Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu
muidugi, aga mis parata.
Möödus jällegi mõni päev, taas tõi teenija Männilile telefonitoru, jällegi andis Männil selle pärast seda, kui oli midagi hispaania keeles rääkinud, mulle.
Inglise keeles lubati varsti kohal olla.
Olin vahepeal põhjalikumalt tutvunud Costa Rica kaardiga, nimetasin nende kohtade nimed, kust peaksime läbi sõitma.
Pole ju mõtet kogu aeg ühte ja sama teed kulutada.
Ja mis te arvate, kas Lenin oli kohal või mitte?
3
Isa, ema ja koolid
Meie esimese õhtu vestlusel otsisin ma pagasist välja Gustav Adolfi Gümnaasiumi almanahhi EOS, 1938. aasta talvenumbri. Iseenesest mõista, et kserokoopia, mille olin lasknud teha Tartu Ülikooli raamatukogus. Ja õigem oleks kasutada almanahhi asemel nimetust õppurkiri, sest nii nimetab väljaanne ennast ise.
Selles on Harri (tollal veel i-lõpuga) Männili artikkel“Muljeid Leedust”. Tegemist on lühikese reisikirjaga Leedust ja Lätist, jutustatakse gümnaasiumi viimase klassi 12 poisi sõidust rahvusvahelisse noortelaagrisse Giruliaisse, mis asub Klaipeda ja Palanga vahel, on tänagi kenasti olemas, seal on nagu aastakümneid tagasi ka nüüd puhkelaager.
Vahel juhtub ikka uskumatuid kokkulangevusi. Mina olen samas lähedal pärast ülikooli neljandat kursust olnud kaks kuud sõjaväelaagris, saanud Nõukogude armee nooremleitnandiks reservis.
Männil kirjeldab oma loos kõrgeid liivaluiteid, neid mäletasin minagi.
Gümnaasiumi kultuuriringi tööd valgustab õppurkirjas Armas Kuldsepp, kelle poeg Toivo oli minu kursusekaaslane Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Kõik see lõi jalamaid sundimatu õhkkonna, mis sest, et kohtusime näost näkku esimest korda elus.
EOS-i tagakaanel on raami sees reklaam.
M. MÄNNIL & Ko. Tallinn, Pikk 13. Telefon 431-49.
Raud- ja teraskaubad, laskeriistad, laskemoon. Soovitab õpilastele soodsate hindadega liuraudu ja taskunuge.
“See on minu isa rauapood!” hüüatas Männil rõõmsalt.
Nõnda rääkisimegi tema lapsepõlvest ja esivanematest.
Isapoolne vanavanaisa oli Kostivere mõisas von Dehnide juures kubjas, nende suguvõsa meesliin pidas seda ametit mitmendat põlve.
Pärast Eestis uurin järele, et mõis nimega Kostifer oli olemas juba XIV sajandil, kuulus kunagi Pirita kloostrile, põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus maha ning läks alles seejärel, 1907. aastal Alexander von Dehni kätte, kes selle peahoone taastas enam-vähem vanas varaklassitsistlikus stiilis.
Siit järeldub kaks asja – kui kubjas oli tõesti Männili vanavanaisa, siis pidi ta elama väga vanaks. Männili esivanemad võisid seal kupjaametit mitu põlve pidada, aga siis eelmiste mõisnike juures. Ja teiseks. Kupjaamet assotsieerub meil jõhkruse, kärkimise ja piitsaandmisega. Ent XX sajandil ei aetud talupoegadega asju enam ihunuhtluse ja töölesunniga, teoorjuse asemel oli mängus raha, suurel osal talupoegadest oli juba oma maa, nad maksid mõisale kas renti või võlga.
Muide, mõisahäärber on praegugi kenasti alles, seal asub Kostivere ambulatoorium. Mõis ehitas ka ilusa maanteesilla üle Jõelähtme jõe, see on siiamaani kasutuses ja mulle meeldib sellest üle sõita.
Männil rääkis, et tema vanavanaisa tapeti. Ta käinud kutsarina mõisnikku raudteejaama viimas, tagasiteel see juhtus, hobused tõid kalessi külge seotud laiba mõisasse omapäi.
Seda ei oska öelda, kas seda tegid röövlid või rahvatasujad, mõrvaga on tegemist ju nii või teisiti.
Isa võitles tsaariarmees Esimeses maailmasõjas, tema väeosa ühines bolševikega, kuid Martin Männil sõdis Vabadussõjas Eesti rahvaväes.
Isa nõudis kodus raudset preisi distsipliini, noor Männil sai paremini läbi oma emaga.
Männili-nimelisi rohkem ei olegi, ainult nemad, ka sugulasi pole kuigi palju, sest vanaisal ja vanavanaisal oli ainult üks poeg.
Ahaa, see kuulutus. Eestis sai isa Axel Musso rauakaupluse juhatajaks. Kui selle omanik pankrotti läks, võttis isa kõvasti võlgu ning ostis poe pankrotipesast endale. Isa oli peamine Belgia relvade FN maaletooja ja müüja. Pärast Eesti annekteerimist pood natsionaliseeriti.
Fabrique Nationale d’Herstal on suurfirma, kus töötab üle 3000 inimese.
Algul tundis Männil, et tema ja isa on kaks absoluutselt erinevat inimest. Nüüd, et täiesti sarnased. Isa oli inimene, kes oli endaga rahul. Männil leiab siiski, et tal on jäänud palju-palju tegemata. Ent ta nentis – kui poleks olnud raudse distsipliini nõudmist isalt, poleks ta elus kuhugi jõudnud. Aga selleks pidi ta elama seitsekümmend aastat, et selle peale tulla.
Ema neiupõlvenimi oli Helmi Kochberg, ta sündis Peterburis, alustas seal õpiteed, elas vahepeal koos oma vanematega Venemaa Musta mere laevastiku peasadamalinnas Sevastoopolis, lõpetas seal keskkooli ja siis kolis pere tagasi Petrogradi.
Männil on perekonnapärimusest kuulnud, et emapoolne vanaisa oli Peterburis/Petrogradis meister Putilovi tehastes.
Seal olid Tsaari-Venemaa kõige kõrgemad palgad ja 1917. aastaks oli see kõige bolševiseeritum vabrik, ütlesin ma vahele.
Et kui oleks vähem palka antud, valitseks tsaar siiamaani Venemaad, oletas Männil.
Pole välistatud, möönsin mina. Kusjuures meie oleksime siis rõõmsalt edasi Eestimaa ja Liivimaa kubermangud.
Võib-olla, võib-olla. Kes saab natuke, tahab varsti kõike, nentis Männil ja jutustas edasi.
Juba Eestisse opteerununa kuulas vanaisa Leningradi raadio saateid ning ükskord oli seal juttu, et meister Kochberg olnud karm, ekspluateerinud töölisi, imenud nende verd.
Vanaisa oli uhke, et teda peeti meeles!
Vanaema oli perekonna snoob, pidas ennast etemaks kui teised. Ta käis korra nädalas joomas teed keisrinna Aleksandra Fjodorovna õuepreili Maria von Daehni juures.
Märgime siia vahele, et von Dehnid ja von Daehnid on erinevad suguvõsad, esimesed elasid peamiselt Eestis, teised Soomes, kusjuures mõlemad tegutsesid üsna palju Peterburis ning mõlema nimesid hääldatakse deen.
Suomalaisen Kirjallisuuden Seura biograafiakeskuse (mille igaüks võib internetis avada ning toksida otsikasti teda huvitava nime) andmeil oli jalaväekindral Woldemar Carl von Daehni (1838, Sippola – 1900, Rooma) tütar Maria (1872, sünnikoht teadmata – 1912, Bakuu) tõesti keisrinna hovineiti.
Keisrinna Aleksandra Fjodorovna (1872, Darmstadt – 1918, Jekaterinburg) saatus aga oli karmimast karmim. Troonipärija Aleksei (1904, Peterburi – 1918, Jekaterinburg) põdes pärilikku vere hüübimatust, nõnda et ema oli seltskonnaelust suhteliselt tagasi tõmbunud ning ravis (ka Rasputini abiga) peamiselt oma poega, 1918. aastal mõrvasid bolševikud jubedas verepulmas kogu tsaariperekonna.
Harry Männili jaoks aga tähendab see seda, et verinoorena kuulis ta vanaemalt uhketest ballidest, hiilgavatest vastuvõttudest, luksuslikest paleedest ja suurejoonelistest pidudest.
Tema elu Venezuelas, Costa Ricas, New Yorgis ja mujal maailmas ei andnud just tsaarimõõtu välja, ent mõnevõrra sarnanes küll.
Kas see oli juhus?
Kaks eestlast, Männili isa ja ema abiellusid revolutsioonipäevil Petrogradis ning opteerusid Eestisse.
Peaaegu oleksin ma sündinud Nõukogude Venemaal, muigas Männil.
Mart(in) Männil (1894, Virumaa – 1977, Tallinn) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast, seejärel oli Tallinnas Axel Musso äris õpilane, sell ja prokurist (täisvolinik), 1930. aastast alates oli ta raua- ja relvakaupluse omanik.
Muuseas, tänu nooremale pojale jõudis ta olla veel ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi töötaja.
Oma esimese mälestuse