Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu
perekond peitus valangute eest ahju taha. Veel mitu aastat hiljem urgitsetud taskunoaga maja puuseinast kuule välja.
Niisugune oli ka Männili esimene kokkupuude kommunismiga, ja seda juba nelja-aastaselt.
Huvitav, mida arvaks selle kohta isand Freud või mõni tema andunud jünger?
Oma noorust pidas Männil siiski üldiselt halliks ajaks oma elus, sest siis ta ei säranud. Oli hästikasvatatud, viks ja viisakas noormees, kuid igatses salamisi hoopis seigelda.
Keskkond ja majanduslikud piirangud olid mul peal, olin sunnitult keskpärane, ma ei saanud kõrgele lennata, tõdes Männil.
Siiski erinesid kaks venda nagu öö ja päev. Ralf oli korrektne, rahulik ja hea, Harri rahutu, tegi palju pahandust, sai isalt tihti karistada.
Ralfi tee oli määratud juba varajasest lapsepõlvest, tema uuris kivisid ja putukaid, tal polnud kunagi igav nagu Harril alati.
Harri tüdines kõigest kähku, tahtis aina uusi ja uusi mänge. Sama veri voolas temas talle antud päevade lõpuni.
Ralf Männil (1924, Tallinn – 1990, Tallinn) sattus sõdima Saksa poolel, õppis geoloogiat Tartu (1946–1950) ja Irkutski ülikoolis (1954–1955), kaitses geoloogia-mineraloogiadoktori dissertatsiooni Moskvas 1966. aastal, samast aastast sai ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi sektorijuhatajaks.
Ralf Männilit ennast ei küüditatud, nagu võiks arvata Irkutskis õppimise järgi, vaid 1949. aasta 25. märtsil viidi Siberisse Kareda valla Vallaste talust koos oma ema ja vendadega tema abikaasa, lapseootel Aino Männil (sündinud Aare) ning Ralf otsustas oma naisele järele minna.
See juhtum räägib mõndagi isiksuse ning perekonnasideme tugevusest.
Siberis sündis Mart Männil (1949), kelle noorem vend Peep (1965) on tänaseks väljapaistev ulukiteadlane ja individuaalse käekirjaga looduspublitsist.
Eespool oli vihje sellele, et Ralf võttis geoloogiainstituuti tööle oma isa, eks see tõesta sama.
Nõnda et Harri isal oli viimaks ometi kaks poega, varem oli isapoolses suguvõsas olnud vaid üks meessoost järeltulija, suguvõsa kummitas hääbumise oht.
Kodus valitses raudne distsipliin, selle oli isa kaasa toonud Tsaari-Venemaa sõjaväest.
Männil mäletas, et koolis huvitas teda õppimine vaid sedavõrd, et ühest klassist teise edasi jõuda. Ka püüdis ta alati olla liider, juhtida poistekampasid. Suur tõmme oli põnevatel paikadel. Koju ei läinud ta kunagi otse, tegi seda alati sadama kaudu, uudistas, silmad pärani, laevu. Vaat, sinna tahaks!
Gustav Adolfi Gümnaasiumis tegi ta kõvasti sporti ja jooksis tüdrukute järel. Tugevad olid tal ainult keeled, eriti inglise keel. Teised hinded vaid veidi üle keskmise, mis oli tarvilik koolist läbi lohisemiseks.
Taas hall periood, hindas Männil ise.
Ainult sport haaras jäägitult. Noormees tegi poksi ning jooksis sprindidistantse ja ujus. Kõige enam tahtis ta saada poksitšempioniks. Selle nimel võttis ta kõvasti tunde, laskis ennast kolkida Anton Raadikul (1917, Raikküla – 1999, Chicago), kes oli 1939. aastal amatöörina Euroopa meister keskkaalus, pärast sõda jätkas edukat karjääri Ameerikas professionaalina.
Ma muutusin täielikuks fanaatikuks, ma pidin tulema tšempioniks, meenutas Männil. Koolidevahelistel võistlustel kaotas ta rohkem kui võitis, kord tuli siiski noorte hulgas pronksmedalile.
Olgugi et füüsilisi eeldusi polnud, jätkas Männil andunult treenimist.
Tšempioniks ma ei tulnud, kuid see-eest sain eluaegse õppetunni visadusest ja enesedistsipliinist, lausus Männil.
Olgu etteruttavalt öeldud, et meie film“Minu elu on avatud raamat”algab tiitrite-eelse proloogiga, mille esimeses kaadris taob 77-aastane Männil ägedalt poksikotti. Paljas muskliline ülakeha. Seejärel ta ujub isiklikus basseinis mitmeid stiile. See on naela pihta tabatud, ja seda nii kujundlikus kui eluloolises mõttes. (Usun, et ma võin valminud filmi kohta arvamust avaldada, sest mina pärast võtteid töös suurt ei osalenud. Ei valinud ma välja 41 tunni pikkusest nn mustast materjalist 52 + 51 minutit, mis filmi läksid, ei osalenud ma montaažis, ainult diktoritekst on minult. Ülejäänu tegi kõik režissöör Peep Puks või tehti see siis tema juhendamisel.)
Aga meie oleme ikka veel gümnaasiumis.
Männil kuulus GAG-i jalgpallimeeskonda, mis 1938. aastal tuli Eesti koolinoorte meistriks. Muidugi oli noormees seal ründaja, mingi teine koht ei tulnud tema puhul kõne allagi.
Vaat, siin ongi põhjus, miks ta kuulus nende hulka, kes Leetu kaasa võeti. Punktiarvestuses liideti kokku akadeemiline tulemus ja sportlikud saavutused ning sellise arvestuse järgi oli Männil silmapaistev koolinoor.
Koolis kuulus Männil eliidi hulka, tema sõpradeks olid Feliks Tamm ja Aleksander Terras, kummagi nooruki isad olid kõrgetel kohtadel.
Vabadusristi kavalerVillemTamm (1891,Tõstamaa – 1943,Vorkuta) oli Poliitilise Politsei vanemassistent, tema kohustuste hulka kuulus vastuluure ja tsensuur. 16. juunil 1940 algas Pagari tänaval tema juhtimisel kõigi dokumentide hävitamine, mis kestis kuni 21. juunini, kui Oleviste kiriku ette veeresid kaks tanki ja veoautot Nõukogude sõduritega. PolPoli meestelt võeti relvad, ainukeseks reaalseks vastupanuks oli abiprefekt Boris Nykäse hüüe – kaltsakate korraldustele me ei allu. Mehed, kaasa arvatud VillemTamm, arreteeriti, mõned jäid teadmata kadunuks, siseministri abi, kaua aega poliitilist politseid juhtinud August Tuulse sooritas koos abikaasa Nelliga enesetapu.
Feliks Tamm (1919) õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, sõdis II maailmasõjas Eesti Diviisi suurtükirügemendis, Untersturmführer, sattus märtsis 1945 Punaarmee sõjavangi, arreteeriti 1945 Tallinnas ja vabanes 1952 Norilski vangilaagrist.
Karl Johannes Terras (1890, Vaivara vald – 1942, Vjatka) oli Eesti Vabariigi riigisekretär (1921–1940) ja Riiginõukogu liige, hukati vangilaagris Kirovi oblastis.
Aleksander Terrasest (1920, Tallinn – 2006, Stockholm) endast sai pagulaspoliitik ja ajakirjanik, kes juhtis ka Münchenis Vaba Euroopa Raadio eestikeelsete saadete toimetust (mõni aeg hiljem oli samal kohal Toomas Hendrik Ilves).
Ent gümnaasiumi ajal ei osatud surmadest, veel vähem hukkamistest mõeldagi. Elati lõbusat ja härrasmehelikku seltsielu, oldi bridžilõvid, nagu teati olevat inglasi, igal nädalal mängiti ühe sõbra kodus.
Aleksander Terrase kodu aga asus ei kuskil mujal kui Toompea lossis, seal olevat kohanud Männil paljusid meie tolleaegseid riigimehi, kaasa arvatud president Konstantin Päts.
Juba gümnaasiumi viimasest klassist alates oli Männil Kaitseliidu liige.
Koolist jäi külge anglofiilia, Männil unistas inglise stiilis elamisest – treppi tuuakse sulle hobune ning õhtusöögiks paned selga smokingi.
Saaks ratsutades rebasejahti pidada! See vastaks dändi ja naistelemmiku elustiilile.
Motilonias need unistused täitusid.
4
Punased püksid, ratsarügement ja ülikoolid
Rebasejahi-romantikast ka põhjus, miks Männil pürgis 1938. aastal ratsaväkke. Jalaväge ta põlgas, püssi ja pambuga marssimine tundus alandavana.
Männil astus sõjaväkke vabatahtlikuna, tegi seda kohe gümnaasiumi lõpetamise järel, et hiljem ei katkeks ülikoolistuudium. Sundteenistusest pääsu polnud ju niikuinii, parem siis teha seda omal soovil, pealegi avanesid niimoodi nooblimad valikud.
Ratsarügementi tahtsid paljud, punaste pükste ja elegantse mundri tõttu peeti seda Eesti sõjaväe eliitüksuseks. Sinna soovis igal aastal umbes 300 noorukit, vastu võeti ainult 32. Kuid vabatahtlikel oli õigus ise endale väeliik valida.
Ratsarügement asus Tartus Kasarmu tänavas, samas baseerus sovetiajal Nõukogude armee. Filmisime ka seal. Männili nördimus oli suur, kui ta nägi varemeid, võssa kasvanud ja reostatud tühermaad.
“Kui ilus oli siin 60 aastat tagasi!” hüüatas Männil.
Esimesed