Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest. Deborah Ball

      üks

      „Giannit tulistati!”

      OLI 1997. AASTA 15. JUULI PÄRASTLÕUNA NING ROOMALE OLI laskunud hingemattev leitsak, mis muutis Igavese Linna nii palavaks, et stiletode kontsad vajusid sulama kippuvasse asfalti ning jätsid kõnniteedele rõugearmilisi täkkeid. Hispaania väljak oma uhke kahekordse trepiga kihas nagu herilasepesa. Juba varahommikul oli politsei kreemikast marmorist astmed inimestest tühjaks teinud, peletanud minema nii turiste ligimeelitavad kaarditrikkide tegijad kui ka nägusate turistidega flirtivad libedad Romeod, et televisiooni võttegrupp saaks kinnitada kahele ajutisele tornile oma kaamerad ja prožektorid.

      Võttegrupp valmistus järgmise päeva õhtuseks otseülekandeks „Naine tähtede all” („Donna sotto le stelle”). „Naine tähtede all” oli sedasorti peamiselt silmailu pakkuv saade, millest oli saanud 1980. aastate Itaalia televisiooni esmatarbekaup. Kaheksateist moemaja, teiste seas Valentino ja Fendi, saatsid oma kõige vaimustavamad õhtukleidid liuglema mööda tuledesäras Hispaania treppe, sündmusele lisas pidulikkust rambe Rooma linn etenduse taustana. Et lisada õhtule pisut teatraalsust, valisid show’ organiseerijad igal aastal ühe disaineri, kelle auks õhtu oli korraldatud. Sel aastal oli valik langenud Gianni Versacele.

      Gianni õde Donatella oli saabunud juba eelmisel õhtul Hotel de la Ville’i – Hispaania treppide kohal kõrguvasse seitsmeteistkümnendast sajandist pärit palazzo’sse, mis oli hotelliks ümber ehitatud. Nagu tavaliselt, peatus ta hotelli parimas toas – kaheksanda korruse luksuslikus katusekorteris, mis oli üleni rõduga ümbritsetud ja pakkus järjestikusi postkaardivaateid Vatikani Peetri kiriku kuplist kuni Colosseumini. Sviit uhkeldas väikese valge tiibklaveriga, mille oli hotellile kinkinud Leonard Bernstein, kes oli kord selles hotellis kuus kuud elanud. Donatella ja Gianni vanem vend Santo vihkas uhkeid sviite ning oli seetõttu oma asjad lahti pakkinud ühes sama hotelli tagasihoidlikumas toas.

      Sel hommikul anti kõigile moemajadele tund aega prooviks, et modellid saaksid harjutada kõndimist Hispaania treppidel, mida võis 135 marmorastme tõttu pidada üheks maailma salakavalamaks ja keerukamaks moelavaks, kuna need olid sajandeid kestnud turistide voolust üsna libedaks kulunud. Kümned modellid harjutasid ettevaatlikult laskumist stiletodel, mida nad järgmisel õhtul kandma pidid. Esimene prooviaeg sel hommikul oli antud Donatellale. Saate produtsendid teadsid, et vaatajate arv langeb peagi pärast show’ algust, kuna uhketes kleitides kaunitaride maraton väsitab vaatajaid kiiresti, seega olid nad olulisemad disainerid esimeseks pannud. Sel aastal pidi etenduse avama Versace. Disainerite suure hulga tõttu olid organiseerijad seadnud piiri – igaüks võis välja panna viisteist kleiti. Donatella polnud ettenähtud piiridest välja teinud ning oli toonud kohale kolmkümmend viis kleiti, enesekindlas usus, et moemajale omane sära on produtsentidele vastupandamatu ja keegi ei hakka etteheiteid tegema.

      Kuid mis peamine – ta oli toonud kohale Naomi Campbelli, tähe supermodellide seas, kes oli lisaks täiuslikule kehale ja lavasarmile kuulus selle poolest, et suutis igas kleidis välja näha graatsiline ja särtsakas. Naomi oli liiga tähtis tegelane, et osaleda hommikusel läbimängul, niisiis asendas teda proovis teine tüdruk. Naomi oli juba paar päeva varem Itaaliasse tulnud, et veeta lühike puhkus Amalfi rannikul, ning autojuhiga auto pidi ta õhtuseks kostüümiprooviks Rooma sõidutama. Isegi selles maailmas, mis niigi kubises hiiglaslikest egodest, oli Naomi täielik diiva, seda nii oma karakteri kui ka sihvaka figuuri tõttu. Kahekümne seitsme aastase supermodelli himu mõjukate meeste, kiirete autode ja uskumatute kokaiinikoguste järele varustas ajakirjanduse klatšiveerge lõputu materjaliga. Naomi vihahood olid legendaarsed: Londoni lennujaamas oli ta andnud kadumaläinud pagasi pärast niisuguse etenduse, et politseinikud olid sunnitud ta kisava ja vehkivana lennukist maha tõstma. Teine kord oli ta visanud oma majapidajannat mobiiltelefoniga, mille tõttu naine nii tõsiselt viga sai, et pidi minema haiglasse haava kinni õmblema.

      Aga Gianniga oli Naomi teistsugune, tunduvalt taltsam. Naine oli kaua olnud Gianni lemmikmodell – just tema oli disaineril rõivaste loomise ajal tihti silme ees. Naomi esitles tema mudeleid täiuslikult, tuues välja nende tõelise glamuuri, ning tema kassilik graatsia oli mehe liibuvate kleitide näitamiseks suurepärane taust. Versace oli aidanud Naomile kuulsust tuua ühena esimestest tõelistest supermodellidest – ta oli üks neist väljapaistvalt kaunitest show’ – mannekeenidest, kelle tähesärale Gianni oli alguse pannud. Samuti oli disainer olnud modellile kaitsva vanema venna eest, leevendanud tema peru ja äärmiselt tujukat temperamenti. Naomi oli loonud tihedad sidemed ka Versace klanni teiste liikmetega, temast sai peagi ka Donatella lähedane sõber, kellega koos käidi tihti nädalavahetustel Como järve ääres asuvas Versacede häärberis.

      Samal ajal kui Naomi oli Rooma poole teel, muudeti Hotel de la Ville’i esimese korruse kaks konverentsiruumi ajutisteks lavatagusteks ruumideks, mis olid maast laeni täis moeetendusel vajaminevat kraami, mille abil meigikunstnikud, juuksurid ja õmblejannad pidid voolima tüdrukutest kleidiproovi jaoks kõrgläikega, über-seksikad Versace kaunitarid. Aga seni istusid modellid kitsastesse teksadesse riietunult ja ilma meigita oma järge oodates, klatšides ja itsitades ning dieetkoolat juues. Mõned olid alles neljateistaastased ja neil olid puberteedieelikute peaaegu poisilikud kehad. Tõsi oli ka see, et kui supermodellid kõrvale jätta, olid paljud tüdrukud ilma meigita üllatavalt tavalise välimusega. Nad on justkui kameeleonid, keda disainerid saavad muuta oma soovi kohaselt just sellisteks tüüpideks, nagu sel hooajal parajasti vaja.

      Ühe seina vastas seisis heledate kohtvalgustite all rida meigitarvete all lookas laudu, mis olid täis pudeleid, tuube ja juuksekaunistusi. Meigikunstnikud hoidsid meigitoolis istuvatel tüdrukutel kindla käega lõuast kinni, pöörates pead paremale ja vasakule, et saada selge pilt tehtud tööst. Ruumis muutus õhk juukselaki, sigaretisuitsu ja espresso lõhna segunemisest lämmatavaks leitsakuks. Kuna Rooma show pidi kestma vaid ühe õhtu ega olnud osa moemaratonist, oli soengu- ja meigirahval suhteliselt rahulik aeg. Moenädalate ajal, kui tüdrukud tormavad ühelt etenduselt teisele, on juuksuritel ja meigikunstnikel tohutu kiirus taga, et eemaldada kunstküüsi, harutada lahti keerukaid soenguid või pesta maha tervet keha kattev pruunistav geel, mida eelmine disainer oma kollektsiooni näitamiseks vajas. Modell, kes töötab moenädalate hooajal kogu viienädalase perioodi, avastab pärast seda, et tema nahk, juuksed ja küüned on pärast lõputut kaunistamist ja meikimist täiesti rikutud.

      Kui meik on valmis, ootavad palja rinnaga modellid, kes on selleks hetkeks jäänud vaid tillukeste stringide väele, nii et nende Brasiilia depilatsioon on kõigile näha, et riietajad aitaksid neil vääneldes pugeda ettenähtud riietesse. Seda tehes ei tohi ajada laiali meiki ega jätta kleitidele plekke rasvasest kreemist, millega tüdrukute jalad on kokku määritud, et need prožektorite valguses kaunilt sädeleksid. Tihtipeale teevad mõned modellid enne suuri etendusi kiirdieedi või võtavad lahtisteid, seepärast on Versace emalikud õmblejannad valmis, nööpnõelad suunurgas, kleite vajadusel siit-sealt kohendama, et need mannekeenidele perfektselt selga istuksid. Rindadele tõmmatakse kahepoolne teip, et need ei kipuks etenduse ajal Versace stiilile iseloomulikult sügavast dekolteest välja pressima. Kandikuid toiduga ei puuduta keegi.

      Seejärel teevad Donatella assistendid igast tüdrukust temale määratud kleidis pildi, millel näha kõik sinna juurde kuuluvad ehted ja käekott. Fotod kleebitakse stangele, millel ripub kogu komplekt, et modell ei unustaks lavale minnes ühtki asja. Donatella vaatab parasjagu, kuidas õmbleja kleiti modelli seljas parajaks kohendab, mõtiskledes endamisi viimase hetke muudatuste üle kleitide järjekorras, kui tema mobiil heliseb. Muidugi on see Gianni, kes helistab Miami Beachilt, et kiusata teda taas kord miljoni küsimusega.

      1970. aastatest alates on Gianni lavastanud tohutul hulgal moeetendusi ja juba ammu saavutanud sel alal täiusliku orkestratsiooni, milleni Donatellagi nüüd küündida kavatseb. Gianni teadis, et poodiumiga moeetendused – kui viieteistkümne minuti jooksul lehvib mööda lava vahel koguni kuuskümmend rõivakomplekti – peavad olema lavale seatud sama hoolikalt kui balletietendused, ning õige muusika, valgustuse ja tüdrukute leidmiseks võib minna mitu nädalat. Muusika peab määrama etenduse tooni ja looma modellidele rütmi; disainer peab otsustama, milline mannekeen suudab just selles rõivas parima esile tuua, ning mudelite näitamise järjekord võib otsustada kogu kollektsiooni mõjulepääsevuse. Kõige