta siiski kõnniteele, vaadiga käru aga oli lükatud sõiduteel. Ei, praegu oleme õigetel jälgedel.”
Jäljed viisid üle Belmonti väljaku ja Prince Streeti alla jõe poole. Broad Streeti lõpul suundusid nad otse jõe äärde, väikese puust paadisilla juurde. Toby juhtis meid selle lõpuni ning hakkas seal tumedat jõevoogu vaadates kiunuma.
„Meil ei vea,” seletas Holmes, „nad võtsid siit paadi.”
Kaldaäärses vees ja paadisilla ääres loksus palju väikesi paate ja lootsikuid. Viisime Toby kordamööda igaühe juurde, ta nuusutas küll hoolega, ei paistnud aga lõhna üles leidvat.
Kokkuklopsitud maabumissilla kõrval seisis väike telliskivimaja. Ülakorruse aknast rippus välja puust silt, millele oli suurte tähtedega maalitud „Mordecai Smith” ja selle all „Paatide üürimine tunni- või päevakaupa”. Teine kiri ukse kohal teatas, et siin peetakse ka aurupaati, mida kinnitas suur koksihunnik sadamasillal. Sherlock Holmes silmitses pikkamööda ümbrust ja ta ilme tõmbus tusaseks.
„Paha lugu,” lausus ta. „Need sellid on kavalamad, kui ma arvasin. Ilmselt on nad püüdnud oma jälgi varjata. Kardan, et meil on siin tegemist varem kokkulepitud asjaga.”
Ta
Oval – kriketiväljak Kenningtoni eeslinnas Londonis.