Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu
ta siis kaamera ees vastas, ja need vastused ongi meie filmi verbaalseks sisuks.
Veel kasutan raamatuid“Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III” (Tartu Ülikooli kirjastus, 2009), kus režissöör Peep Puks meenutab meie filmitööd Ladina-Ameerikas, ning Vaino Väljasele pühendatud meenutuskogumikku “Ühe elu pöörud”, milles Harry Männil kirjeldab aastakümneid kestnud sõprussuhteid Vaino Väljasega.
Filmitööle järgnenud aastatelgi oli mul vestlusi Männiliga, peamiselt telefonitsi, ent ka harvadel kohtumistel Eestis.
2009. aastal muutusid need vahepeal juba päris hõredaks jäänud kõned üsna sagedasteks.
Katse kirjutada Männilist eesti keeles portreeraamat, mille teoksil olemisest teatas mitu korda ka meie ajakirjandus, on mulle seni teadmata põhjusel läbi kukkunud. Männili Luksemburgis elav eestlasest advokaat toimetas minuni meilitsi-manusetsi hulga infomaterjali, seejärel helistas Männil ja uuris otse – kas sa oled valmis minust raamatu kirjutama?
Pakkumine oli ahvatlev, ent võtsin mõtlemisaega, pealegi olid muud tööd tegemisel.
Tutvusin Luksemburgist tulnud tekstidega. Need olid Männili kirjad valdavalt mulle tundmatutele inimestele, kirjutatud peamiselt vist inglise ja hispaania keeles, ent tõlgitud eesti keelde ning sisestatud arvutisse. Mõned kirjad algavad pöördumisega Dear Peeter, tundub, et need on juba algselt olnud eesti keeles, ja ma arvan aimavat, kellele olid nende originaalid läkitatud. Ent perekonnanimi puudub. Et Männil oli ka mulle hulga kirju ja postkaarte saatnud (seda eesti keeles), siis ma kujutasin tema hoogsat ja rütmikat käekirja, tajusin algupärandeid.
Veel oli seal tekst, mis mulje järgi on vähemalt osaliselt kunagi diktofoni räägitud, tundub, et seda on tehtud eesti keeles. Hiljem on keegi selle litereerinud arvutisse. Kui kirjadega on kõik kombes, siis see, minavormis üles tähendatud tekst sisaldab kiirustamise tagajärgi, seal leidub üsna vigaseid koha- ja isikunimesid ning eksimusi kõigile tuntud tähtsate aastaarvude suhtes, tihti ka ainult küsimärke, mis arvatavasti tähendab seda, et diktofonitekstist pole aru saadud. Osaliselt on mulle antud tekst jõudnud arvutisse aga kuskilt paberilt, sellest annavad tunnistust niisugused inglispärased kirjapildid nagu k või siis kk asemel ck. Tähte c, mida eesti omasõnades ju ei esine üldse, tuleb siin-seal ikka seal ette. Paistab, et niimoodi on olnud Männili poolt käsitsi kirjutatud algtekstis, arvutisse sisestaja on need lapsused miskipärast säilitanud. Isegi Jeesus on Christ.
Mul on õige mitu põhjust pidada rääkijaks-kirjutajaks Männilit, kuigi tekstis endas ei leidu selle kohta ühtegi otsest viidet. Ja sugugi mitte ainult sellepärast, et see tekst jõudis minuni Männili korraldusel ning hiljem tundis Männil huvi, mis ma sellest arvan.
Selles tekstis leiduvad suuresti samad lood, mis Männil on mulle jutustanud, mõnikord on need üksikasjalikumad, enamuses koguni pinnapealsemad. Paljud neist lugudest, eriti need, mis valgustavad Männili pöördelisi eluseiku, kõlavad meie filmiski, tihti on kokkulangevus sõnasõnaline. Mul on alust arvata, et lõiguti oli see tekst olemas juba meie võtete ajal, see tähendab peaaegu viisteist aastat enne seda, mil see minuni jõudis, kuigi Männil mulle sellest ei rääkinud.
Ma ei tea, kes on litereerinud oletatava diktofoniteksti ning tippinud arvutisse arvatavasti Männili omakäelise kirja teksti (sellegi isiku kohta pole mul andmeid), ent siinkohal minu suur tänu talle, ka sellest oli mul kuigivõrd abi raamatu kirjutamisel.
Männil helistas ikka uuesti ja uuesti, kihutas mind tagant.
“Kui ma kirjutan, siis mingit kiidukõnet ma küll ei tee,” ütlesin mina.
“Seda polegi tarvis. Ma olen nii kõva mees, et ei vajagi mingit kiitmist. Kirjuta kõik ausalt, seda on vaja,” vastas Männil.
No nüüd on ta mind peaaegu veennud, otsustasin mina.
Meie viimane kõne toimus detsembris 2009.
Mäletan täpselt, ma olin parajasti Tartus Raekoja platsil, sadas ilusat jõululund, kraana tõstis püsti kuuske. Männil tegi ettepaneku kohtuda veebruaris Pariisis, arutada, kuidas tähistada Eestis tema 90. sünnipäeva 17. mail 2010. Ta ise ei olnud veel otsustanud, kas ta tuleb kodumaale või mitte. Kõik sõltub oludest, teatas ta ning pidas sellega silmas kahtlustusi tema natsitegevuse kohta. Need olid solvanud Männilit hingepõhjani ja need polnud vaibunud vaatamata korduvatele ümberlükkamistele Eesti õigusametite poolt. Muidu oli Männil optimistlik nagu alati.
“Ma saan sada täis, küll näed, Olev! Me peame veel minu suurt juubelit! Mulle on palju antud, kuna mina olen palju teinud.“
Kõtt! tahtsin ma hoiatada, kuid tegin seda ainult mõtteis.
Kuu aja pärast tuli Männili surmateade.
Kahju, väga kahju. Kaastunne omastele ja kõigile teistele.
Meil oleks olnud, millest veel rääkida!
Ent üks asi on kindel – see minu raamatu tekst oleks saanud samasugune ka siis, kui Harry Männil veel tänagi rõõmsalt vanaduspäevi veedaks.
Olgu sissejuhatuse lõpetuseks lisatud, et meie Ameerikas, Soomes ja Eestis toimunud õhtuste vestluste teemad hüplesid kummalisi assotsiatsiooniniite pidi siia ja sinna, ent edaspidises tekstis olen püüdnud neid rühmitada teemati ja kronologiseerida. Eks otsustage ise, kuivõrd on see mul õnnestunud.
Ja teksti usaldusväärsus? Eks see jää suuresti minu ja portreteeritava südametunnistusele, kriitilise teadusmeelega inimese jaoks on allikalist tõestust kaunis kasinalt.
2
Üle ookeani Motiloniasse
Lennukisse!
Vahemaandumised Amsterdamis ja Panama Citys ning maandusimegi 1996. aasta jaanuaris San José, Kesk-Ameerika väikeriigi Costa Rica pealinna lennuväljal.
Olgu öeldud, et Costa Rica on pindalalt Eestist napilt suurem (ca 51 000 ruutkilomeetrit), elanikke aga tublisti rohkem, üle nelja miljoni. Costa Rica on neid väheseid riike maailmas, mille kaldaid uhuvad kahe ookeani veed, siinkohal on kahte Ameerika kontinenti ühendav maakitsus kõige ahtam. Üksnes kõrged mäed takistavad Panama-sarnase kanali rajamist.
Erinevalt teistest Ladina-Ameerika riikidest on Costa Ricas valitsenud poliitiline ja majanduslik stabiilsus, riik on uhke selle üle, et seal on õpetajaid rohkem kui sõdureid, pidevalt rünnaku- või siis kaitsevalmis armeed seal õigupoolest polegi. Costa Rica on võrreldes oma naabritega suhteliselt nn valge riik, siia ei ole toodud musti orje, põlisameeriklasi on alles jäänud napilt.
Kõik see oli Männilile oluline.
Kes need meie olid?
Reet Sokmann, Peep Puks, Aarne Kraam, Mart Otsa ja mina.
Üsna veider lugu juhtus Leniniga.
Telefonikõnedest oli selgeks saanud, et Harry Männilil pole üksnes maailmakuulus Kolumbuse-eelse kunsti kogu, vaid tema tunneb huvi ka Lenini vastu.
Meil oli kingituseks kaasas Rein Tammiku maal “Lenin kassiga”.
See oli Nõukogude ajal olnud keelatud teos, Tammik oli selle kinkinud mulle pulmadeks. Aga mu naine ei sallinud pilti, pidi tekitama jubedaid mõtteid.
Keelatud Lenin, mis võiks veel rohkem köita kirglikku kollektsionääri!
Keelatud oli see olnud mitmel põhjusel. Esiteks polnud ENSV kunstiametnikele midagi teada Lenini suhetest kassidega, ent portreemaalil hoidis Lenin süles üht vana, mustavalget voostrit. Keegi polnud varem Lenini-teemat sel moel käsitlenud, ning parem karta kui kahetseda. Teiseks olid Leninil põlevad, et mitte öelda vihkavad tatarlasesilmad ning kolmandaks üks käsi õlavööst küünarnukini pisut lühem kui anatoomia on selle paika pannud.
Ja San José lennujaama pakikonveierilt saime ilusti kätte oma suure ja raske pagasi, ainult Leninit – neetu!
Olime maalile võtnud vastavast ametkonnast peale templi, et teosel ei ole kultuuriväärtust (muidu poleks saanud seda riigist välja vedada), olime selle ilusasti rulli keeranud ning torujasse vutlarisse paigutanud.
Kuhu ta siis