Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest. Deborah Ball
loomuse, mille põhijooneks oli üldiste tõekspidamiste ründamine.
Kui sõda lõppes, oli Itaalia põlvili surutud, olles konflikti lõpuks muutunud üheks Euroopa kõige mahajäänumaks maaks. Pikk sõda sisemaal ja liitlasvägede pommitamine olid hävitanud Itaalia nõrgavõitu tööstusliku vundamendi. Reggios oli elu äärmiselt algeline. Kuna külmkapid polnud siia veel jõudnud, siis sõitis jäämees ringi oma miniatuurse kolmerattalise veokiga, mille kastis olid sulamise vältimiseks paksu villaga kaetud suured jääkamakad. Tema murdis neist inimestele jääd, mille kamakas maksis viis liiri (ehk kaks senti).
Auto oli olemas vaid vähestel peredel ja need, kellel see oli, sõitsid vastumeelselt mööda reetlikke, ühe sõidureaga provintsiteid, mis ühendasid Reggiot ülejäänud Calabriaga. Aga 1950. aastate algul nägi Itaalia esimesi märke pärastsõjaaegsest buumist, mis viis elustandardi pisut lähemale Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia omale. Kümnendi lõpuks olid põhjapoolsed suurettevõtted, nagu Fiat ja Pirelli, hakanud tootma autosid, autorehve ja masinaosi. See andis tõuke tohutule uuele emigratsioonilainele – Itaalia lõunaosa alatisele nuhtlusele ja päästjale –, kui miljonid vaesed lõunapoolsed elanikud kogunesid parvedena Milanosse ja Torinosse, et otsida tööd sealsetes uutes hiiglaslikes tehastes. Nagu ikka, ei tulnud ka seekord jõukus Reggiosse, sealsed elanikud pidid ise jõukuse juurde minema.
Kuid jutud jõudsid Reggiosse kiiresti, ning mitte ainult riigi põhjaosas avanevatest võimalustest, vaid ka sellest, kuidas põhjapoolne rahvas narrib uustulnukaid, kes tihti ei osanud lugeda ning saabusid maalt, isiklikud asjad nööriga kinni seotud lagunevatesse pappkastidesse pakitud. Põhja poole elama asudes pidid kalaabrialased mahutama end koos oma saatusekaaslastega Napolist, Sitsiiliast ja Pugliast inetutesse üürimajadesse, mis olid rajatud Milano ja Torino külmadele, udustele äärealadele. Teised õnneotsijad kolisid Saksamaale, Belgiasse või Šveitsi, et töötada söekaevandustes või ehitusel. Väga vähesed neist pöördusid koju tagasi.
Aga kuigi paljud kohalikud elanikud 1950. aastate algul Calabria maha jätsid, õnnestus Versacedel tänu raskele tööle saada osa uuest majandusbuumist. Pärast sõda oli Nino võtnud üle oma venna söeäri, vedades motorolleriga küttematerjali üles mägedesse klientide juurde. Kui itaallased läksid söeahjudelt üle gaasiküttele, hakkas Nino laiali vedama gaasikanistreid. Seejärel hakkas ta esimesena linnas müüma külmkappe ja lihtsamaid pesumasinaid. Esimene Cinquecento mudel – tilluke auto, mida Fiat müüs kõigest 500 000 liiri eest (see võrdus ligikaudu 250 dollariga) – hakkas Reggios välja vahetama motorollereid ja jalgrattaid ning ka Nino ja Franca võisid endale lubada luksust osta oma auto. 1958. aastal tõi Nino ühena esimestest Reggios koju televiisori. Samal aastal kogunes nelikümmend sõpra ja sugulast pere elutuppa vaatama Sanremo muusikafestivali, kus Domenico Modugno, vähetuntud laulja Pugliast laulis esimest korda laulu „Volare” – see oli magus ballaad, mis tekitas Itaaliast kogu maailmale uue ja päikeselise imago. Nino ja Franca avasid elutoa aknad, et ka naabrid saaksid muusikat kuulata.13
1950. aastatel võis noor pere lubada endale juba mõningaid tagasihoidlikke keskklassi mugavusi. Nad kolisid ruumikasse korterisse linna uhkuse, sädeleva roosikujulise aknaga kreemikast kivist katedraali lähedal. Tinuccia, Santo ja Gianni kasvasid üles läbiimbunutena Itaalia kauge lõunaosa laisast rütmist. Pärast pühapäevast missat läksid lapsed koos isadega Bar Malavendasse, elegantsesse fin de siecle’i (sajandilõpu) stiilis kohvikusse, mis oli sisustatud tumeda puidu ja pronkskaunistustega, et osta kandikute kaupa kooke, samal ajal kui vanamehed saatsid pärastlõuna mööda baaris, kas La Gazzetta dello Sporti lugedes või kaarte tagudes. Nädala keskel peatusid naised värviliste päevavarjude all üksteisega lobisema ja klatšima Versace kodu lähedal avatud turuplatsil, kus puust kastides pakuti külluslikult baklažaane, tomateid ja sidruneid, mis olid pooleks lõigatud, et näidata nende mahlakat kollast viljaliha. Tsitruseliste hõrk lõhn koos värske, purustatud jää hunnikule välja laotud kala lõhnaga, need omakorda segunemas ahjust võetud leiva jumaliku aroomi, rikkaliku espressolõhna ja soolase mereõhuga – kõik see moodustas proustiliku aroomibuketi, mida Gianni aastaid hiljem kiindumusega meenutas. Nädala sees toimuv lõunasöök oli kolm tundi kestev ettevõtmine ning Nino tuli alati päeval koju koos perekonnaga sööma, enne kui uuesti tagasi tööle läks.
„Elu Calabrias oli sel ajal luuleline,” meenutas Santo Versace viiskümmend aastat hiljem. „Kõik tundus meile võiduna. Inimesed olid üle elanud sõja, nälja, masenduse- ja meeleheiteajad, seepärast olid nad õnnelikud.”14
Franca õmblustöökoda oli heal järjel. Kui Ameerika Ühendriikides oli üheksateistkümnenda sajandi keskpaigaks levinud juba rõivaste tööstuslik tootmine, siis Itaalias, kus poes oli saada väga vähe valmisriideid, olid need pealegi inetud. Enamasti jättis naiste sõjajärgne riietus haleda ja viletsa mulje: korgist täistallaga kingad, tagant lõhikutega seelikud jalgrattasõidu lihtsustamiseks ning karmikoelised, ruudukujulised jakid. Franca suutis neile pakkuda midagi tunduvalt paremat, isegi ilusat. Kuigi üksikud väljavalitud võisid endale lubada garderoobi uuendamiseks Pariisi moemajade külastamist, lasi suurem osa Itaalia koorekihist oma riided õmmelda kohalikel õmblejannadel. Mõned üksikud parimad õmblejannad ostsid Pariisi moemajadest puhtast puuvillast valmistatud näidiseksemplare, et teha kodus järele täpseid koopiaid kõige viimastest mudelitest. Aga hind, mida niisugused moemajad nagu Christian Dior ja Balenciaga oma kleitide eest tahtsid, oli kaugelt liiga kallis suuremale osale õmblejatest, eriti muidugi provintsiõmblejatele. Selle asemel ostsid Franca-sugused ateljeeomanikud näidismudeleid tärkavatelt Rooma moemajadelt. Algusest peale loobusid Versaced, isegi sellisel tagasihoidlikul moel, Prantsuse moest ja kasutasid ära Itaalia enda võimalusi.
Gianni Versacel oli ema näol erakordne mentor. Peagi sai Franca tuntuks kui Reggio parim kleiditegija ning pealinna kõige elegantsemad daamid tulid tema juurde, kui vajasid laulatuskleiti oma tütardele või endale uut kleiti teatriskäiguks. Kuigi Franca ostis näidisteks Rooma moemajade mudeleid, lisas ta neile tihti oma nüansse, nagu näiteks kleidikaelusesse keerulise mustrina tikitud pärlid. Ta oli lausa nii osav, et võis kangast uue kleidi välja lõigata lõiget kasutamata, märkides äärejooned vaid nööpnõeltega – mis on äärmiselt harvaesinev võime. Ta armastas oma tööd ja pühendas sellele pikki tunde, töötades vahel ka öösiti, et kleit õigeks ajaks valmis saada.
Eriti armastas Franca õmmelda laulatuskleite ning Versace pruutkleidid olid paljude Reggio pruutide unistus. See oli kord, kui tagasihoidliku sissetulekuga pered said tunda rõõmu harvaesinevast glamuurist. Niisiis olid pulmad Francale tõeline õnnistus, kuna 1950. aastatel ei vajanud pruut mitte ainult pulmakleiti, vaid värske signora vajas tervet corredo’t ehk lisaks veel päevarõivaid, õhtukleite, pealisriideid, isegi aluspesu. Franca istus kannatlikult koos elevil pruutidega ja nende emadega, lehitsedes pakse raamatuid fotode ja joonistega ning aidates neil valida, milliseid kingi ja kindaid osta. Laulatuspäeva hommikul läks ta alati ka pruudi koju, et riietamisel viimaste detailide juures abiks olla.
Franca lapsed olid kõige paremini riietuvad lapsed kogu linnas. Leeripäeval kandis Tinuccia pikka valget kleiti, mille rinnaesisel jooksis pikk nööbirida ja mille seelikuosa oli kui satside kaskaad. Santole ja Giannile õmbles Franca suurepärase lõikega valged kolmeosalised hommikuülikonnad, mille juurde kuulusid ka kikilipsud ja valged kindad. Sellest ajast pärit fotol on näha esinduslik noor Gianni laitmatus valges ülikonnas, näol häbelik, kuid otsusekindel naeratus. Itaalia carnevale’ks ehk vastlapäevakarnevaliks valmistas Franca lastele keerukate detailidega kostüümid – ning Gianni oli ta parim modell. Ühel aastal riietas ema ta kaheksateistkümnenda sajandi aadlimeheks põlvpükste, rikkalikult tikitud siidist keebi ja helebeežide kingadega, millel ilutsesid suured lehvid. Juba väikese poisina oli Gianni omandanud ema stiilitunnetuse ning põhikoolis käies tegi ta vahel oma sõpradele märkusi, kui need kandsid sokke, mis ülejäänud riietusega kokku ei sobinud.15
Reggios, kus päike paistab kümme kuud aastas ja mahe talv läheb märkamatult üle leebeks kevadeks, leevendavad suvekuumust väinalt puhuvad sagedased tuulehood. Soojadel õhtutel käisid Versaced tihti kõndimas mööda Corso Garibaldit, kus terved perekonnad armastasid pärast
Luciano Gulli, L’Utopia, Il Giornale, 8.02.2008.
Intervjuu Santo Versacega, 13.02.2008.
Mario Guarino, Versace Versus Versace: La Biographia di Gianni Versace (Rooma: Edizioni Libreria Croce, 2003), lk 15.