Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
kriisihetkel, et juhtida tähelepanu kõrvale või mobiliseerida ja konsolideerida võimu. Paljude arvates kaotavad nad seda tehes natsionalismi üle kontrolli, tugevdades radikaalseid jõude, mida oleks parem mitte torkida. Sealt edasi „liputab natsionalism koera” – kui see on juurdunud, peavad riigimehed käituma vastavalt selle loogikale. Käesolev raamat väidab, et midagi sarnast juhtus natsionalismiga Venemaal eelmisel sajandil: leiutatud passionääride poolt (kui kasutada Gumiljovi terminit), kellel oma töö tõttu kannatada tuli, levis see Nõukogude Liidus kulutulena hoolimata kõigist võimude pingutustest see välja juurida. Kuigi rahvuslasi ootas vangilaager, pagulus või midagi veelgi hullemat, võttis režiim nende vaated omaks või koopteeris need: esmalt Stalini ajal, kui natsionalismi püüti rakendada teise maailmasõja võitmiseks, ja siis Hruštšovi ajal, kes koopteeris rahvuslased vastukaaluna tõsimeelsetele stalinistidele, seejärel ühendasid stalinistid ja natsionalistid jõud 1970. aastatel Brežnevi-aegsel „poliitika kultuuri abil” ajastul.7
Esile kerkinud, rebis natsionalism 1991. aastal Nõukogude Liidu lõhki, kuid sai 1993. aastal Jeltsini ja ülemnõukogu vahelises sõjalises vastasseisus lüüa ideoloogilise konkurendi liberaaldemokraatia käest. Ja jälle vahetas natsionalism poolt ning läks üle võitjate leeri, imbudes Jeltsini režiimi ning tõustes Putini ajal võimule. Nüüd on see kerkinud esile Gruusias, Ukraina ida- ja lõunaosas ning ähvardab Venemaa kui Euraasia teenistuses ka teisi piirkondi. Kuigi rahvuslasi igal sammul represseeriti, väljus natsionalism lõpuks võitjana.
See, et natsionalismi esineb tänapäeva ühiskondades kõikjal, on väljaspool kahtlust. Kuid pole reeglit, kuidas see avaldub, ei ole seadust ennustamaks, milline tervest hulgast konkureerivatest natsionalismivooludest end antud riigis sisse seab. Maailmas on laias laastus kaheksa tuhat keelt ja umbes kakssada riiki. Kui lisada sellele ehk niisama suur arv irredentistlikke natsionalistlikke liikumisi, mis ei ole veel saavutanud unistuste omariiklust, on selge, et vaid väga vähesed neist muutuvad poliitilisteks liikumisteks. See on nähtus, mida Gellner nimetab rahvasteks, kes „ei suutnud haukuda”; ta püüab seletada, kuidas mõned riigid valitakse kas ajaloolise suuruse või märterluse jaoks välja ning miks mõnesid eiratakse.
See on probleem, millele keegi ei ole veel leidnud kindlat valemit, ning mis puudutab natsionalismi esinemise loovat ja tingimuslikku olemust.
Lisaks on ka vastandprobleem – läbini näilised rahvad, kes „haukusid”; teisisõnu, poliitilised liikumised, kes väljendavad ühist soovi ühtseks riikluseks rahvaste vahel, kellel ei ole sisuliselt midagi ühist ning kellel ei ole arvatavasti aimugi, mida nende nimel taotletakse. Üks seesugune on eurasianism, käesoleva raamatu teema. See on jultunud katse lappida kokku ühtset poliitilist entiteeti, võttes aluseks müütilise päriluse stepihõimudest ja segapudru lingvistilistest, kultuurilistest ja antropoloogilistest andmetest.
Tõsise teadusliku uuringuna ei ole eurasianistide argumendid kuigi usaldusväärsed ning parimal juhul võib neid võtta metafoorina. Kasulik võrdlus eurasianismile on Serbia kirjaniku Milorad Pavići „Kasaaride sõnastik”, 1984. aastal ilmunud sürrealistlik hüpertekst, mis on pühendatud väljamõeldud ülevaatele üheksandal sajandil kadunud eponüümilise Kesk-Aasia hõimu kohta. Serbia rahvuslane Pavić kirjutas tegelikult allegooria Serbia natsionalismist: kasaarid olid serblased, kadunud hõim Euroopa äärealal, taga kiusatud ja valesti mõistetud, üks jalg läänes ja teine idas, ägeda kultuurilise skisofreenia ohvrid. Samamoodi on neil lehekülgedel kirjeldatud eurasianistlikke ideid kõige parem võtta mitte tõeliste etnograafiliste või poliitiliste teooriate, vaid vihjena kadunud Venemaale, mida tõenäoliselt ei ole kunagi eksisteerinud; metafoorina rahvusliku tragöödia kohta ning ettekuulutusena pikale, piinarikkale ja verisele leppimisele samade deemonitega, millega pistavad rinda nende Serbia sugulased.
On teatud mõttes mõistetav, et eurasianism – see Vene natsionalismi versioon, mis meid huvitab – oli algselt apokalüptiline nägemus, mille autorid olid üle elanud ülimalt vägivaldse poolkümnendi.
Eurasianismi tuleks vaadelda sõdadevahelise Euroopa teiste ideoloogiliste uuenduste kontekstis, millest enamik osutus väga halvaks: ühelgi teisel ajalooperioodil ei ole ideed muutnud või lõpetanud vägivaldselt nii paljude inimeste elu kui 1920. ja 1930. aastatel.
Pärast bolševistlikku revolutsiooni ja kodusõda, mis oli nad pagulasteks muutnud, kogunes Euroopa pealinnades paarkümmend Vene õpetlast – ajaloolased, lingvistid, heliloojad, kirjanikud ja isegi üks preester. Nad olid näinud Euroopat, valgustusaja kodu ja oma põlvkonna kadeduse objekti hukkumas kaitsekraavides ja gaasirünnakutes, nad olid tunnistajaks tööstuslikes mõõtmetes tapatalgutele. Arenenud Euroopa sotsiaalteooriate jõudmine nende suhteliselt mahajäänud kodumaale oli kaasa toonud tapatalgud ja ajaloo suurima pagulaskriisi. Nende lemmikteooria sündis tsivilisatsiooni ja progressi väärtuse kollektiivsest kahtluse alla seadmisest. Paradoksaalselt leidis see rühm kogu veresaunas lootust, nähes oktoobrirevolutsioonis midagi ainuomaselt venelikku.
„Patus ja ilma jumalata Venemaa, jõleduses ja räpas Venemaa. Ent ka otsingutes ja võitlustes Venemaa, kes püüdleb mitte sellest ilmast kuningriiki,” kirjutas Pjotr Savitski, üks liikumise neljast rajajast, rühmituse asutamisdokumendis „Väljaränd itta”.8
Tegelikult oli see tõsiseks teadustööks maskeeritud trauma, mis sümboliseeris 1920. aastate hingessorimist. Rühm väitis, et nende kodumaa Venemaa ei ole ratsionalistliku lääne haru, vaid põlvneb mongolite hordist; pärand, mida oktoobrirevolutsioon kogu oma metsikuses paistis kinnitavat. Revolutsioonis nähti tulevikulootust – orjalikult järgitavate läänelike standardite kõrvaleheitmist ja ehtsa venelikkuse taassündi, piibellikku sündmust, kataklüsmi, mis toob kaasa maise õndsuse.
Bolševistliku revolutsiooni seostamine usuteemaga oli ühine paljudele tollastele intellektuaalidele. Osa neist paistis kannatavat mingi Stockholmi sündroomi versiooni käes, samastudes bolševistliku revolutsiooni eesmärkidega, olles ise selle aukartlikud ohvrid. Ajastu suurim poeem „Kaksteist”, mille kirjutas 1918. aastal Aleksandr Blok, peegeldab tungi täita kommunism kristlusega. Poeemis näevad kaksteist Petrogradis läbi „musta õhtu, valge lume” patrullivat punakaartlast enda ees tontlikku kuju:
kuna tuisus nähtamatult,
kuulist igipuutumatult,
pärlendaval lumekastmel
õrnal, õhulisel astel
kõnnib valges roosikees
Jeesus Kristus kõige ees.1
Eurasianistide ideed ei olnud tõsised teadusteooriad, vaid pigem (nagu poeem) analoogia – esteetiline katse lepitada punast ja valget Venemaad. Nad nägid kommunismis mööduvat versiooni kristlusest, mis ühendamisel punakaartlasi läbi lume juhtiva õigeusuga sobiks juhtima hiigelimpeeriumi.
Vaimuenergiast tiine rühmitus teatas muistse kontinentaalse Atlantise avastamisest, mis oli mattunud Sise-Aasia rahvastiku kollektiivsesse alateadvusse – ainulaadne Euraasia tsivilisatsioon, määratud ühtsusele, mis oli ilmnenud eri variatsioonides sküütide, hunnide, turkide ja mongolitena. Vene impeerium ja selle järeltulija Nõukogude Liit olid selle ajatu ühtsuse kõige hilisemad väljendusvormid, kontinendi siseavaruste steppide ja metsade uus orgaaniline peremees.
Nende teooria nägi Venemaas loomupärast ideokraatiat, mille juhiks oli määratud üsna kommunistlikku parteid meenutav jõud – kuni kommunism omaenda vastuolude koorma all kokku varises. Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu piirid olid ühtseks tervikuks olema määratud poliitilise entiteedi looduslikud piirjooned. Nagu liikumise peaintellektuaal Nikolai Trubetskoi 1925. aastal kirjutas: „Juba oma loomult on Euraasia ajalooliselt määratud olema ühtne riiklik üksus.”9
Eurasianism oli vaid rühmituse tõsise akadeemilise töö kõrvalliin, paik, kuhu nad valasid välja oma hämarama poole, hoiupaik nende kibestumisele. See oli rohkem teraapia kui tõsine teadustöö ning hiljem hakkas Trubetskoi suhtuma oma poliitilistesse töödesse mitte lihtsalt kui valskusesse,