Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
pakilisemaid probleeme nagu toidu otsimine ja ellujäämine.4
Kuid üks Moskva koolkonna liige, kes võis teema vastu endiselt huvi tunda, oli õnneks Jakobson ise. Aastakümneid hiljem, kui Trubetskoy oli ammu surnud ja Jakobson lähenes elu lõpule (ta suri 1982. aastal), meenutas ta Trubetskoyd ühena kolmest geeniusest, keda oli elu jooksul tundnud. Teised kaks olid suur Prantsuse antropoloog ja strukturalismi rajaja Claude Lévi-Strauss ning Vene poeet Velimir Hlebnikov, kes oma radikaalsete zaum’i (mõistusetaguste) värssidega kujundas ümber hõbedase ajastu luule. Kuid Trubetskoy, väitis Jakobson, oli klass omaette:
„Ta avaldas mulle määratut muljet. Olin rabatud, kui olin kuulnud paari lauset, mille ta ütles folkloorikomisjoni koosolekul… Ütlesin kohe: see peab olema geenius; mulle oli kõik selge.”5
Nende side oli nii tugev, et Trubetskoyd ja Jakobsoni on raske intellektuaalselt lahutada. Nende ideed olid nii kummastavalt sarnased ja nende avastused teineteisele nii ootuspärased, et tekib kiusatus suhtuda neisse pigem ühte kui kahte mõtlejasse. Seda pani tähele isegi Jakobson ja ütles 1972. aastal Prantsuse televisioonile, et nende mahukaid ja kirglikke mõttevahetusi arvestades ei oska ta enam omaenda ja sõbra mõtetel täielikult vahet teha: „See oli üllatav koostöö, me vajasime teineteist”.6 Trubetskoy jällegi pühendas oma meistriteose „Fonoloogia põhimõtted” (1939) Jakobsonile ja kirjutas nende ühisele sõbrale Pjotr Suvtšinskile: „Olen iseäranis lähedane ja ühel lainel Jakobsoniga. Teaduse vallas on ta mulle ilmselt lähim inimene.”7
Sellest hoolimata ei oleks need kaks meest saanud olla erinevamad: 1890. aastal sündinud Trubetskoy oli Venemaa ühe kõige kuulsama aristokraatliku suguvõsa järeltulija; kuus aastat hiljem sündinud Jakobson aga juudi-armeenia päritolu; Trubetskoy oli kui mõnest Dostojevski romaanist välja astunud aristokraat: sirgjooneline, aus ja ühe kinnisidee küüsis. Nagu kirjutas lingvist Anatoly Liberman biograafilises sketšis: „Tema taktitunne, vaoshoitus ja suurepärased kombed ei olnud mask, vaid pigem nähtamatu müür, mis nagu iga müür, oli mõeldud kaitseks ja tõkkeks.”8 Samal ajal oli ta „kirglik ja ärritus kergesti, kaldus depressiooni ja närvivapustustesse, oli sageli ebakindel ja häbelik”. Trubetskoy oli pikka kasvu ja mõjuv, alati hallis kaherealises ülikonnas ja korralikult pügatud kitsehabemega, kuid pisut kühmus, oleks nagu pigem loodud kuulama kui rääkima.
Enne 1917. aastat oli nimi Trubetskoi õigupoolest Vene impeeriumi sünonüüm.
Trubetskoid, põlvnedes neljateistkümnenda sajandi Leedu ülikust, kes abiellus Moskva vürsti õega, olid Leedu piiri lähedal asuva Trubetski pärusisandad ja nende vereliin oli Vene aristokraatia seas üks kõige auväärsemaid – isegi vanem kui Vene tsaariperekonna Romanovite oma.
Üheksateistkümnendat sajandit lõhestas vaidlus slavofiilide (kes uskusid Venemaa ainulaadset saatust ja olid läänelike reformide vastu) ning läänlaste vahel (kes pidasid Euroopat eeskujuks, mida jäljendada).
Intellektuaalne sihikindlus valitses kõiges: slavofiilid kandsid talupojamütsi murmolka’t ja kuube zipum, läänlased olid euroopalikult riietumise suhtes niisama fanaatilised; kirjanik Aleksandr Herzen nimetas oma mälestustes venelaste kalduvust keigarlikkusele rahvusliku haiguse sümptomiks: „Kui inglasele näidata pataljoni täpselt ühesuguseid kurguni kinni nööbitud saterkuubedes keigareid Nevski prospektil, peaks ta neid politseisalgaks.”9
Lahingud, mis noore intelligentsi seas möllasid, olid jõhkrad ja totaalsed: „Inimesed vältisid üksteist nädalate kaupa, kuna nad olid eri meelt nn kõikehõlmava vaimu definitsiooni suhtes või võtsid isikliku solvanguna arvamust absoluutse personaalsuse ja selle esinemise kohta iseeneses,” kirjutas Herzen.
Nikolai isa Sergei ja onu Jevgeni olid mõlemad filosoofid ja kuulusid oma aja tuntumate intellektuaalide hulka. Jevgeni oli kuulus õigeusu uurija, Nikolai isa aga Moskva ülikooli rektor. Kuigi nad toetasid kindlalt monarhiat ja olid tuntud ülikud, pooldasid nad reforme. Sergei etendas ajaloolist rolli pärast 1905. aasta revolutsiooni, kui ta pöördus tsaar Nikolai II poole seoses vajadusega poliitilisteks reformideks. Petitsiooni tagasilükkamine pani kokkuvõttes monarhia saatusele pitseri.
Need kaks meest, kes olid noore Nikolai jaoks iidolid, kehastasid oma põlvkonna vaimset teekonda – põlvkonna, kes lõpuks sünnitas bolševistlikud revolutsionäärid. Nad seadsid kahtluse alla empiritsismi ja idealismi, otsisid, kuidas on usk seotud teadmistega ning tegid õigeusu kiriku hülgamises ja uuesti omaksvõtmises läbi ühe etapi teise järel. Onu Jevgeni kirjeldab mälestustes üleskasvamist konservatiivse õigeusklikust emaga ning mässu selle kasvatuse vastu, kui oli lugenud Prantsuse ja Inglise positivistlikke filosoofe. Seejärel, tutvunud Saksa filosoofiaga, mis lammutas positivistide empiritsismi, tunnistas ta viimaks oma põlvkonna meelehärmi peegeldades, et „kõik valemid, millesse ma pimedalt ja dogmaatiliselt uskusin, purunesid kildudeks… lapsik enesekindlus haihtus ja sain aru, et pean elufilosoofiat veel arendama.”10
Vaimne kõhklus ei olnud märk otsustamatusest, vastupidi, see näitas, kui tõsiselt suhtus too põlvkond tõe otsimisse. Tegelikud ideed olid teisejärgulised võrreldes millegi hoopis olulisemaga: rangusega, millega nad filosoofilisi õpetusi igapäevaelus rakendasid. Üheksateistkümnenda sajandi romantiline ideaal nõudis, et tuleb elada täielikus kooskõlas oma tõekspidamistega, arendada neid nii kaugele kui võimalik ja rakendada neid ideid hoolimata praktilistest takistustest. Elu nõudis seda ja kõik muu oli märk moraalsest argpükslikkusest. Filosoofilised ideed ei olnud tolle ajastu venelaste jaoks niivõrd lennukad mõtted kui reaalsed programmid. Nikolai onu Jevgeni Trubetskoi, ise tuntud filosoof, kirjutas sellest kinnismõttest metafüüsilise suhtes 1920. aastal ilmunud autobiograafias: „Ühel hetkel annab inimene, keda on haaranud üksainus mõte, üksainus tunne, ja kes on kurt kõigele muule, sellele mõttele temperamendi jõu ja tahte energia, mis ei tunne takistusi, ning seetõttu saavutab ta vältimatult oma eesmärgi.”11
Lühidalt öeldes oli Venemaa riik, mis pulbitses ideedest ning oli ainulaadne võime poolest lasta end ideedest täielikult kaasa haarata. Herzen võttis selle kalduvuse kokku tüüpilise sarkasmiga, mis aimas traagiliselt ette Venemaa saatust kahekümnendal sajandil:
„Me oleme suured doktrinäärid ja filosoofid. Sellele Saksa omadusele lisame omaenda rahvusliku… elemendi, halastamatu, fanaatiliselt kuiva; oleme valmis päid maha raiuma… kartmatu sammuga marsime piirini ja üle selle; mitte iialgi vales taktis dialektikaga, vaid ainult tõega.”12
Nikolai sündis sellesse vaimumaailma 16. aprillil 1890.13 Tema perekond elas Moskvas, Arbati lähedal Starokonjušennõi pereuloki korteris. Nädalavahetused ja suved veedeti Moskva lähedal Uzkoje mõisas, mille viljapuuaedu ja teeradasid kirjeldas armastusega Boriss Pasternak, kes sai hiljem romaani „Doktor Živago” eest Nobeli kirjanduspreemia ning kes sündis Nikolaiga samal aastal ja oli ülikoolis üks vürsti paremaid sõpru. Uzkojel põhineb tema 1957. aastal kirjutatud luuletus „Pärnaallee”:
On peitund pargi jahedusse
seal hämaruses imekaunis maja
Kaarvärav; aas, siis väike küngas
Pärisorjus kaotati aasta enne Nikolai isa Sergei Nikolajevitši sündi. Kuid mõisas valitsesid endiselt vanad ühiskondlikud suhted, mis domineerisid ka Nikolai üsna kaitstud lapsepõlves. 20. juulil, Ahtõrka jumalaema päeval15,