Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest. Deborah Ball
„Gianni on surnud.”
Donatella karjatas nii valjult, et see ulatus väljas treppidel proovi tegevate modellide kõrvu. Seejärel ta minestas. Santo, kes seisis õe kõrval, muutus näost valgeks ja hakkas üleni värisema. Mõne minuti pärast suutis ta koos Emanuela Schmeidleri, Versace kauaaegse avalike suhete juhiga, Donatella tema sviiti kanda.
Oma tuppa jõudnud, prantsatas Donatella voodile ning hakkas Santost kinni hoides valjult nuuksuma. Äkitselt ajas ta end sirgu, muretsedes, et lapsed võivad telerist kuulda, mis on juhtunud. Hoidja jooksis kõrvalasuvasse magamistuppa, kus Donatella lapsed, üheteistaastane Allegra ja kuuene Daniel, olid multifilme vaadanud. Aga oli juba hilja. Itaalia telekanal näitas päevauudiste kokkuvõttes uudist Gianni surmast ning lapsed olid seda näinud. Ehmunult jooksid nad ema juurde.
Sellele järgnevad sündmused on Donatellal ja Santol meeles kui üksainus segadus, sest mõlemad olid šokis, neid haaras valu ja lein. Selleks, et nad Hotel de la Ville’i ümber kogunenud fotograafide summast läbi toimetada, läks vaja kolmekümmend turvameest. Üks fotograaf oli püüdnud ronida mööda maja seina üles, et saada pilti leinavast õest ja vennast nende sviidis. Üks kõmupiltnik tegi foto Donatellast kössitamas musta Mercedese tagaistmel, valu tema näol on näha ka läbi tohutu suurte mustade päikeseprillide. Auto sõidutas nad Campinosse, Rooma sõjaväelennuväljale. Itaalia rikkaim mees Silvio Berlusconi, kellest hiljem sai Itaalia peaminister, oli valmis leinavale perekonnale Miamisse lennuks oma eralennukit laenama, kuid Itaalia ehitusmagnaat jõudis temast ette, lubades, et tema lennuk on otsekohe sõiduvalmis.
Pärast kümnetunnist lendu maandusid Donatella ja Santo kell pool neli hommikul Miami lennuväljal ning sõitsid sealt otse Gianni häärberisse Ocean Drive’il, South Beachi rajoonis – piirkonnas, mille populariseerimisele oli Versace reklaamitud elustiil tublisti kaasa aidanud.3 Madonna oli pakkunud, et nad võivad soovi korral elada tema juures, kui nad ei taha Gianni majas viibida, kuid õde ja vend keeldusid lahkest abist. Nad veetsid järgmised poolteist päeva Gianni palazzo’s, mille hoolikaks renoveerimiseks oli vend kulutanud miljoneid ja mida ta nii väga armastanud oli – ning mis nüüdseks oli muutunud kuriteopaigaks.
Maja oli ajakirjanike piiramisrõngas. Televisiooni helikopterid tiirlesid peade kohal, kümned fotograafid ja kaameramehed olid end tänavale laagrisse seadnud, pildistades improviseeritud pühapaika, kuhu oli juba toodud lilli ja küünlaid. See oli maja eestrepi juurde tekkinud niipea, kui Gianni veri trepilt ära pesta jõuti. Kui levis teade, et Donatella ja Santo on kohale saabunud, liikus pool uudistejanusest kambast tagaukse juurde majatagusele alleele ootama. Hiljem, kui Donatella ja Santo valmistusid minema matusebüroosse, hankisid Gianni töötajad petteks mõned lisalimusiinid, et ala kõmupiltnikest tühjaks teha, kuid see nipp ei toiminud. Ihukaitsjad pidid leinava paari piiramisrõngasse võtma, hoidma nende kohal kilpidena hiiglasuuri vihmavarje ning pidama samal ajal tõuklemismatši, et õde ja vend limusiinini pääseksid.
Kell viis pärastlõunal jõudsid Santo, Donatella ja Gianni elukaaslane Antonio matusebüroosse, viletsasse allakäinud paika Miami sünges eeslinnas, et viimast korda Giannit näha. Tema nägu oli kuulidest osaliselt moondunud, hoolimata surnumatja pingutustest vigastusi peita.4 Donatella nõudis Santo protestidest välja tegemata, et ta võiks ise Giannit riietada. Samal ajal kui väljas valvas kümmekond ihukaitsjat ja politseinikku, pidasid nemad väikese talituse matusebüroo kabelis ning seejärel lasid Gianni keha kremeerida.
Sel õhtul asus allesjäänud pere koos õhtust sööma. Santo ja Donatella olid pidanud kogu päeva jooksul tundeid vaos hoidma, kuna neid olid pidevalt ümbritsenud advokaadid, avalike suhete konsultandid ja sõbrad, kes Gianni maja täitsid. Gianni kokk valmistas neile õhtusöögiks lihtsa pastaroa. Pärastpoole serveeris ta vanilli-budino’t – Itaalia versiooni karamellkreemist, mis oli olnud Gianni lemmikmagustoit. Seda nähes puhkesid Santo ja Donatella nutma.5 Keset ööd, kui ajakirjanike piiramine oli lõppenud, hiilis Donatella vaikselt välja, et suudelda kohta, kus Gianni oli maha lastud.
Järgmisel päeval läksid Donatella, Santo ja Antonio lennukile, et pöörduda tagasi Milanosse. Kojusõidu ajal hoidis Santo käte vahel põlvedel pronksurni Gianni tuhaga. Kolmik rääkis pika lennu jooksul vähe. Pärast nende lahkumist algas Miamis üks suurimaid inimjahte Ameerika Ühendriikide ajaloos.
Kui Donatella ja Santo olid koju tagasi jõudnud, hakkas Versace avalike suhete osakonnal kiire matuste organiseerimisega. Need otsustati pidada teisipäeval, 22. juulil 1997, täpselt nädal pärast Gianni mõrvamist. Miamist naastes oli Donatella, keda painas segu kõrvetavast leinast ja vihast Gianni vägivaldse surma pärast, otsustanud korraldada lahkunud vennale matused, mida maailm iialgi ei unusta. „Gianni tapeti nagu hulkuv koer,” ütles ta südamevalust kihvatades oma avalike suhete juhile. „Ma tahan, et ta vähemalt maetaks nagu prints.” Ta tegi oma assistendile ülesandeks vaadata filmi- ja videolõike kuninglikest matustest, et saada ideid tseremoonia korraldamiseks. Ta otsustas ka, et venna mälestamiseks sobib vaid üks paik: Duomo, Milano võrratu katedraal. Santo paistis alguses õe otsusest šokeeritud olevat, aga nõustus peagi.
Kuigi Versace moemaja asus Milanos, ei olnud Milano kunagi ühelegi Versace perekonna liikmele eriti meeldinud. Nemad olid pärit Itaalia kaugest lõunaosast: loiust, mahajäänud, maffiast vaevatud piirkonnast, mis oli otsekui vastandiks askeetlikule ja töökale Põhja-Itaaliale, kus meridionali’sse ehk lõunapoolsetesse suhtuti kahtluse ja eelarvamusega. Gianni oli alati pidanud Milanot nukraks linnaks selle pruunikashalli paleti ja kõrkide ning konservatiivsete inimeste pärast. Nagu paljud teised lõuna poolt tulijad, kes olid kolinud põhja poole paremaid võimalusi otsima, austas Giannigi Milano kalvinistlikku tööeetikat, kuid sellest hoolimata põgenes igal neljapäeval linnast, et veeta nädalalõpud Como järve ääres. Donatella oma vesinikblondide juuste ja väljapaistva riietumisstiiliga tundis, et snoobidest milanolased vaatavad temale ülalt alla. Ka Santo oskas hinnata võimalusi, mida Milano oli talle pakkunud, kuid suhtus halvustavalt linnas üldiselt valitsevasse lõunavastasesse mentaliteeti.
Tõepoolest, põlised Milano perekonnad polnud kunagi lasknud Versacedel nende tahumatute maneeride, lõunapoolse aktsendi ja maitselageda elustiiliga end siin täiesti koduselt tunda. Sõjajärgse majanduskasvu aegadest saadik on paljud milanolased tundnud varjamatult sügavat antipaatiat kõigi lõuna poolt tulnute, nii ka Versacede vastu, pidades neid pahelisteks logarditeks, kes elavad põhjapoolse rahva usinuse arvel. Gianni surma ajal oli see suhtumine leidnud võimsa väljendusviisi Põhja Liiga (Lega Nord) – uue poliitilise partei näol, mis taotles koguni põhjapoolse piirkonna (Padania) eraldumist kogu ülejäänud Itaaliast. Siniverelistele milanolastele tundusid Gianni disainitud rõivad, mis saavutasid ülisuure populaarsuse 1980. ja 1990. aastate Milano börsibuumi ajal esile kerkinud nouveau riche’i hulgas, vulgaarsed ja halvamaitselised. Giorgio Armani oma asjalikuna mõjuvate ülikondade, põhjapoolse päritolu ja palju diskreetsema homoseksuaalsusega oli neile vastuvõetavam. Samuti oli seda väärikast Milano perekonnast pärit Miuccia Prada, kelle perefirma oli valmistanud linna koorekihile nahast reisikohvreid juba enne sõda. Linna haute bourgeoisie oma kaheosaliste perekonnanimede ja Prantsuse moeloomingu vaoshoitud elegantsi pooldamisega ei suutnud mõista Gianni rõivaste populaarsust. Kes ometi tihkaks midagi sellist osta? Kogu see raha, mida ettevõte teenis, sai tulla ainult maffialt.
Nii et kui Donatella nõudis, et Gianni matused peetaks Duomos, leidsid paljud milanolased, et niisugune mõte on täiesti ennekuulmatu. Viimastel aastatel ei olnud isegi linna koorekihil lubatud matuseid enam Duomos pidada. Kirik, mis mahutas enam kui neli tuhat inimest, oli selleks lihtsalt liiga suur. See oli koht tähtsateks ülelinnalisteks matusetalitusteks, nagu oli olnud 1993. aastal Milanos toimunud maffia pommiohvrite mälestusteenistus.
Suuruselt kolmas katoliku kirik maailmas Duomo di Milano on hiiglaslik, kogukas kolmnurk, mis tundub ümbritsevasse väljakusse vajuvat. Milano katedraal, mida ehitati kuus sajandit, kuid mis sellest hoolimata on senini täielikult lõpetamata, oli algselt plaanis rajada Prantsuse gootika õhulise graatsia vaimus nagu Notre Dame. Selle asemel on katedraal kummaline stiilide segu, kuna iga järgmine
Rody Mirri, It’s Your Song: Gianni Versace e Antonio D’Amico. Quindici Anni de Vita Insieme (Gussago: Societ« Editrice Vannini, 2007), lk 111.
Minnie Gastel, Il Mito Versace: Una biografia (Milano: Baldini Castoldi Dalai, 2007), lk 247.
Intervjuu Donato De Santisega, 20.05.2008.