Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
mulle, see tähendab, mitte ehk vast kaastundmuse pärast. Kui iialgi üks mees armastuse pärast valu on tundnud, mis temalt põhjuseta – kui teda armastati – ära kisti, siis olen see õnnetu ka mina. Sa ei või uskuda, mis mu süda sees ütles, kui ma leidsin, et see minu püham mälestus ära kadus – anna mulle andeks! Ma ei ole iialgi nutnud, aga praegu ujuvad mu silmad vees, kui ma selle peale mõtlen, et see, kelle rinnal ma esimest korda taeva tähendusest aru sain – see nüid minu armastuse pärast kahkleb ja sarnast laulu enese kohta tõeks piab, mis otse lõhestaval südamevalul õnnetu armastaja sulest sündides on voolanud. Tema ei ole minu kohta mitte tõsi. „O stell dich kühn des Schicksals blüt’gen Schlägen, O biete deinem Stirne jeden Schmerz“ [Oh suhtu vapralt saatuse veristesse löökidesse, oh hakka vastu igale valule] – see on ometi ükskord üks raske ja vali sõna, mis üksinda siis võib ütelda, kui see ühe autuma inimese pärast nutma piab. Seda ei või ju keegi uskuda, et laul üksinda juhtumise kombel ehk mõne muu otstarbe pärast saadetud oleks saanud.
Ah mu vaene vend jäeb vist raskeste haigeks – ikka kuulen ma tema unes oigamist.
Kallis hing! Kui Sa muud minule anda ei või, siis ometi ehk sõprustki – see on magus, ühe tundlise naisterahva sõber olla tohtida, keda kalliks peetakse. Kui ka see ilma raske meeleta ei sünni, siis on see ometigi veel troostiks. Üht palun ma väga: põleta mu kiri kohe ära, sest see, mis siin seisab, ei tohi ühegi teise surelikule silma puutuda. Kirjuta mulle vastust, olgu see ka missugune tahes, muidu oled Sa armuta ja vali, ja see ei ole Sinu loomus.
Head ööd, head ööd!
Johannes.
11. KIRI
[Avispeal] 22. [–23.] dets. [1886].
Kas kindluseta paber kõik ära suudab kanda, mis ma täna tema hooleks uskuma pian, kas ta õigesse kohta trehvab, ja kui ka seda, kas ta siis kuskil pahandust ei sünnita, kõik seda usun ma heade jõuluvaimude kaitsemise alla ja kirjutan Sinule seda, mis mu süda ja kohus enese ja teiste vastu mind tingimata sunnivad. Kas ma seda kõik nüid täieste ja heaste teha ka suudan? – Ammu oodatud jällenägemine on olnud, taevaline, õnnis see tundmus, mis mõlemilt poolt on tuntud, kui see ka nii valju ülevaatamise all pidi sündima. Ma ei uskunud ega suutnud aru saada, mis õnnis olema tähendab, nüid tean, nüid tunnen ma seda vägevat jumalist võimu, mis inimest omas õiges tähenduses inimeseks ülendata võib. Tänu taevale! Ma võiksin ka praegu oma elurada lõpetata, aga see teadus [teadmine] oleks mu viimane troost, et ma elust seda olen saanud, mis temast saama piab – et ma juba kord õnnelik olen olnud. Aga, nii väga kui mu süda mind sunnib, pian ma täna kohuste sõna kuulma ja asjalikult ning selgeste kõik ära ütlema, mis elu meilt nõuab, mis enese ja Sinu auu kaitsemiseks tarvis teha on. Selleks veikene ringvaatus.
Mina olin teile tulekuga tõeste kimpus. Mu süda oleks mind juba palju varemine senna külge sundinud tulema, aga ikka olin ma nagu kahtlane. Ma oleks armsamine üksi kui kellegi teisega seltsis tulnud, aga see näitas kombevastaline ja pealegi ei võinud ma teada, mis minu tulekust arvama hakatakse. Kellegi teisega näitas asi hoopis võimalikum, kui ka sarnast passitavat [sobivat, passivat] seltsilist mitte kuskilt leida ei olnud – ega olnudki. Laupääv oli mul mõte küll üksinda tulla, aga õnnetus tahtis, et Ruthe või Rude teel vastu tuli ja Müüriku poest jälle tagasi lubas tulla. Ta oleks mind tee peal näha võinud ja aru saanud, kuhu ma lähen. Ei olnud siis muud nõu, kui pidin K[rimmi] kaasa võtma. Tuli nüid see, kust ta tuli, aga ma leidsin, et teil mõnigi asi muutnud näis olema – iseäranis mamā. Oli sel muutusel minu vastu halb ehk hea tähendus – viimne küll vaevalt –, siiski ähvardas ta mind kimpu ajada ja mul oli tegemist küllalt sarnasel silmapilgul, nii mitmesuguste tundmuste mõjutusel, enese üle valitseta. Kas mulle see korda läks ehk ei, aga enese teades näitasin ma küll nõnda, nagu ei oleks ma sellest kõigest mitte aru saanud. Ma palun, mõista mind hästi! Kui Sinu vanematel minu vastu midagi on, siis palun seda teatata, ja ma tean, missugust teed käia. Mina ei pane seda ka imekski, sest praegu on väljaspidi minul vähe, ehk ei ühtegi tähtsust, ja see ei ole mitte nii paha, kui nad nõnda mõtlevad, sest laste eluõnn on vanemate ülem asi, ja pealegi – nad on paraku ka kurvastust küll tunda saanud. Sa saad aru, mis ma mõtlen. Nii valus ja alandav kui mulle see ka oleks, ei või ma omete nende silmas ei ühtegi väärt olla. Ka minul on Sinu eluõnn kõige tähtsam ilmas ja ma ohverdaksin hea meelega enese elu, kui aga Sind tulevikus, kui ka kellegi teise kõrval, õnneliku näeksin. Ometi kardan ma, et Sinu kautamine oleks järsku minu surm, ja teiseks ei suuda ma iialgi uskuda, et Sa mind unustata võiksid. Mis piab siis tegema? Kõige parem oleks, kui neid pahandamata jätta ja näidata, nagu ei oleks meie vahel midagi iseäralist. See teeks neid rahulikumaks. Ma loodan, et ma ükskord ikka nii kaugele jõuan, et nemad minuga enam kui rahul saaksivad olema ja –
Teavad nad aga kõik juba, siis tahaksin ma neile otse julgelt ütelda, et ma iialgi Sind meelitata ei ole tahtnud, vaid isegi enese südame vastu lõpmata pidin võitlema, kellest ma paraku mitte võitu ei saanud. Ma saaksin neile ütlema, et ma küllalt nõnda mõistlik olen ja neid mitte tülitama ei saaks – juba ka enese auu pärast – ja Sinule vabalt ja õiglaselt sõbraks tahaksin olla ega ühegi nende mõtetele takistust teha, kui aga Sinu enese süda seda lubaks teisiti teha. Vististe ei võigi ma enam teile tulla, sest nagu näha, mõeldakse minust nõnda, nagu oleksin ma ainult sellepärast venna juure tulnud, et ma kustki ei mingit muud elukohta ei oleks leidnud. See on eksiarvamine. Mina ei oleks ammugi enam prii, kui mul muu asjade jauks küllalt lusti oleks olnud. Mis tahtis mamā nende sõnadega, kui ta Sulle ütles: „Mis õnne Sa veel soovid, kui oma ihaldustel ju nii lähidal oled.“ Nii väga kui ma teda austan, nii väga kui ka tema olek mulle enne palju teisem oli, ütlen ma siiski – anna andeks –, et see vist ikka pilkamine oli. Ma palun jälle, kui ma eksima piaksin, siis andeks anda, sest ma ei mõtle temast iialgi paha, ega võigi mõelda. Võib-olla lähen ka mina varsti siit ära T[artu]sse, siis on ometi tarvis, et ma asja õigest küljest tunneksin; oleks ka südamest soovida, et meie vähegi rääkida võiksime, vähegi ammu varjul hoitud mõtteid avaldata võiksime. Aga kuidas? Kui Sinu kallis õde meie vahet [vahekorda] teaks, siis võiks see ehk ka kuskil mõne vabanduse all sündida, nüid ei või seda mitte. Parem oleks küll, kui keegi sellest ühtegi ei teaks, kui aga seda mitte ei ole, siis ei teeks see ka paha, kui Sinu õde vähe nõu võiks anda. Ma oleksin julguse pärast parem tema aadressi all kirjutanud – andestage mu kõneviisi –, aga ei usaldanud. Ah see jällenägemine! Midagi südamelikumat ei või küll keegi surelik tunda, kui ka küll ma lahkudes mitte „head teedki!“ osaks ei saanud. Teie kõik arvasite tõeste, et ma jälle Koonusse37 läheksin. Ei, seda, mis ma seekord tundsin, seekord kõik mõtlesin, ei tahtnud see ühegi seltsilise, vähemalt mitte tema kõrval kõlvata. Mul oli ju nii õnnelik tuju, nii õrn kaitsevaim kaasas, et ma üsna julgeste Triigi metsa vahelt edasi kõndisin. Pealegi oli mul enese ähvardav tulevik nii kibeda arutamise all, et aega karta ei oleks olnudki. Tontisi ma ju mõni hea aastakene tagasi enam ei karda ja lahtipeasnud vangisi ega teeröövlid põle ka kuskil kuulda olnud.
Kodu jõudes oli kell vist üksteistkümmend. Nagu nägid, ei olnud minu sennatulek mitte parajal ajal ega ka soovitavas seltsis, aga kuidagi teisiti ei olnud jälle ka võimalik. Ma palun Sind, kirjuta mulle kõik, mis aga iial minust mõtled, niisama heasti ka teised, ja, kui mamā mitte miski iseäralisel põhjusel tagasihoidlik ei olnud, siis temale miski märki minu tänastest mõtetest anda. Ometi ei ole see vist võimalik, sest ka mineval aastal, kui ma viimast korda teil käisin, oli teil samasugune asi käsil olnud – teie olite ju kõik nii vagusi, liialtegi olid Sina hoopis voodi varju pugenud. Veel midagi! Olen ma Sinule ehk kellelegi teie seast mingisugust pahandust teinud, siis paluksin seda julgeste nimetada ja kui vähegi lubataks, kõige kahetsevamalt andeks paluda. Praegu ei tea ma isi küll midagi. Ma palun oma kritseldust ka kord vabandata. Heaste ei ole ma iialgi kirjutata võinud, tänane on ka peene kirja pärast hoopis kirju.
Jumal teab. Ma võin aga hoopis oma mõtetega eksinud olla, aga siis olen ma tõeste sant inimeste tundja. Ometi usun ma, et seal ikka midagi iseäralist oli, oli see siis mis asja poolest tahes. Kui hea meelega kirjutaksin ma Sinu õele midagi, aga kardan neid pahandata, peale seda ei taha see mõisa pärast kudagi minna. Terviksid
Koonus elas tollal Kaarel Krimm.