Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
siis – oh siis sa maksad armu võlga!33
Ela hästi! õpi, mis võid. Ka mina ei ole mitte maganud. Teata kõik, kõik, mis minust nüid vaheajal mõtlesid! Peaks ikka mu kiri Sind leidma.
10. KIRI
Avispääl 8. detsembril [1886].
Ah, kallis Liisi!
Ootamata, millal vastus Sinu käest tagasi jõuab, ehk kas ta enam iialgi saab jõudma – tahan ma oma valust uimastatud südant Sinu jalge ette puistata – põlga teda, kui see Su südamele hea on! Praegu on igavene päevane tallitus vähe vaikinud, üksi istun ma nagu joobnud unenägija siin salalises vaikuses – mis jaksan ma mõelda? Nagu nägemata valuvõrk mässib mu hinge kinni, sestsaadik kui siia igatsetud pinnale lähenema hakasin – mis tahate teie minust, piinajad mõtted? Praegu on nii salalik vaikus mu ümber, kõik see vajutab nõnda raskelt, nii imeliselt. Kaks ilusat ja tõsist sinisilma, kelle hinge põhjasse mõjuv pilk enne sarnastel kordadel troosti andis – annab ka veel nüid sedasama, aga ometi nii ähvardavalt, nii valuga vaatavad nad kaugelt – ah oleks, [et] see valu teda ka nii pehmeks teha jõuaks kui mind. Sina, kaunim laps, oled vististe valupisaraid joonud, oled üht hingekõrgust tunnud, et sellega mind ära põlata, et sellega arvatud meelitajat ära tõugata! Ütle jumalapärast, mis tähendab Sinu laul, see vägev valuavaldus, mis iga hinge nagu käristata tahaks ja mida ma venna kirjast34 lugesin. Mina ütlen Sulle kõik. Ma lugesin seda kirja, sest ta oli sõbrale kirjutatud, ja see ei keelanud mulle mitte, kui ma enese armsast Liisist vähe järele pärisin. Tema juures otsis Su valust purustatud süda tröösti, kui ta minu pärast valu tundis, sest teisiti ei või see kudagi olla – ei või olla! Oh Jumal! Nea, põlga, vannu mind, aga ära pea mind autumaks inimeseks, kes Sinu tundmustega mängida oleks võinud.
Dem falschen Stern, der dich emporgetragen,
Lern’ ihm entsagen!
[Valest tähest, mis sind üles kandnud,
õpi temast loobuma!]
Mõõk, mõõk! Miks Sa ei lõhu ära mu südant, et ta ära, et ta enam rohkem ja pikemalt ei piaks kannatama! Seda kirjutab valuga see neiu, kelle kuju nagu lepitaja õrn ingel naeratates minu südames peegeldas, kes minu teades ennegi [ainult, just] kui rõõmus ja õrn laps ainult seda aega ootab, millal taevaline lõke ka temagi rinnakest vägevamal viisil laenetama paneb – eksitus, eksitus. Ta laenetas ammugi, ainult mina ei aimanud seda, mina ei tunnud seda südant täieste. Ma ütlen, see puhas lapsesüda, kes sarnast laulu valib, piab armastata oskama, piab auline olema, nagu seda inimene aga olla võib.
O wag’ es doch entsagen, nur einmal, Und wunderbar wird sich dein Herz erhoben, Entsagung ist das halbe Menschenleben. – Die Menschen Brust kann alles, alles tragen, kann sie entsagen! [Oo, julge siiski loobuda, vaid kordki, ja imeliselt kerkib sinu süda, on loobumine inimelust pool. – Inimrind suudab kõike, kõike kanda, Ta suudab ka loobuda!] Mu kallis, mu armas Liisi – luba veel ehk seegikord nõnda nimetata – kui see nõnda piab olema, siis põlga mind, aga luba mulle niigi palju, et Sa minu sõna usuksid, kui ma tõendan, et ma tõeste, tõeste ja esimest kord armastan! Luba mulle niigi palju, et Sa praegu mulle seda kardetud otsust ei avalda – ma ei jõua seda kannatata. Ehk ei – ütle kõik ruttu, ma tahan kõik valud ära kannatata, kõik korraga eneses tunda. Ära ütle ka palja kaastundmuse pärast, et Sa veel armastad, ei! tõtt, olgu see ka missugune tahes. Ma olen siin nii üksinda. Ka vend – ainuke vend, kes mind mõistis ja keda mina mõistsin, see kallis süda võib-olla võetakse minult ära. Ta jäi päeval haigeks ja küll on vist raske haigus oodata, sest ta kuumab kõvaste ja veresoon käib haruldaselt valjult. Mina ei ole küll tohter, aga ma usun, et ta vist raskeste haigeks jäeb. Praegu, kus ma kirjutan, oigab ta teises tuas magades tasa, – ka seda veel oli tarvis! Kui väga võiks üksainus Sinu selge vaade siin troosti anda, aga võib-olla ei ole mina seda väärt, ehk ei leia Sa minu seest mitte seda sügavust, mis sarnast silmapilku võiks anda. Võib-olla on Sinu õrn luuleline süda üksi kallima hinge jauks loodud, keda mina mitte väärt ei ole. Mina ehk ei ole ka tõeste seda väärt. Küll olen ma silmapilkusi tunnud, millal ma Sinu rinnal kõik oma elu välja õhata oleks tahtnud, Sinu hingeõhu kätte ära surnud, aga ometi võisin Sind nii kaugele ära unustata, et kaks kuud kirja peale oodata lasksin – miks tegin ma seda? Küll tuhat korda tahaksin seda andeks paluda, aga mis on andekspalumine – ikka ja ikka jälle andekspalumine. Küll sada kirja oleks ma selle aja sees ära saatnud ja ainult Sinu sõnades elanud, aga ikka viivitasivad mind puudused ja see õnnetu siiatulek, mis nii pikale venis, kõik, et ilmaski kiri saadetud ei saanud. Ka juhtused [juhused, kokkusattumised] on minu vastu. Ma kautasin oma kõige kallima varanduse, juukseloki ja õnnesoovitusekaardi ära35 ja nüid ei usu Sa vist kõik seda mitte. Ometi on minu arvamine: armastaja võib kõik uskuda, kõik andeks anda, kõik – kõik. Kas ei vabanda minu suvist vähekirjutamist aga ka see, et Sinu kirjad külmad olivad ja seal piinasivad mind kõiksugused minevikumälestused. Aga niipia kui Sinu viimne kiri tuli, oli kõik kahklus kadunud. Mina olen leige olnud, see on tõsi, aga eks ole seda iga armastaja – õnsuse tulelaened tõusevad üksi südamevaikuse järele just niisama, kui merevesi vaikneb ja siis kõige enam mässab. Mina ei jäksa seda veel mitte uskuda, et Sa enam andeks anda ei või. Kui Sinu rind minu pärast valu on tunnud, siis on ta just armastuse pärast valu tunnud, ehk tunneb ka praegu, ja siis piaks ta veel seda õnnelikum olema, kui –
Kes teab – kes teab. Elu varjab enese põues ärarääkimata õnsusi, aga niisama kihvti ja valu. Kui nüid ka ühte ehk teist maitsta saame, igaleühele aga olgu inimene kui – inimenevalmis. Hingehealte jumaline võim, aususe ja vooruse vägev tuli laseb kõik ära kanda. Kui Sa mind põlgad – ma kannatan seda ilma kiuste vaikseste, aga unustata ei või ma Sind iial–iial! Ainult üks kord lähvad tõsise ja ausa mehe südames need paleused ja pildid elavaks, mis luule „imeigatsustest“ tema rinda täitsivad, ainult üks kord saavad nad kujuks. Päike ei või päevas kaks korda tõusta, eluõied õitsevad – üks kord. Kui ka minust selles asjas paljugi rahva raamatus seisab (hm!), mina ise tunnistan vabalt – naera või pia mind kelleks tahad – see ei olnud mitte armastus.36 Armastata võidakse üksi seda, kelle hinge armastatakse, kelle mõtted südant kosutavad, kelle pilk tõsist õnne hoovab. Keda nähes aga vastumeelsed tunded ärkavad, keda silmast ära soovitakse – teisiti ei ole ma teda nähes (hm!) iialgi tunnud – jah, mina ütlen seda avalikult välja – seal oli ennegi [ainult, just] aeg, – aga midagi ei muud süidlased. Aga ka selle vastu jäin ma enese valitsejaks, sest ma tahtsin ükskord – esimest armastust tunda. Mina ei ole mitte vooruste apostel, ei ütle ega kiitle enese mõtteid kellegile eeskujuks – ma ütlen tõtt. Uuem, kuulus haridus naerab neid mõtteid, aga mina ei suuda aru saada – ehk ei. See üksi naerab seda, kes armastanud ei ole. Mina ei või sarnaseid „vabameelseid“ ei hukka mõista ega kahetseta, aga minu arvamise järele ei võida nõnda küll iialgi tõsist armastust tunda.
Seda kõik ütlen ma ennegi sellepärast, et Sind sest kahklusest vabastata, mis minu peale Sa arvad. Ja kui ka Sinagi mind hukka mõistad, minu enese süda ei mõista mind mitte hukka. Mina ei saa iialgi, ei iialgi armastajale „valetäheks“, vaid kui ma seda ükskord ilma arvamise järele sain, siis ei armastanud ma teda sugugi. Küll saatsin ma ehk ka vahest tundmuslisemaid kirjasi, kui muidu ühe sõbrale, aga see oli siis, kui ma kodu surmatundi ootasin, siis kui ma – ära värise – nõrgameelne olin. Kui aga nüid see haritud ja puhas naisterahva süda minu pärast kahelda võib, siis pian ma seda ära kannatama, sest kelmi ei laima keegi, aga ausa inimeste peale viskavad kelmid muda ja soppa. Mina tunnistan ka enese surmatunnil veel, et ainult selle (Sinu) naisterahva pilt minu nooruse „luuleigatsusi“ selgitata on võinud, et ainult Sinu hing minu enese hing on olnud, kelle igat sõna ja igat pilku ma pühalikus
Need värsid võttis Liiv oma 1887. a. sügisel koostatud luuletuskogu „Õied ja okkad“ käsikirja (vt. 26. kiri, viide 5). Seal on luuletuse pealkirjaks „Mu haual“ (II), viimast värssi on muudetud (vt. KM EKLA, f. 163, m. 4:15, l. 12).
Kõnes on L. Goldingu kiri Jakob Liivile.
Vt. 8. kiri, lk. 27.
Liiv kirjutab siin ühest oma varasemast kiindumusest, mis ilmselt oli jõudnud L. Goldinguni kuulujutuna rahva suust. Nimelt oli Jakob Liiv 1881. aastal kopsupõletiku tagajärjel tõsiselt haige ning jäi pooleteiseks aastaks koolitööst eemale. 1882. a. veebruaris teda Avispea kooli asendama tulnud vend Juhan armus siin oma andekasse õpilasse Leena Haunmanni.