Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu
juba Panama Citys maha läinud.
Naljatasime, et otsustas seal oma revolutsiooni teha, sest Panama on oma kanaliga geopoliitiliselt ja strateegiliselt tähtsam Costa Ricast.
Kadunud Lenin aitas meil jalamaid luua õdusa õhkkonna, ületada võõrastuskrampi.
Ärge kartke, küll tuleb, me teatame teile, lennufirmas KLM pole mitte kunagi mitte midagi kaduma läinud, rahustati meid.
Võib-olla siiski üks asi üks kord on?
Ei ole ega saa olema, kinnitas tõmmuvõitu ametimees, uhke munder seljas.
Edasi kulges teekond kahel luksusmaasturil läbi imekauni Costa Rica.
Olime jõudnud sombusest ja pimedast südatalvest eredasse valgusesse ja kõrvetavasse suvesse, ümbrus vohas õitest, isegi puud õitsesid, helesinises taevas säras kõrvetav päike.
Rantšo, misasusHerediaprovintsisningmillenimeksoliMotilonia,lõilihtsaltpahviks.
Motilonia, kust selline nimi, mida see tähendab?
Kuulen vastuseks, et motiloonid on üks indiaanisuguharu, alles on neid kahjuks jäänud vaid viis-kuus tuhat, Harry ja Maxula käisid neid aitamas, paari aasta jooksul rajati sinna haigla ja misjonikeskus.
Nii püüti tasuda ülekohut, mis Ameerika põlisrahvastele on osaks saanud konkistadooridest alates. Õhtul vaatasime ka amatöörkaameraga võetud kitsasfilmi, lõik sellest läks ka meie filmi. Nägime, kuidas see toetustöö käis, hiljem nimetasid abistajad oma Kesk-Ameerika rantšo Motiloniaks.
Jah, ainult kas tegelikult ei lähtuta samadest printsiipidest, mida tegid konkistadoorid? Kuigi seda tehakse rahumeelselt, ilma verd valamata? Kas poleks kõige õigem nad üldse rahule jätta?
“Vaata, Olev, elu ongi oma tahte pealesurumine,” kuulen vastuseks.
Motiloonide abistamise eest löödi Harry Männil hiljem Malta ordu rüütliks.
Tegelikult oleks pidanud rüütliks löödama Maxula, sest indiaanimissioon jäi peamiselt tema õlgadele. Mis teha, kui naisi rüütliteks ei lööda, ütleb Harry Männil meie filmis.
Ainult et Malta ordus on olemas ka daamide statuut, oleks olnud kaunilt rüütellik anda daamitiitel Maxulale.
Esiteks otsisime me kohapeal režissööri juhtimisel võttepaiku.
Motilonia asub umbes 1800 meetri kõrgusel, on enam-vähem võrdsel kaugusel nii Atlandi kui Vaiksest ookeanist ning pärast on mul edaspidi fotode sorteerimisel raskusi määrata, kummaga on parajasti tegemist, need kaks tunduvad täiesti ühesugused.
Motilonia on country-club, prestiižrantšo, see on koht, kuhu kutsutakse külla presidente, ministreid ja rahvusvaheliste hiigelfirmade juhte, nägime meiegi nende päevade jooksul Nõukogude suursaadikut, kelle üks residentse oli naabruses.
Männil räägib meie filmis, et seda maastikku, seda kuusemetsa, taamal kõrgmäed, neid mägiojasid oli ta ammu enne näinud unes, aga siis sattus täiesti juhuslikult siiakanti ning otsus sündis silmapilkselt – selle ostan ma ära, siia teen ma oma kodu.
Kõik on Motilonias viimase peal.
Kõik on šikk ja uhke, nii eksterjöör, interjöör kui loodus.
Ere ja põhjamaalase silmi pimestav päikesevalgus nagu rõhutaks suurejoonelisust.
Eesti keeles võiks ju Motiloniat kutsuda suvehäärberiks, kuid tegelikult see ei sobi, sest siinkandis muud ei olegi kui ainult suvi.
Kuigi Costa Rica suvi ise jaguneb kaheks aastaajaks – kuivaks ja märjaks.
Päike tõuseb siin pilvitusse taevakaarde 355 päeva aastas, päeva teisel poolel kerkib tumedam viirg, kuival ajal see kaob, märjal aga muutub mustaks pilveks ja siis lahistab sadada, sadada, sadada.
Nägime meiegi tõelist vihma. Kallas nagu ämbrist, kuum maapind auras, seda tegid samuti skulptuurid väljas palmide all.
See andis nendele otsekui pühakujudele nimbuse.
Üheks koduloomaks oli kägistaja boa, Maxula keeras looma nagu rätiku ümber salli.
Maol on ka nimi – Olv.
Noh, paganas, me oleme kägistajaga peaaegu nimekaimud.
Papagoid olid mõnusad ja kakskeelsed, rääkisid hispaania ja inglise keeles.
Põhjamaa naised hellitavad kasse, lõunamaa omad papagoisid.
Koerad, suured majalukud-õuekellad, tundusid olevat saksa lambakoera tõugu, aga mine neid tea. Igatahes oli heameel, et peremees oli kodus, muidu…
Hobusekasvatuses särasid tõelised iludused, valged, pruunid, mustad sälud, iberoameerika tõugu ratsud, aretatud peruu ja andaluusia esivanematest.
Autojuht võib sul olla, kuid ratsutama pead sa ise.
Ratsutamine kuulub macho elustiili juurde, tähendas Männil.
Panin sõna macho kõrva taha.
Siiski pidi farmitööline macho sadulasse aitama, noh, eks rüütlitelgi olid selleks otstarbeks sulased.
Aga seejärel demonstreeris Männil meile ehtsat koolisõitu ja traavi.
Ent Maxula oli vaata et etemgi ratsutaja, ehkki tema polnud ju macho. Naine lendas musta täku seljas golfiplatsil nagu kihutav tuul.
Seejärel dresseeris Männil kabjakandjat, ütles, et sellest tuleb väärt ratsu.
Ja tegelikult polevatki vahet, kas lävida loomade või inimestega, mõlema puhul on vaja suhtlemisoskust, kõlab ka tema filmimonoloogis.
Männilist sai Motilonias ühtaegu kauboi ja farmer, seda nii rõivastuse kui tegevuse poolest.
Rantšoperemees jagas töölistele hispaania keeles päevakäske, istus John Deere’i traktorisse, juhatas töid.
Mees peab oskama käia nii parketil kui sõnniku peal, juhtima nii luksusdžiipe, traktorit kui lennukit, kuulsime peremehelt.
“Ma võin kohaneda suurfirmade juhtimisest väikese farmi juhtimiseks, see ei mõjuta minu egot. ACO-s oli minu all üle 6000 inimese, siin seitse-kaheksa, aga ka see pakub naudingut,” ütleb Männil filmis.
Suhkruroogu lõigatakse matšeetega, proovime meiegi seda teha. Matšeete vajab teritamist.
Oi, kui tuttav heli!
Sarnaneb täiesti meie vikati luiskamisega!
Langedes sahises suhkruroog nagu meie pilliroog. Sugulased need taimed ongi.
Ühel päeval suri 20-päevane vasikas, matsime ta mulla alla. Mättad peale ja sinna ta jäigi.
Männilile meenus seejuures härjavõitlus.
Corrida on siin Hispaania eeskujul väga populaarne.
Mina olen seda käinud vaatamas ainult üks kord. Mulle ei meeldi, et härg alati kaotab. Ja kaotab seetõttu, et ta jookseb, pilk maas. Kui loom tõstaks pea ja vaataks kõrgemale, oleks maailmas härjavõitlejaid tunduvalt vähem, muigab Männil oma portreefilmis.
Töölised raiusid kirkaga mäkke teed, tegid käänulist rada laiemaks. Männilgi haaras kirka, kuid see töö polnud siiski tema jaoks. Aastad on aastad, 77 turjal ja võhma ei jätkunud kuigi kauaks.
Nemad on ikka minust paremad, hindab Männil oma töölisi filmis.
Männil oskas pisut vene keelt.
Venelased ütlevad 77-aastase kohta Semjon Semjonovitš, ütlesin talle.
See Männilile meeldis, ta ütles mõned korrad endagi kohta Semjon Semjonovitš.
Aga Vladimir Iljitšiga oli igavene jama.
Läks paar päeva, siis helistati San José lennujaamast, tulge, teie pakk on kohal!
Vastu saadeti must ja läikiv luksus-Mercedes, istusin säärasesse esimest korda elus. Juht ja auto olid täielikult minu käsutada.
Sõitsime siiski kõige lühemat teed, esialgu polnud Costa