Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
toas ma tahtsin teda piielda,
Päris selgesti nägin läbi ukseprao
Teda mõtteis istumas üksi ja tasa,
Lokkis pea tähendusrikkalt ettepoole kaldu.
Siis haarasid mu mõtted mind:
Ma nägin teda veetlevalt pliiatsit teritamas,–
Ja peagi kääre välkumas ta käes,
Et saata tõotet armumärki,
Ja koos lokiga ta mulle saata tahtis
Väikese lehekese, nägusas peenes kirjas,
Mis pidi tooma mulle rõõmuteate…
Siis liginesin, ei lasknud lõppeda mängul,
Võtsin käte vahele armsama käharpea,
Ja suudlesin igat sõna punaselt suult.]
Palun väga!!!!!!!
1886
4. KIRI
Tartus 17. Febr. [1886].
Armsad sõbrannad12!
Pikk eeskõne ei aitaks siin midagi ega vähendaks mu süid, sellepärast tunnistan teda parem isi üles ja palun andeksandmist ehk karistust – kuid vaikimine Teie poolt – välja arvatud. Mina olen kord niisugune elukas, kes üksinda elu ja peidetud olekut armastab, ehk, omavahel üteldud, peab armastama. Kui Teie küsida tahaksite, miks ma varem ei kirjutanud, siis [ei] teaks ma selle kohta tõeste midagi ütelda – ma ei tea seda. Noh, või kes ep õige selle järele küsibki! Kus mõned lõbusad tunnid ära on elatud, kust mõned armsamad mälestused kaasa on võetud, selle koha peäle mõeldakse ennegi [ainult] rõõmustava sõnumetega, ja kui neid ei ole, siis – vaikitakse parem. On inimesi, kes enese pulmapäevalgi nutavad, ehk ka neid, kes ka surreski veel rõõmsad olla võivad – või ep see minu süi on, et ma iialgi õnnelik ei tohi, ei või olla, – ma peaksin tõeste küsima, mis sõnaga „õnn“ õieti tähendada tahetakse? Nurjatu rahulise tegevuse vaenlane, auuahnuse aluskivi. Meeleliigutused võivad küll esiotsa magusad olla, aga nende tagajärg on peanorutamised ja unistamised – elu ja tegevuse surmajad.
Mis ma kirjutasin? Ma ei saa tõeste sest enam isi aru. Nagu igavene vangikoda, – ei kuskil kedagit, kellega mõne lõbusa sõna võiks rääkida, igal pool, igal silmapilgul valjod kuivanud seadused meeles, kuivanud õpetused õppimeseks käes, see võib ka kõige vagasemat laisklejat pahandada. Kui magus ja armas oli sellevastu see õhtu, mil Krimm ja vend13 Vilgul või kus käisivad! Noh, peab heaks võtma!
Siinne elu on mul praegu tõeste väga raske. Teise klassiga hakasin peale – mõned üksikud asjad maha arvatud – aga see käib üle jõu.14 Kõige hirmsam vaenlane on vene keel.
Ka saksa keelega on küllalt kibe lugu: ülesandeid on nii palju, et midagi ära õppida ei jõua, sest et grammatikaline keeletundmus puudub. Täna olen täitsa haige ega või raamatu peale vaadatagi, vähem veel tundi minna – kurb lugu!
Teile avaldan ma südameliku palve: kirjutage mulle õige pea – see saaks mu raskust vähendama. Ärge vaadake, ma palun väga, minu kirja segaduse ega kohmetuse [kohmakuse] peäle. Ma pean Teile tunnistama, et ma midagi inimlikul viisil mõelda ei jäksa, kui ka kõige paremine tahaksin.
Teie perekonnale kõik õnne soovides:
J. Liiv.
Aad: Schuldirektor H. Treffner
PferdeStrasse № 2.
J. Liiv. I [Koolidirektor H. Treffner Hobuse tänav nr. 2. J. Liiv. I]
5. KIRI
Allatzkiwil, 7. aprill [1886].
Auustatud neiu!
Teie kiri tegi mulle suurt rõõmu. Kui ka ajad ja inimesed muutlikud ja mõlemad, nagu näha, minu vaenlasteks on heitnud – ehk ma isi neid selleks olen teinud – ükspuhas: muistsed mälestused on ometi – kui nad ka kaugel, kättesaamata näitasid ehk näitavad – nad on ometi ütlemata magusad helinad endistest ärkavatest paleustest, mis vaimusse kustumata jälgi järele on jätnud, kui nad ka kurvalt veel üksinda – mõttes edasi elavad. Jah, kui nad sealgi edasi elada tohiksivad? Kas ei ole ilmas küllalt olevuisi, küllalt abinõusi, kellega ka neidki sealt ära peletada võidakse – oi küllalt on! – Aeg kui vali kohtumõistja astub väsimata edasi, muudab ilma seisukorda ja muudab – inimeste meeled. Naeruline pilk ainult on nõndanimetatud „tõsiduse apostlile“ palgaks. Endised, küllalt kindlaks peetud arvamised ilmuvad nagu irvitavad tondid – enesepiinaks. Ja selle tõele, mis nii hävitavat tööd teeb, sellele peab veel lõhkend südamega tänu andma, selle eest et ta – tõsi on.
Üks ainukene kahkluse kiirekene kõige õndsama õnnelapse südamesse ja – selle paradiisi rõõm on varsti põrguvaluks muudetud.
Mis ma mõtlesin? Ma ei tea! Seda tunnen ma aga, et mind üks häbemata rumal tundmus täna piinab ja meelt rahutumaks teeb. Mis ta praegu, see tundmus, on, seda ei tea ma õieti ütelda. Ju seal vist natukene õnne, igavust ja muid paha omaduisi koos on. Õnne, sest üleeile tulin linnast koju, igavust, et elu maal igavaks hakab minema, ja meelepaha selle üle, miks ta igavaks hakab minema. Nagu vist teate, ei käinud minu käsi viimasel paaril nädalal mitte kõige paremine. Üks tohtrinoru, hunt söögu teda ka! – käskis mind tubliste turnida – ma kaebasin peavalu üle –, aga turnimine rikkus mu rinna nõnda ära, et üsna pea mineva-aastased on. Las olla!
Pühad tulevad!15 tulevad küll, aga igavus? Tema tuleb ka! Mis need Maarja mehed teevad? Sain nende käest kirjasi kõiksuguste sõnumikudega; nende seest, mis jälle muu tutvatele on saadetud, on jälle isi sõnumed – alpust otsata!
Kõik, mis iial ilmas head, tulgu Teile pühadeks – see on: soovin õnnelisi pühi, sellega ühes ka õnnelist tulevikku – tervitage endi õde ja vanemaid!
Kas saate kirjad tervelt? Teie nime ei mäleta ma täiesti, sellepärast ei tea aadressi paremine.
Seesama.
6. KIRI
Rupsis 12. juunil [1886].
Armas sõbrana!
Kui väga haiget ka see mulle on teinud, Teie kirja nii kauaks vastamata jätta, ei võinud ma siiski peaaegu kudagi teisiti. Ma kartsin väga ja kardan veel nüidki, et ta mõnele näpusse puutuks, ehk kui mitte seda, siis teätakse ometi mõisas, kes – ja – kellele kiri läheb.
Kui ma need „võib olla“ juhtumised kõrvale jätan, kas ma tohiksin siis ka veel loota, et minu kiri ainult Teitest – ei ühestki muust teätud tohiks saada? Lubage mulle seda!
Mitte asjata ei ole ma tänase kirja juures nõnda arg – aeg on ometi kord käes, mil ma Teile – nii võõralt, nii valjult, kui see „Teile“ ka kõlab – avaldama pian, mis vast mitte heameelega ei avaldataks. See ehk katkestab viimase lootuse neist haavajatest austamiste vormidest peaseda, aga ma pian ka sellegi pärast selle kohustuse alla heitma – mul on vähe õigust – vähe, väga vähe lootust talveõhku elu magusa maikuu õiede juurest ära peletata, ma pean selle uduse vaheseina taga jääma, mis minu ja mu elukevade vahele on tunginud, ma võin, tohin enesele üht õielist nooruse ilma mõelda, iilagi, ei iialgi senna sisse astuda!
Üks kurb aimamine heljub nagu tont mu hinges ja mul ei ole võimsat sõariista, kellega teda ära peletata. Lootus üksinda – petlik eksitaja – laseb silmapilguks elustavat võimsat kiirt südamesse – et pärast ära põgenetes eneseuskujat veel suuremate piinadele osaks anda. Ka Teie kirjadest paistab – on paistnud – imeline tagasihoidmine ja külm argdus – miks Teie end peidate, on ehk mõistev, minule aga küllalt kurvastav. Aga – miks
Liisa ja Anna Golding.
1885. a. jõulud veetis Liiv Pandiveres vend Jakobi pool.
1886. a. algupoolel õppis Liiv Jaak Järve toetusel H. Treffneri poeglastekoolis Tartus.
1886. a. olid lihavõttepühad 13.–14. aprillil.