Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest. Deborah Ball
kes oli äärmiselt teadlik sellest, et valearvestus ükskõik millise muutuja puhul võib muuta tõeliselt särava kordamineku täielikuks fopaaks, pinnis iga natukese aja tagant Donatellalt, mis kleite ta kavatseb näidata ja kuidas igaüks neist mõne tüdruku seljas välja näeb. Rooma show, mis oli ainult televisiooni jaoks toodetud meelelahutus, ei olnud lavastuslikult nii oluline kui Milano ja Pariisi moeetendused, kuna sellest ei võtnud osa ei sisseostjad ega tippmoeajakirjade toimetajad. Sellest hoolimata oli Giannil kinnisidee, et nende modellide defilee peab olema täiuslik, ning ta närveeris selle pärast, kuidas Donatella ülesandega hakkama saab. Kuigi Gianni armastas oma õde palavalt, ei usaldanud ta täielikult tema otsustusvõimet.
Kui Giannil oli 1994. aasta suvel diagnoositud harvaesinev sisekõrvavähk ja talle määrati keemiaravi, oli ta olnud sunnitud Donatellat igapäevastes moemaja juhtimise küsimustes aina enam usaldama hakkama. Donatella ja Gianni omavaheline suhe oli nii lähedane, et sarnanes paljude arvates kaksikute omaga, ning õel oli pikka aega olnud tähtis roll geeniusest venna katsepubliku ja alter ego’na. See oli viinud moeala ühe tihedama partnerluseni. Mõned aastad tagasi oli Gianni lubanud õel disainida uue sarja – kollektsiooni Versus –, kuigi Donatellal ei olnud moealast haridust ja ta ei osanud jooniseidki teha. See koosnes rokitibidele mõeldud nahast ja neetidega rõivaesemetest, millest õhkus nende looja esteetikat ja mille hinnad moodustasid vaid umbes veerandi Gianni autorikollektsiooni mudelite hindadest. See oli saanud suhteliselt positiivse vastukaja. Aga kui Gianni raskelt haigestus, astus Donatella neljakümne kahe aastasena – ta on vennast üheksa aastat noorem – esmakordselt päriselt tema varjust välja. Naine nautis rambivalgust, juhtides rahulolevana Versace meeskonda, kellest suurem osa oli Gianniga koos töötanud impeeriumi sünnihetkest peale. Õde andis intervjuusid lipitsevatele ajakirjanikele, muuhulgas ilmus ajakirjas Vanity Fair kümneleheküljeline portreelugu pealkirjaga „Kaunis Donatella” („La Bella Donatella”). Aga pärast seda, kui Gianni oli keemiaravist taastunud, algasid paari omavahelised kokkupõrked. Gianni tundis, et tema töörühm ootab endiselt juhtnööre Donatellalt, ja pani seda pahaks. Õe ja venna suhe kiratses mitu kuud.
1997. aastal olid pinged endiselt õhus. Nädal enne Rooma telesaadet olid Donatella ja Gianni olnud koos Pariisis Versace kõrgmoe-show’l, millele Gianni oli kulutanud tuhandeid franke. Etendus oli lavastatud Ritzis, Pariisi üliküllusliku Place Vendôme’il asuva hotelli freskodega kaunistatud basseinibaaris. Mõned aastad varem, kui Gianni oli otsustanud hakata Versace kõrgmoeetendusi Ritzis korraldama, olid nii mõnedki moenädala prantslastest organisaatorid rahulolematust väljendanud. Ritz oli Pariisi austusväärne ja esinduslik asutus, kus olid peatunud suurkujud, nagu Ernest Hemingway, kelle järgi oli nimetatud hotelli baar, ja Coco Chanel, kes oli hotelli kahekorruselises numbritoas koguni kolmekümne aasta vältel elanud ja kes esindas just sääraseid klassikalise Prantsuse moe traditsioone, mida Versace – too jultunud tõusik Lõuna-Itaaliast – kavatses välja tõrjuda.
1997. aasta juulis Ritzis toimunud etendusel pani Gianni modellid laskuma mööda kahepoolset keerdtreppi klaasist poodiumile, mis oli rajatud türkiissinise veega basseini kohale. Donatella oli ärgitanud Giannit kasutama Karen Elsonit viimase modellina, kes kannab couture’ile tavapärast piece de résistance’i – pulmakleiti. Elson oli tolle hetke kuulsaim modell, kelle täht oli löönud särama sama aasta algul, kui fotograaf Steven Meisel oli veennud tüdrukut tema esimese Vogue’i kaanepildi jaoks ajama maha kulmud ning värvima juuksed erepunaseks. Aga päev enne etendust oli Donatella istunud tühjas esireas ja jälginud tavapärasesse lihtsasse pulloveri ja viigipükstesse riietunud Giannit. Vend oli kõndinud pahase ja turtsuvana mööda põranda puhtana hoidmiseks läbipaistva plastiga kaetud klaaslava ja vaadanud Elsonit närviliselt trepist alla tulemas ning mööda klaasteed astumas. Giannile ei meeldinud tema õõtsuv hobusekõnnak ja ta oli Donatella peale vihane, et too oli tüdrukut üldse soovitanud. Niisiis oli ta asendanud Kareni Naomiga, kes tekitas temas uhkustunde, kõpsides uhkelt mööda lava tema loodud laulatuskleidis – liibuvast metallvõrgust ja hiiglaslike hõbedaste ristidega ehitud lühikeses kombineekleidis. Elson oli pisaratesse purskunud, Donatella näol oli olnud kivinenud ilme. Gianni otsus oli paljastanud, et ta ei usaldanud õde kõige tähtsamates küsimustes.
Pärast kokkupõrget Pariisis oli Donatella otsustanud, et on tulnud aeg teatud iseseisvuse saavutamiseks. Ta oli rõõmus, kuuldes, et Gianni jätab Rooma etenduse vahele ja alustab suvepuhkust varem. Gianni oli niikuinii juba ammu loobunud saatest „Naine tähtede all”. Ta vihkas seda formaati, kus tema ja ta rivaalidest disainerite tööd pigistati kokku ühteainsasse väsitavasse ja vaimu tuimestavasse show’ sse, mille käigus kerkisid paratamatult esile väiklased kadedushood. Disainerid pidid omavahel jagama etenduse jaoks palgatud modelle ja mõned püüdsid kohe alguses ilusamaid endale krabada, venitades meelega nende riietamisega. Giorgio Armanil ja Valentinol oli kord omavahel lausa häälekaks sõnavahetuseks läinud, kui Valentino oli kulutanud peaproovi tegemiseks kauem aega, kui talle oli ette nähtud.1 Kuumus oli Roomas samuti pidev probleem. Disainerid näitasid oma viimaseid kollektsioone – sügistalvise hooaja riideid – ning tüdrukud pidid ootama ja närtsima raskete kleitide ja uhkete karusnahkade all, samas kui nende hoolikalt viimistletud meik näol sulama kippus. Aga peamine põhjus, miks Gianni ei tulnud, oli see, et ta tundis end surmväsinuna. Ritzi show oli nõudnud terve nädala kestvaid kaheksateistkümnetunniseid tööpäevi, Gianni oli pidanud valmis sättima enam kui sada käsitööna valminud kleiti. Kõigi kergenduseks olid Gianni ja Antonio D’Amico – mehe elukaaslane juba viisteist aastat – lennanud mõneks päevaks puhkama Miami Beachile, kus Giannil oli kolmekümne viie toaga häärber.
Kuna sel aastal oli show’ aukülaline Versace moemaja, pidi etteaste lõpetama Donatella, kes laskus Naomiga käsikäes mööda Hispaania treppe alla – see oli kahtlemata triumfihetk naisele, kes oli venna muusana jõudsalt arenenud, kuid tundis end siiski tema varju külge aheldatuna. Donatella mõistis, et Gianni on Versace kolmiku tugevaim lüli, kuna just tema geniaalsus oli süüdanud sädeme, mis oli pannud aluse edule ja toonud vilju, mida nad nüüd kõik maitsta said. Tema kohalolek oli kui ballast, mis tasakaalustas kahe venna ja õe suhteid ning elu. Ja hoolimata hiljutisest haigusest oli Gianni nii loominguliselt kui ka äriliselt endiselt oma ala tipptegija. 1990. aastate lõpus oli Gianni lihvinud ja puhastanud moemaja imagot, eemaldades oma loomingust maitsetuse hõngu, mis oli iseloomustanud mõnd tema varasemat kollektsiooni. Aastatuhande viimasel kümnendil oli ta suutnud paika panna oma autorikollektsiooni iseloomustava peamise idee ja vaimu. Nüüd peeti teda Yves Saint Laurent’i, Coco Chaneli ja Giorgio Armani kõrval üheks moeajaloo suurimaks disaineriks.
Roomas oli parajasti hiline lõunaaeg ja Miamis koitis alles uus päev, kui Donatella sai Giannilt esimese kõne. Vend tüütas teda küsimustega selle kohta, kuidas proov läheb, ning Donatella pahameel aina kasvas. Lõpuks ta nähvas: „Gianni, sa ei saa mind nii kaugelt aidata,” ja lõpetas kõne.2 Kui vend poole tunni pärast uuesti helistas, jättis Donatella telefonile vastamata ja jätkas modellidega peaproovi.
Natukese aja pärast helistati Santole, pere vanimale ja kõige asjalikumale kolmest järeltulijast. Ta arvas, et helistaja on vend, aga selle asemel rääkis Versace assistent Milanost. „Giannit tulistati,” ütles ta. See oli kõik, mida ta teadis.
Sel kohutaval hetkel tundis Santo kõigepealt vihahoogu. Miks oli ta vend üldse läinud Miamisse, linna, mis on kurikuulus oma kriminaalse ajaloo poolest! Kui mitu korda oli ta püüdnud veenda Giannit endale turvamehi palkama? Perekonna alatise probleemide lahendajana hakkas Santo kohe mõtlema sellele, kuidas Gianni võimalikult kiiresti tagasi Itaaliasse toimetada, et ta saaks haiglas paremini taastuda.
Morni näoga kiirustas ta Donatellat otsima ning tõmbas ta kleidiproovi juurest eemale. „Donatella, vieni qua subito! Tule minuga kaasa!” hüüdis ta paanikaga hääles, mis pani võpatama nii modellid kui ka assistendid, kes teadsid, et Santo on kõige rahulikum pereliige. Ehmunud Donatella järgnes talle. Kui nad omaette olid, ütles Santo talle: „Üks hullumeelne tulistas Giannit. Aga ära muretse. Ta on juba teel haiglasse ja tema eest hoolitsetakse hästi.”
Donatella ei uskunud venda. Otsekohe asus ta Miamisse helistama. Kui ta sai kätte Versace
Intervjuu Rita Araghiga, 20. veebruaril 2008.
Maer Roshan, Surviving at the Top, New York, 15.12.1997, lk 40.