Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
wir uns sobald wieder sehen, glaube ich nicht, darum – sei glücklich!
[Tõlge]
Kulla laps! Ma ei tea küll, mida Sa mõtled kauaigatsetud kirja avades, sest vähemalt kaks kuud on möödas, ilma et ma oleksin sulle kirjutanud.46 Anna mulle andeks! Tahan siiski loota, et Sa ei ole seepärast vähemalt minu truuduses kahelnud, sest – Sa tunned mind paremini! Et Sa oled minu kirja nii kaua asjatult oodanud, polnud minu poolt takistuseks mitte mingid põhjused, vaid lausa võimatus. Ka Sinu tuntud hoiatuse47 tahan ma teadmiseks võtta. Andesta! – Sa andsid mulle õrnalt mõista, et ma olevat viimasel ajal olnud tormiline ja paljunõudev – mu Jumal, kas see on siis tõsi? Mu vaene süda! Sina oled tegelikult selles süüdi, sest Sina oled mulle nii õndsaid asju ette sosistanud, et ma ütlesin Talle tõepoolest midagi kohatut, aga pean nüüd suu ja ootan kannatlikult, sest – Tema ei ole Sinust küll lahti öelnud, vaid ainult kergelt noominud, kuigi – pisut karmilt! Sa nimetad end lapseks. Oh, muidugi oled Sa laps, ent armas – täiskasvanud laps, mida ka kaunitar ise küllalt hästi teab ja seepärast nimetab end nii.
Pean Sulle siiski midagi tunnistama, mis polnud minust kõige parem. Kui Sa minu soovitud isiklikku hüvastijättu Pandiveres heaks ei arvanud ja tahtsid sellest kõrvale hoida – nii uskusin ma tookord – , siis mõtlesin ma, et Sa tahtsid nii korraldust anda ja nõnda juhtuski, et ma Pandiverre ei tulnud, ehk küll vend mulle Sinu arvamise ühes tõi. See on minu süü! Aga kuidas ma seda kahetsesin, kui ma kõnesoleva kirja sain. Selles polnud muud kui süütus, rahu ja armastus. Kuidas võiksin ma nüüd Sulle silma vaadata, kus peegelduvad üksnes siirus, armastus ja taevalikult puhtad tunded, – kui magus oleks seda kõike Sulle pihtida!
Kuid, kulla laps (luba mul nii öelda) – Sa ei hakka mind ometi sellepärast põlgama. Sa ju tead, et suurim armastus on kiivaim, Sa ju tead, et õnn ja armastus käivad ainult ühes valuga, – Sa tead seda kõike, kui Sa – armastad! Inimese rind – niikaua kuni ta veel puhas on – on sügav ja mõistetamatu, kus mässavad kõrvuti taevas ja põrgu! – Õnnelik on see, kes leiab südame, mis oskab sinna vaadata. Seda, mida meie, inimesed, nimetame „surematuseks“, leidub üksnes armastuses ja kõikidest juveelidest suurim, mis armastuses troonib, on meeleheide.
Ära unusta oma sõpra! Kui ka saatuse löögid meid lahutama peaksid, nimetab minu viimane sõna Sind, minu viimane mõte kuulub Sulle, ka siis, kui Sa seda enam ei taha –
Oh kui mul oleks tuhat hinge,
Kõik nad sulle annaks.
Mul on vaid üks, ma annan selle
Sulle see-eest tuhatkordselt.
Mulle näib, et rohkem kui tuhat hinge
Armastab sind üks,
End tuhatkordselt andes.
Anna mulle andeks, et kirjutasin Sulle sellise laulukese. See pole üldsegi ilus, kuid on siiski tõsi. – Suur tänu Sinu laulude eest.48 Need olid tulvil õrnust ja tundeid. Nende seas on üks, millest ma hästi aru ei saa.
Elu on siin küllaltki igav, aga nii ebameeldiv kui mul ka poleks ikka veel siin olla, ei saa ma ometi sinna midagi parata, ehk olgu siis, kui ma oma plaane täiesti muudan, ja siinsele elule adjöö! ütlen. Kui midagi ette tuleb, saad Sa kohe teada. –
14-ndal olin ma Pandiveres.49 Ah, kui meeldiv oli näha sealset ümbruskonda. Kõik, põllud ja metsad ütlesid mulle „Tere tulemast!“ ja mul oli tunne, nagu oleks seal mu isamaja. – Viibisin seal mõned tunnid, sest mamā ei tahtnud mind kohe minna lasta. Nad ütlesid, et tahavad Sulle tuupi anda, sest Sa kirjutasid mulle, et nad ei olevat minu peale pahandanud – haha!
Seda tahaksin ma näha! Asi oli lühidalt nii: mamā ütlesid: „Kui te nüüd kohe ära lähete, siis olen ma väga pahane.“ Mina ütlesin: „Jah, aga mis kasu Teil sellest on, kui kohe jälle ära lepite“ jne.
Rohkem ei või ma kirjutada, sest paksunahksed kirjad jäävad uudishimulikele silma. Kui Sa „saad“ või veel tahad mulle kirjutada, siis ma palun: leppigem taas eesti keelega, sest Sa ju näed, kui viletsalt ma saksa keelt oskan. Ole õnnelik – jah, ole hästi õnnelik! Ma ei usu, et me teineteist niipea näeme, seepärast – ole õnnelik!
14. KIRI
[Avispeal,] 6. [–7.] aprill [1887].50
Mu kallis Liisi! Praegu on mul üksik rahutund ja seda arvan ma küll kõige tulusamine tarvitata, et Sinule kirjutan. Anna andeks, et sarnasel teel sulle kirja saadan, sest paremine ei olnud see enam võimalik. Posti ma ei usalda. Ma olen praegusel silmapilgul, Jumal tänatud, rahuline, sellepärast arvan ka teda kirjutamiseks kõige sündsamaks. Sa kannatad, kallis süda, palju, nagu ma seda seal51 käieski nägin, ja mis veel valusam, kannatad minu pärast. See noor, õrn süda peaks veel üsna lillede vahel uinuma, peaks rõõmus ja õnneline olema, ometi – tõsine ja aus elu on võitlemine ja kaebduseks ei ole siin enam paras aeg. Sa oled mu vennale tähendanud, et Sa minu tujude all kannatad. Ma ei tahagi ennast süitaks tunnistata, ometi on saatus siin enam süidlane. Sinu poolt vastust ei tulnud ja ma kartsin väga, et kiri õigesse paika ei saanud. Pärast tuli vennaga ühes, aga see oli – vali ja haavav. Küll oli ta ühine kiri,52 aga ometi paistis sealt valjus, ometi oli ta torkav. Ma sain ka aru küll, et sellega kiusata taheti, aga kus saatus isegi liig tõsine ja kare, seal puudutab ta sügavamine, kui ehk teiselt poolt tahetud oligi. See äramineki mõte oli muidugi tõsine, aga enne oleksin ma ometi senna tulnud. Sa kannatasid küll vist palju sel ajal. Kes võis ometi ka arvata, et teie sest enneaegu teada pidite saama? Ma käsksin venda Kr[immi] käest tema mineki kohta järele küsida, – sest [sellest] kõik tuli see. Pärast seda sündis, et üks juhtumine mind mitte minna ei lasknud. Viimati teil käies ei võinud ma aga rohkem tõeste mitte viibida. Ma ei osanud õiget teed, eksisin juba senna tulles ära. Sinu palve rohkem viibida liigutas mu südant, aga siis ei võinud ma enam parata. Peale selle oli ka lugu nõnda, et ma – pidin nõnda tegema. Jumalagajätmise viis oleks võinud Sind küll rahule tagasi tuua, mis aga siiski nõnda ei olla sündinud. Usu mind, kallis hing, minu süda ei kannataks Sind iialgi kiusata, ei iialgi mitte! – Sinu eluõnn on ju minu hinge ainuke palav soov, kuda siis oleksin ma võinudki seda? – Sinu silmade pärast olen ma raskes mures. Jäta see tikkimine koguni esiotsa seisma, ära loe ka midagi. Katsu jumalapärast terveks saada, sellega tood ka minule rahu. – Tulevik on ähvardav. Saladus on avalikum – harvaste jällenägemine – välispidine olek on kõige suuremad arjoandjad [aru-, teabeandjad] olnud. Kui palju või kui kaua see nõnda edasi võib kesta, seda ma ei tea. Niipalju on kindel, et kui minu elu ennast ei muuda, et siis kõik, oh kõik otsas on, sest nagu näha, on minu praegune seis õnnetuse sünnitaja. Ära lase ometi kohe lootust kaduda! Ma usun kaunis kindlaste, et ma kõik takistused ära võidan. Tulgu, mis ometi tuleb, koolmeistri ametit ei taha ma iialgi mitte.
7. aprill.
Ma ei tea küll, missuguses mõttes Sa, mu ingel, mu kirja vastu võtad, aga – oh ma ootasin Sinult täna kirja, aga ei tulnud. Võta, oh võta kõik minult, aga luba üks – kokkusaamine, luba üks läbirääkimine ja kui tarvis – lahkun igaveste. Täna lähen paariks päevaks Talllinnasse – ei või enam, tõised tulevad – Ela õnnelikult!
15. KIRI
T[riigi]s 6. juunil [1887].
Sa, veike kurjategija, jõuad mind ka viimaks tõeste uskuma sundida, et Sa ise ka nõndasama ilmasüita oled, nagu Su kiri, mis ometi nõnda on kirjutatud, nagu ei oleks tema kirjutaja kurja undki näinud. Olgu nüid sellega, kudas on, mina olen kord nõnda pehme, et – noh! Sinu kiri tuli mulle nii ootamata, nagu kuum kivi külma vette. Arvasin ju ometi – päris õigusega –, et mu veike sõbrana mulle oma sõbruse kohta ilusa korvikese on kinkinud – kes võis seda ometi arvata, et selle varjul ennast aga ilus neiuline tujukene
Liiv oli viimati kirjutanud ilmselt 7. jaanuaril (eelmine kiri).
Arvatavasti oli Liisa vihjanud nende vahekorra konfidentsiaalsusele.
Lähemaid andmeid L. Goldingu luuleloomingu kohta pole.
Liiv külastas Liisa vanemaid tõenäoliselt 14. märtsil.
Sisu järgi otsustades on kiri kirjutatud Avispeal 1887. Tol aastal viibis Liiv siin pikemalt. Nimelt sõitsid Jakob Liiv ja Kaarel Krimm mai algul Novgorodi kubermangu vene keelt õppima, jäädes sinna augusti alguseni. Et Jakob Liiv töötas ka kohaliku vallakirjutajana, siis oli talle suveks asemikku vaja ja selleks sai vend Juhan.
Pandiveres Goldingute juures.
Nähtavasti oli tegemist Liisa ja Anna Goldingu ühise kirjaga.