Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon. Grupi autorid
rühmad kogusid ühiselt kõige rohkem punkte? Kas need, kus mängijad tegid koostööd, või need, kus nad tegid sohki?
• Kuidas seostub see mäng päris eluga? Tooge konkreetseid näiteid.
• Kui inimesed lepivad kokku, et viivad läbi mõne keskkonnakaitsetegevuse, kuidas siis tagada, et kõik osapooled ka tegelikult ausalt käituvad?
• Kas on mingit kasu sellest, kui üks rühm saab kõige „rohelisema” tiitli teiste arvel?
• Üks põhjusi, miks poliitikud 2009. aasta kliimakonverentsil (COP 15) CO2 heitkoguste vähendamise osas loodetud kokkuleppele ei jõudnud, oli suutmatus kokku leppida kontrollimehhanismis. Kas neid oleks aidanud see, kui nad oleksid korraks praktilistest detailidest kaugemale vaadanud ja mõelnud sellele, milliseid inimõigusi siin rikutakse? Miks?
• Kelle õigused on seoses kliimamuutustega enim ohustatud? Milliseid õigusi rikutakse?
• Kui arvestada, et vaesed riigid kannatavad kliimamuutuste tagajärjel rohkem, samas kui probleemi on põhjustanud rikkad riigid, siis milline oleks õiglane lahendus?
• Kliimamuutuste mudelitega ennustatud loodusõnnetuste sagenemine tähendab, et miljonid inimesed jäävad kodutuks. Mida peaks meie riik selles olukorras tegema?
• Kas inimõigustealane haridus aitab kuidagi kaasa kliimamuutuste vastu võitlemisele? Kui jah, siis kuidas?
Lühend COP 15 tähistab ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi. Seda nimetatakse ka ÜRO 2009. aasta kliimamuutuste konverentsiks.
Nõuandeid korraldajatele
Mäng lõpeb sellise tulemusega, et koostööd teinud rühmad koguvad ühiselt suurema punktisumma. Need rühmad, kus keegi tegi sohki, saavad kokku vähem punkte. See tähendab, et mõni sellise rühma liige võis küll koguda individuaalselt suure skoori, aga see toimus teiste arvel. Õpetuslik iva seisneb selles, et koostööst võidavad kõik.
Kui jutuks tuleb vabatahtlike kokkulepete nõrkus ning riiklike korralduste ja seaduste plussid ja miinused, võite osalejatelt küsida, mida nad arvavad teavituskampaaniatest, millega tahetakse saavutada valijate toetust ebapopulaarsetele, kuid samas vajalikele abinõudele. Kaaluge järgmist näidet: mõne aasta eest korraldas heakorraorganisatsioon Tidy Britain kampaania nimega „Minu väike kommipaber ei muuda midagi”. Selle plakatitel kujutati kommipaberitega üle külvatud tänavat ning paljude paberite juures oli jutumull kirjaga: „Mina ei muuda midagi.” Mis mõtteid oleks selline plakat teis tekitanud?
• Kui ma oleksin vaevunud oma prügi koju kaasa võtma, oleksid tänavad natuke puhtamad ja see oleks teistele hea eeskuju. (See vastus võrduks mängus 1 pöidla ja 3 nimetissõrmega.)
• Kui ainult mõned meist seda teevad, siis suures plaanis ei muutu suurt midagi, eriti kui teised hakkavad selle võrra rohkem prügi maha loopima. (2 nimetissõrme ja 2 pöialt)
• Kui me suudame veenda enamikku inimesi hoolikamad olema, muutuvad tänavad puhtamaks. Siiski jäävad alati mõned, kes ikka prügi maha viskavad, kuigi ka nemad saavad kasu puhtamatest tänavatest. Miks peaksid nemad „tasuta sõita” saama? (3 pöialt ja 1 nimetissõrm)
• Miks peaksin mina ennast liigutama, kui keegi teine seda ei tee? (4 nimetissõrme)
Sama hästi oleks võinud näiteks tuua arvamuse, et „minu väike auto ei muuda midagi” (CO2 heitkoguste vähendamisel) või (energia säästmisel) „pole mingit vahet, kas kasutada pesukuivatit või riputada riided nöörile kuivama”. Kasutage siin näidet, mis haakub rühma liikmete igapäevaeluga.
Paljudes linnades on ette nähtud trahvid prügi mahaviskamise või koera väljaheidete koristamata jätmise eest. Vabatahtlikud abinõud siin ei tööta. Vaja on eeskirja. Üks COP 15 konverentsi tulemusena sõlmitud Kopenhaageni kokkuleppe põhilisi nõrkusi on, et selles ei nähtud ette rangeid meetodeid CO2 heitkoguste mõõtmiseks ja kontrollimiseks.
Soovitusi jätkutegevusteks
Rühm võib soovida mõelda erinevat liiki sanktsioonide ja karistuste tõhususele kodus, koolis, noorterühmas või kodukandis reegleid rikkuvate inimeste korrale kutsumisel. Mis oleks kõige parem moodus, et panna inimesi reegleid järgima?
Öelge osalejatele, et parim võimalus mängus suurima punktisumma kogumiseks on see, kui kõik näitavad pöialt. Päris maailmas võiks seda võrrelda olukorraga, kus valitsus teeks korralduse, et keegi ei tohi autoga sõita (CO2 heitkoguse vähendamiseks), telerit ei tohi vaadata üle ühe tunni päevas (elektri kokkuhoidmiseks), iga kolme aasta jooksul tohib osta ainult ühe tehnoloogiaseadme, nt mobiiltelefoni, muusikamängija või mängukonsooli (ressursside säästmiseks) ning kõik peavad hakkama taimetoitlaseks (see tõhustab maakasutust ning vähendab loomajäätmetest tekkivat CO2 ja NOX heidet). Kas rühm oskab nimetada seadusega kehtestatud nõudeid, mida võiks võrrelda sellega, kui kõik mängijad peaksid mängus näitama pöialt? (Üheks näiteks võivad olla liikluseeskirjad.) Paluge rühmal mõelda, kas toodud näidetes rikutakse inimõigusi. Millistes näidetes ja kuidas?
Harjutus „Rüselus rikkuse ja võimu pärast” (lk 263) on veel üks imiteering, kus käsitletakse ressursside ebavõrdsest jaotusest tingitud ebaõiglust. Kui tahate lähemalt uurida loodusliku tasakaalu ja selle lõhkumise teemasid, proovige harjutust „Eluvõrk” (lk 320).
Ideid tegutsemiseks
Rühm võib tahta tegeleda mõne kohaliku keskkonnaprobleemiga ning asuda koos teiste huvirühmadega poliitikuid survestama.
Kui rühmale pakub huvi rahvusvaheline poliitika, võivad nad põhjalikumalt mõelda sellele, miks COP 15 konverentsil kokkuleppele ei jõutud ning kuidas saaks suurendada riikidevahelist usaldust ja mõistmist.
Vajadus kliimamuutustele piir panna on praegu kõige pakilisem inimkonna ees seisev ülesanne. Suunake rühma mõtted sellele, mida nad saaksid teha CO2 heite vähendamiseks oma elus, kodukohas, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Alustada võiks näiteks lehelt www.footprintdiary.com, kus pakutakse mobiili- ja veebirakendust, mis annab ülevaate meie tegevuse mõjust kliimamuutustele ning aitab kasutajatel oma tarbimisharjumusi muuta.
Lisateave
Üks COP 15 konverentsi olulisi teemasid oli läbipaistvus, millest räägiti põhjalikult enne seda, kui konverentsi viimastel päevadel jõudsid sinna kohale riigijuhid. Ühel varasemal konverentsil oli kokku lepitud põhimõttes, et arenguriikides saavutatavat heitkoguste vähenemist tuleb mõõta, selle kohta tuleb aru anda ja aruannete õigsust tuleb kontrollida. Seda mõõtmise, aruandluse ja kontrolli põhimõtet taheti kohaldada eeskätt just arenguriikide vabatahtlike leevendusmeetmete suhtes. Seetõttu tekkis tugev surve, et kiirelt industrialiseeruvad riigid kui suurimad heitetekitajad, eelkõige Hiina ja India, määraksid kindlaks soovitud sihttasemed ning nõustuksid kindla korra järgi toimuvate mõõtmiste ja kontrolliga.
Asjaolu, et õiglase jälgimiskorra küsimuses kokkulepet ei saavutatud, iseloomustab hästi nende probleemide keerukust, eriti seoses õigluse ja võrdsusega. Arenguriigid ja eriti Hiina tõid ühe vastuargumendina esile selle, et tehtud ettepanek oli äärmiselt ebaõiglane, kuna nende heitkogused ühe elaniku kohta on palju väiksemad kui arenenud riikides. Pealegi on just arenenud riigid suuresti süüdi selle probleemi tekkimises ning peaksid seetõttu ise suuremal määral heitkoguseid vähendama.
Vabatahtlikud abinõud ei ole kasutud. Parem on teha kasvõi natuke kui mitte midagi. Pealegi saab oma sellega teistele eeskujuks olla.
See on Maailma Looduse Fondi programmi Climate Savers lähtekoht. Eesmärk on panna ettevõtteid vähendama CO2 heidet, http://www.worldwildlife.
org/ climate/business.html.
Harjutus