Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
kontseptsiooniga ning peab invasiooni Ida-Ukrainasse nutikaks gambiidiks silmitsi lääne nõrkusega (või vähemalt kõige vähem halvaks variandiks silmitsi lääne provokatsiooniga). Teine leer väidab, et Putin ei ole ratsionaalne ja kalkuleeriv malemeister, vaid emotsionaalne ja tormakas lühiajaliste kriiside juht, kes rõhub nõukogude nostalgiale ning on huvitatud peamiselt sisepoliitiliste eesmärkide saavutamisest: hoida oma mainet ja kergitada reitingut. See leer leiab, et midagi nii sidusat nagu strateegia olemas ei ole.
Kumbki neist lähenemistest ei vasta küsimusele, mida Putin saavutada loodab ega omista Kremlile strateegiat. Realistid kipuvad olema ebamäärased küsimuses, millised on Venemaa huvid tegelikult (peale selle, mida iganes Kreml juhtub sel konkreetsel päeval tegema), mistõttu nende seisukohti on raske ümber lükata, kuid need ei ole ka eriti kasulikud. Samuti ei suuda nad seletada Vene poliitikas aset leidnud suuri muutusi – varem käitus Kreml majanduslikke tagajärgi kartes niinimetatud lähivälismaal ettevaatlikult. Kuid äkki on sillapea Ukrainas väärt kukkuvat rubla ja sanktsioonide tõttu miljarditesse ulatuvat saamata jäänud tulu.
Vastandlik vaatenurk, mis kujutab Putinit improviseerijast katastroofimaandajana, keda ajendab impeeriuminostalgia, ei pööra tähelepanu Krimmi vallutamisega kaasnenud ilmselgele arvestusele. Krimm hõivati lühikese ajaga, neljakümne kaheksa tunni jooksul, kui Ukrainas oli põhiseaduslik vaakum pärast president Janukovõtši põgenemist, mille ajendiks – põhjustel, mida ei ole seni kuigi veenvalt selgitatud – oli tema ihukaitsjate deserteerimine. See ei seleta ka ilmset hoolt, millega Kreml on valinud, milliseid lahinguid pidada ja milliseid mitte – kindlasti ei ole asi nõukogude nostalgias, sest Venemaa on nii mõnegi Nõukogude Liidu osaga suhteliselt sõbralikult lahku läinud. Venemaa pühendab oma sammudele lähivälismaal suurt tähelepanu ja arvestust, tegutseb välgukiirusel nii Krimmi kui ka Lõuna-Osseetia puhul ning kasutab vallutusteks ära (või ehk loob) ainukordseid võimalusi.
Kui vaadata Venemaa hiljutist käitumist läbi eurasianismi prisma – eesmärgi kaitsta Venemaa tsivilisatsioonilist identiteeti –, saab Venemaa käitumises nii mõndagi selgeks ning vastuse saab ka küsimus, milliseid lahinguid on Kreml otsustanud pidada ja milliseid mitte ning kuidas ta neid pidanud on. Pole oluline, et kogu tsivilisatsioonilise identiteedi idee on paremal juhul ühepoolne ja halvemal täielikult välja mõeldud. Eurasianismi tähtsaim tahk ei ole selle väärtused, vaid konsensus, mis paistab Vene eliidi seas selle suhtes valitsevat.
Venemaa Krimmi invasiooni järel telefonitsi USA presidendi Barack Obamaga rääkides ütles Saksa kantsler Angela Merkel, et Vladimir Putin, kellega ta oli äsja telefonikõne lõpetanud, „viibib teises maailmas”. Järgmisel päeval ilmus Putin Vene televisiooni, et vahutada CIA õõnestustegevusest. „Nad istuvad Ühendriikides ja mängivad Ukrainaga nagu rotid,” ütles president. Edasi pakkus Putin vastukäivaid teooriaid president Vladimir Janukovõtši kukutamise kohta ja eitas Krimmi okupeerimist Vene sõdurite poolt: „Neid mundreid võib osta ükskõik kust.” Igasugused kahtlused, mis Putini peas toimub, kadusid aasta hiljem, kui ta kinnitas Krimmi okupeerimise esimesel aastapäeval 16. märtsil 2015 näidatud dokumentaalis: ta teadis kogu aeg, et mundrites ja maskides okupandid olid Vene sõdurid, kes tema korraldusel üle Krimmi hargnesid.
Muidugi ei vapustanud see paljastus eriti kedagi. Putin ei ole kindlasti esimene riigipea, kes avalikkuse ees sõjalise avantüüri kohta valetab. Kuid tema soov käed puhtana hoida on kummaline ning sellele ei ole palju pretsendente. Sama lugu on avalikkuse reaktsiooniga: vahemikus 15. -22. märts 2015 (ehk nädal, kui Putini kommentaarid eetrisse läksid), näitas Moskvas tegutseva Avaliku Arvamuse Sihtasutuse küsitlus, et venelaste arv, kes kinnitasid, et on hakanud viimase kuu jooksul Putinit rohkem usaldama, kasvas neljakümne kahelt protsendilt neljakümne neljale.17
Kindlasti ei ole ilmselge, miks hooplemine valetamisega Putini usaldusväärsust tegelikult kasvatab, kui mitte arvestada Vene poliitika hüperreaalset pettepilti: laenates Hegeli terminit, elavad paljud venelased praegu verkehrte Welt’is, pea peale pööratud maailmas, kus must on valge ja üleval on all. Selles maailmas tulistasid Malaisia reisilennuki MH17 Donetski kohal alla Ukraina hävitajad, Vene sõdurid on Ida-Ukrainas puhkusel ja Kiiev on fašistliku NATO-meelse hunta haardes.
Putin on õigesti eeldanud, et valed pigem ühendavad kui lõhestavad Vene poliitilist klassi. Mida suurem ja ilmsem on vale, seda enam demonstreerivad tema alamad ustavust seda aktsepteerides, ning seda enam osalevad nad Kremli võimu suures sakraalmüsteeriumis seda uskudes.
Hannah Arendt selgitas oma suurepärases uurimuses „The Origins of Totalitarianism” („Totalitarismi päritolu”) vale, eriti ilmselge vale jõudu autoritaarsetes režiimides:
„Inimesi võib panna ühel päeval uskuma kõige fantastilisemaid avaldusi ning olla kindel, et kui neile järgmisel päeval antakse ümberlükkamatu tõend nende valskuse kohta, otsivad nad pelgupaika künismis; selle asemel et hüljata juhid, kes neile valetasid, kinnitavad: nad teadsid kogu aeg, et avaldus oli vale ning imetlevad oma juhte nende suure taktikalise tarkuse eest.”
Keskkonnas, kus valesid aktsepteeritakse varmalt just seepärast, et nad on valed, on lihtne näha, kuidas üldiselt mahatehtud eurasianismiteooria võis saada keskseks ideoloogiliseks teemaks ja strateegiliseks doktriiniks, millel on poliitilise eliidi seas suur autoriteet. Ustavus inimese ja režiimi vastu on täienenud nüüd ustavusega ideele ja tekstidele, mida võib-olla ei usu keegi – isegi mitte autorid ise.
Oxfordi professori Edmund Griffithsi tähelepanuväärses raamatus „Towards a Science of Belief Systems” („Uskumuste süsteemi teaduse poole”) on peatükk
uskumustest, mis ei ole mõeldud täielikult uskumiseks; nende seas on alternatiivajalugude kategooria, kuhu kuuluvad näiteks Atlantis, UFO-d või 11. septembri terrorirünnaku n-ö tõed. Need liikumised, väidab Griffiths, on mõeldud rohkem poliitilisse konsensusesse augu löömiseks kui uue teadmise loomiseks. Ta ütleb: „Oletus A on mõeldud uskumiseks, kuid mitte täielikult; selle ülesanne on lõhestada olemasolevat konsensust, mitte saada nurgakiviks uuele konsensusele, mis võiks omakorda hakata tunduma monoliitse ja rõhuvana.”18
Samamoodi ei tulene eurasianismi edu intellektuaalsete argumentide võidust, vaid kahtlust külvates aukude torkimisest ametlikku teadmiseteooriasse. Mõne erandiga on vähesed tööd, mida selles raamatus tsiteerin, teaduslikus mõttes suure väärtusega. Mõned on otsesõnu väljamõeldised, teistest on autorid varsti pärast avaldamist lahti öelnud. Kõiki iseloomustavad reetlikud märgid Vene intellektuaalsest kultuurist, kus peaeesmärk on šokeerida ja ennast reklaamida.
Kui jätta liikumise kaanonisse lisamata algsete eurasianistide tööd lingvistilise strukturalismi alal, ei olegi järel midagi, mis oleks tõsise teadusliku kriitika üle elanud. Oma esimestest töödest Venemaa Mongoli pärandi kohta ütles nende autor Nikolai Trubetskoi lahti veel enne avaldamist. Gumiljovi tööd olid populaarsed ja äärmiselt huvitavad, kuid ei kannatanud kolleegide kriitikat välja. Dugini esoteeriline geopoliitika on samamoodi intrigeeriv intellektuaalne teekond, kuid rohkem kirjandusliku kvaliteedi (meenutades George Orwelli „1984”) kui mingi selge objektiivse reaalsuse poolest.
Euraasia köitvus ei tulene selle täpsusest, selgitusjõust ega rangusest (midagi säärast selles ei ole), vaid viisist, kuidas see ajab välja deemoneid, parandab hingehaavu ja kleebib üle rebendeid Venemaa toores ja liigestest lahti ajaloos. Arendt kirjutas palju sellest, kuidas vandenõu- ja kokkuvõtlikke teooriaid eelistatakse sageli empiirilisele tegelikkusele, sest nad pakuvad korda, ettearvatavust ja seletust õnnetustele.
Euraasia oli teraapia kolmele põlvkonnale, keda räsisid sõjad ja repressioonid ning kes tahtsid leida mingit mõistuspärasust oma kannatustes ja ajaloo jõhkrates kapriisides. Esimene autorite põlvkond üritas selgitada oktoobrirevolutsiooni deus ex machina’t, mis võttis neilt õigused ja muutis nad pagulasteks; teine üritas tulla toime gulagi arhipelaagi jubeda stalinistliku reaalsusega ning kolmas oli silmitsi väljakutsega, kuidas seletada mõistusega Nõukogude Liidu sürrealistlikku kokkuvarisemist ja rusuvat masenduskümnendit, mille põhjustasid valesti läinud majanduslikud ja poliitilised reformid. Vene ajaloo äärmiselt