Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
oma tujude järele – õnnis on üksi see, kes tema lahkel tujude ajal – oma õnneaega täieliselt pruugib. Õnnis –? Kas küsib kohustus selle järele, kas lubab mõistlik ärakaalumine tundmusi elu juhtnööriks võtta? Kui vägevaste jõuab Freiliggrathi kõrgetundmusline laul16 inimese südant õnnestata ja ometi oh –! on ta paljas jumaline luule, kelle järele ometi ei tohi mõelda!
„O lieb so lang du lieben kannst.“ [Oh armasta, niikaua kui sa armastada suudad.] Kas tohitakse selle hüide healt kuulda? Olen ma seda kuulnud, kas ma olen eksinud? – On keegi omast sõnast pidanud taganema – kui ta teisiti ei võinud –, on ta siis hukkamõistmise väärt? Tema ju armastas, ta pidi, ei võinud selle vastu, aga nüid ei või ta ka kõige parema tahtmisega oma sõna külge jääda – kes võib teda hukka mõista? – Igatahes jääb sõnamurdja sõnamurdjaks, igatahes tohitakse teda hukka mõista. Ja mis oli ta süi? – Ei midagi! O lieb so lang du lieben darfst! – oder wann du darfst [Oh armasta, niikaua kui sa armastada tohid! – või millal sa tohid.] – seal oli viga. Mõistku mind ilm, mõistke ka Teiegi mind hukka, aga julgelt ja trotsivalt tahan ma ilmale silmadesse vaadata – otse kiuste kannatata, mis kade saatus minult pärib. Siiski – ma ei jõuaks vähemalt Teie käest seda kannatata, vähemalt Teie käest tahaksin ma andeksandmist kerjata – aga ka Teie hukkamõistmine oleks mulle magus. Ka seegi aeg on kurvastava varjudega kaetud – ka sealgi pidin ma mõne kihvtitilga ära jooma, aga – Teie tunnete mind ju – näengi ka liialt varjusi. Unustage mind, kui võite, unustage ja tehke omalt poolt seda, mis mina mitte teha, unustata, ei või. Mulle on valus see mõte, aga veel valusam oleks, kui pärast minu pärast omale kahju saaksite – minu peale kaebaksite. Teie hea käekäik on mu ainuke õnn. Et aga mina omalt poolt unustata võiksin – oma sõna unustata võiksin, – seda ärge lootke iialgi, sest see ei käi minu auga kudagiviisi kokku. Minu tulevik on, lühidalt, ilma mingi lootuseta ja seep see tont on. Järv ei anna enam kooliraha17 ja see on mulle südamele üsna hea – oli ometi tema kõige oma rahaga mulle vastumeelt – oli minu auu ülekohtune riisuja. Ta on ka kuulnud, nagu ta mulle kirjutas, mis Maarja pool nõuuks olnud – haa! need maarjalised ka! Mina oleksin ka Treffneri juures ametit saanud,18 aga jumal andku mulle andeks – ka temagi oli mulle nõnda vastumeelt, et õnne tänasin, kui lahti tast sain. Praegu ei tee ma muud, kui loen aga, saagu minust siis ka kõige viletsam pedant. Oma kevadise „õnne ja õie“19 üle vihastasin ma jäledasti, et see rumalus trükitud sai, aga mis ära, oli ära. Noh, teinekord olen targem. Vend piinab mind suiks senna ja tahab isi vene keelt õppima tulla,20 teadmata on, mis ma teen. Kirjutaksin veelgi mõnda, aga häbi pärast, et pikk kiri väga juba, ei tohi enam. Ah soo! Mina olla Phantast [fantaseerija, viljatu unistaja]. – Võib küll olla, aga kas tohiksin teada ehk paluda, et see veike südamekene, kes selle otsusele jõudis – ka oma ütelust tõendada tahaks? Kas?
Kui vastust tohiksin paluda, siis oleks see kohe – mul tuleb veikene ärareis.
Teile kõik õnne soovides jään
Phantast.
p. s.
Õele terviksid kõige paremaid!
No see oleks aga lõbus, kui kord veel kokku juhtuks!
Terviksid, terviksid, terviksid!
7. KIRI
[Rupsis] 6. oktoobril [1886].
Kuis vaikselt voolavad mu hinge linnas
Nii nõiduvalt ja tasa õrnad soovid:
Nad kõrgest õnnetaevast ilma tulid. –
Oh leiaksid nad vastukõla selles rinnas!
Kel koidab õnnis hommik kuldses linnas!
Oh voolge ta rinda, õrnad heäled,
Ja heljuge ta hinges, kandlikeeled,
Kes kõnnib täna selles tähtsas pinnas!
Kuis sooviksin ta õrnal hingel õnne?
Mul puudub selleks sõna – imeline,
Miks puudub sõnal ihaldavam hind?
Mis kallis, kuldne, püha taevaanne,
Ta avamiseks sõna – rõhuv vanne.
Ta avaldab [avaldub] – kus tundmustest keeb rind.
8. KIRI
Rupsis kesknäd., 5. novembril22 [1886].
Soovid, õrnad, sõudke.
Sõudke kaugele,
Tunded, senna jõudke,
Kus mu armuke.
Öölge talle õrnalt – tasa – tasa:
Ingel, armuke, mil oled – kaasa?
Mu südame inglike! Sinu süda saab minu pärast kurb olema, saab ehk mõnda igavat tundi kahkluses mööda saatnud olema – ma tean seda piina – aga ma loodan, et sarnane neiu, kes nõnda kaugele haritud, et ta seda enam pahaks ei pane, kui tema saladust temalt kõrvalised inimesed küsivad – see neiu, ütlen mina õnnega – see neiu vaatab ehk mõistab juba nõnda ühe mehe südamesse vaadata, et ta välispidistest vormidest palju ei hooli. On ta aga ka veel nii julge, et oma saladust, kui tarvis, kõige ilmale avaldata julgeb, siis ei ole ta mitte üksi tõsine armastaja, vaid ka mõistusele ja inimestega läbikäimisele küpsenud inimene. Jah, mina leian, kallis Liisi, et Sina tõeste oled edasi jõudnud, kui sa juba nüid nõnda ilusaste otsustata mõistad ja peale seda tunned, et ka teised meesterahvad, peale ühe – ka teised meesterahvad ühelt noorelt neiult enestega läbikäimist tohivad nõuda, et ka nendele tähelepanemist piab kinkima, nii palju kui seda tundmus ja haridus lubavad! Niisugust tooni aiman ma Sinu kirjast ja see on hea. Mis aga kõigide teada-tohtimisesse puutub, siis ei oleks mina mitte selles nõus. Mina tunneksin selles küll ennegi [ainult, aina] magusat õnne, kui ka ilm meie olekust teada võiks, kui ta kade tahab olla, aga – kes teab elujuhtumisi ette ära? Püha on mulle Sinu mälestus, püha, jah otsata kallis see koht, see tuttav põesas heinamaal, kus ma Sind esimest korda rinnale vautasin. – Kas hoolib saatus sellest? Mina usun kaunis kindlaste, et mind kaua ei lubata elada. Sinu tundmused saaksivad pea vast kustuma ja – hiline kahetsus! Mina pian praegu vaesuse karikast just kõige kibedamaid tilkasi jooma, pian suveülikonnaga praegu ühes ja teises kohas rändama – kõik see ähvardab minu elulõnga rutem kui arvatud katki lõigata. Võib olla, ei kirjuta teised armastajad mitte sarnastest asjadest, aga mina tahan õiglane olla, kui ma selle läbi ka kõik kautaksin, kõik enesele vastasteks teeksin. Mina olen loomu poolest veel tige ja kiusakas pealegi, pahandan ka ilma põhjuseta enese vanemadki23 ära – kes on siin suurem süidlane, kas vaene elukord või mina ise, seda teadku Jumal! Ka eluviisidega olen ma nukeline ja okkaline, olgu küll, et mõnigi „Umgang mit Menschen“ [Inimestega suhtlemine] hoolega pähe on õpitud. On Sinul julgust kõik nende paha omaduste vastu võidelda? Kas ma ei kautanud mineval aastal just äkilise uhke meele pärast oma kohta käest,24 kus ennegi [ainult] natukene moka järele rääkimist oleks tarvis olnud, et teda kinni pidada. Mina ahnitsen auu ja kuulsust, aga ei mõista ometi seda kunsti kätte saada, et teinekord ka enese arvamiste vastu rääkida, mis ometi sellel, kes inimeste seas tõusta tahab, nagu esimene käsk pähe olgu õpitud. Luuletajad ja unistajad piavad ilma narriks, aga ei saa ometi aru, et narride seas ka piab narr olema, sest muidu jäeb niisugune taevast mahasadanud liig ilmasüita vooruste apostel ja vaga emapojukene varsti nagu kala kuivale. – Minul ei ole tõeste enam see kallis kingitus, juuksesalk, alles, aga ma ei palu midagi andeks, sest süidlane ei ole
Kõne on F. Freiligrathi luuletusest „Der Liebe Dauer“, kust pärineb ka allpool toodud saksakeelne tsitaat.
Jaak Järv oli aasta algul toetanud Liivi õpinguid H. Treffneri koolis.
H. Treffner võimaldas kehvematele kasvandikele tasuta õppimist kooli huvides tehtud tööde eest.
Kõne on luuletusest „Ön ja öis“, mis ilmus Virulase Lisas 1886, nr. 5, lk. 80.
Jakob Liiv käis (koos K. Krimmiga) Venemaal keelt õppimas alles 1887. aastal. Vt. lähemalt 14. kiri, viide 1.
Liisa Golding oli sündinud 6. oktoobril (vkj.) 1870.
Selle kirja saatis Liiv teele alles detsembris (vt. järgmine kiri).
Liivi vanemad olid Benjamin ja Marianna Liiv.
Liiv mõtleb ilmselt Virulase toimetusest lahkumist.