Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
Vene intellektuaalide indu Euroopa värskeimate moevoolude (nagu Hegel ja Marx) ülevõtmisel ja koopteerimisel, on niisama hästi kui prognoositav, et Vene eliit laseb end kaasa haarata uuest kahekümnenda sajandi lõpu Euroopas kujunevast filosoofiast, mille sisu on igasuguse filosoofia eitamine. Vene poliitika hüperreaalsuses, kus paralleeluniversumit võimendatakse riigitelevisiooni ja Dugini-suguste jutupaunikute abil kõrvulukustavaks, on igasugune ideoloogia pelk sõnamäng või varjatud võimusuhted; kogu poliitika on pettepilt ja etendus; kõik diskursused on võrdsed nagu ka kogu tõde. Kriitiline teooria, postmodernism ja poststrukturalism, filosoofiad, mis on mõeldud võimu kritiseerimiseks, on Kremli võimsa poliittehnoloogia masina poolt üle võetud ja muudetud autoritaarse võimu tööriistaks. Kui John Kerry süüdistas Putinit pärast invasiooni Krimmi üheksateistkümnenda sajandi mõtteviisis, võis ta mööda panna. Ukraina kriis võlgneb rohkem Vene riigimeediamulli kahekümne esimese sajandi pettepildile kui Bismarcki ja Disraeli suguste üheksateistkümnenda sajandi riigimeeste kainetele hinnangutele.
Dugin on olnud üks Vene poliitika postmodernistliku revolutsiooni pioneere, üks esimesi, kes võttis omaks iroonilise poosi, mis iseloomustab praeguseks Kremli funktsinääre. Paljud muigavad või pilgutavad silma, kasutades väljendeid nagu Euraasia või atlantiline, kuid kasutavad neid sellegipoolest. Nad võivad väita, et Ida-Ukrainas ei ole Vene sõdureid, kuid nad ei pea seda jämedaks propagandavaleks, vaid pigem postmodernistlikuks žestiks, mis on tehtud samasuguse enesega rahuloluga nagu Jean Baudrillardi naljatlev väide, et Lahesõda ei toimunud.
Erinevalt kahekümnendast sajandist ei saa ükski riik endale praegu avalikult lubada mõnd muud süsteemi kui demokraatia, etniline sallivus, enesemääramine, vabakaubandus ja universaalsed inimõigused – isegi kui riigi juhid seda, mida nad jutlustavad, tegelikult ei tee. Naaberriigi vallutamisest ja alistamisest avalikult rääkida ei ole enam lihtsalt vastuvõetav. Sõdasid peetakse vabastamise ja kaitsmise nimel, põhimõtete ja väärtuste nimel, mitte kellegi teise maa ihaldamise tõttu. Seepärast räägivad valitsused neist asjadest mitmesuguste salasõnade ja hüüdlausete abil. Paljud valitsused ja erakonnad üle maailma on kujundanud lubamatust rääkimiseks välja salajase retoorika: sõda terrori vastu või Hiina unistus. Venemaa ei ole teistsugune.
Euraasial on Kremli retoorikas oluline kahemõttelisuse funktsioon. 4. oktoobril 2011, nädal pärast seda, kui Putin teatas, et kandideerib pärast nelja aastat peaministrina kolmandaks ametiajaks presidendiks, leidsid ajalehe Izvestija lugejad oma endise ja tulevase presidendi sulest tervet lehekülge katva artikli, mis kirjeldas tema nägemust endistest nõukogude vabariikidest koosnevast Euraasia Liidust, mis pidi olema korraldatud 2015. aastaks. Putin väitis, et see liit ei tule ühegi senise liidu taoline ning on lihtsalt Euroopa Liiduga analoogiline kaubandusorganisatsioon. Enamik olid skeptilised, teiste seas USA välisminister Hillary Clinton, kes põhjustas Moskvas nördimuskisa, süüdistades Kremlit sammus regiooni resovetiseerimise poole.
„Seda ei hakata niimoodi nimetama,” hoiatas Clinton. „Seda hakatakse nimetama tolliliiduks, Euraasia Liiduks või muuks sääraseks. Kuid ärge laske end eksitada, me teame, milline on tegelik eesmärk ning üritame leida tõhusaid teid selle aeglustamiseks või ärahoidmiseks.”14 Kremli vastuse kohaselt mõistis Clinton Putini visiooni põhimõtteliselt valesti – kuid täpselt nii nn koeravilepoliitika2 töötabki: juht hoiab distantsi ning massidest eemal hoitavad asjatundjad tõlgendavad tema esoteerilisi tähendusi.
Teine koeravile kõlas Putini 2012. aasta 23. jaanuaril ajalehes Nezavissimaja Gazeta ilmunud artiklis. Selles viitas Putin Venemaale, kasutades uut koeravile-väljendit „tsivilisatsiooniriik”:
„Suur-Venemaa missioon on ühendada ja siduda tsivilisatsioon. Seda tüüpi riik-tsivilisatsioonis ei ole rahvusvähemusi ning sõbra või vaenlase äratundmise põhimõtteid määratlevad ühine kultuur ja ühised väärtused… See tsivilisatsiooniline identiteet põhineb Vene kultuurilise ülemvõimu säilitamisel, kuid selle kandjateks ei ole ainult etnilised venelased, vaid kõik säärase identiteedi kandjad rahvusest sõltumata.”
Teisisõnu, niikaua kui oled kultuuriliselt venelane, oled sõber. Teised, nagu selgub, ei pruugi seda olla. Putin lisas, et liberalismi kõrvaltähendustest koormatud rahvusriigi kontseptsioon tuleks ametlikust sõnavarast kui Vene rahvale ebapiisav eemaldada: „Olen sügavalt veendunud, et katsed jutlustada Vene rahvusliku monoetnilise riigi ehitamise ideed on otseses vastuolus meie tuhandeaastase ajalooga.”15
2013. aasta septembris viitas Putin ajakirjanike ja Venemaa ekspertide Valdai foorumil jälle Venemaale kui tsivilisatsiooniriigile. Ta esitas ka seni kõige konkreetsemad kommentaarid oma nägemuse kohta Euraasia integratsioonist: „Kahekümne esimene sajand tõotab kujuneda suurte muutuste sajandiks, suurte geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri-, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentide moodustumise ajastuks. Seetõttu on meie peamine prioriteet tihe lõimumine naabritega.”16 Putin ei kirjeldanud väljapakutud Euraasia Liitu rangelt kaubandus- ja majandusterminites (nagu oli teinud minevikus), vaid „projektina rahvaste identiteedi, ajaloolise Euraasia säilitamiseks uuel sajandil ja uues maailmas… Euraasia integratsioon on endise Nõukogude Liidu võimalus saada iseseisvaks globaalse arengu keskuseks, mitte Euroopa või Aasia äärealaks.” Putini sõnad tundusid viitavat tõelistele ambitsioonidele Euraasia suhtes: tulevik kuulub suurtele geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentidele. Et tähtsust omada, tuleb alanud sajandil olla suur. Selles kontekstis on märkimisväärne, et Nõukogude Liidule järgnenud rahvusriigi ajastus sügavalt pettunud Vene eliit on otsustanud rääkida tsivilisatsiooniriigist. Niisama tähelepanuväärne on, et nad (nagu Putin) on otsustanud rääkida sellest eurasianismi kaudu.
Putini ambitsioonid Euraasiaga – ja, olgem ausad, lääne püüded teda takistada – olid otseselt Ukraina sõja vallapäästjaks. Tundub, et osalt igasuguste Euraasia Liidu plaanide komplitseerimiseks pakkus Euroopa Liit endistele liiduvabariikidele 2013. aastal assotsiatsioonilepet. Kartes, et see võiks Putini plaani õõnestada, avaldas Kreml riigipeadele – näiteks Ukraina presidendile Viktor Janukovõtšile – tohutut survet, et nad EL-i leppest taganeksid (mida Janukovõtš tegigi). Ukraina presidendi saatuslik otsus vallandas Kiievis Euromaidani meeleavaldused, mille eesmärk oli Venemaale orienteeritud valitsuse kukutamine.
Pärast Ukraina julgeolekujõudude jõhkrat veresauna meeleavaldajate kallal veebruari lõpus põgenes Janukovõtš riigist, tekitades mitmeks päevaks põhiseadusliku vaakumi.
Venemaa saatis seda ära kasutades oma Musta mere laevastiku baasist Sevastopolis välja sõdurid, kes hõivasid vaikselt maanteed ja transpordisõlmed. Mõni kuu hiljem ilmusid Vene mitteregulaarväelased ja palgasõdurid ka üle Ida-Ukraina – Donetski ja Luganski oblasti venekeelse südamaa.
Venemaa on tõmmanud oma endiste imperiaalvalduste ümber punase joone, mõjusfääri, mis määratleb riigid, mida ei lubata lääne orbiidile ja need, millest Venemaa tõrksalt loobub. Joont on huvitav uurida ja vaadata, kust see liigub: tundub, et see läheb mööda Balti riikidest, millel on tohutu strateegiline tähtsus, kus elab suur venekeelne elanikkond, keda võiks fašistide eest kaitsta ning mille teise maailmasõja aegne ajalugu muudab nad Vene propagandamasinale haavatavaks. Balti riike võiks hõlpsalt üles ässitada samasuguste võtetega, nagu kasutati Ukrainas.
Kuid Balti riigid võeti 2004. aastal NATO-sse. Kreml aga otsustas võidelda 2008. aastal oma piiridesse mittekuuluvate Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eest, kui Gruusia sõlmis NATO-ga liikmesuse tegevusplaani (ja ründas Lõuna-Osseetiat, andes Venemaale selge casus belli). See, et Kreml on valmis kaitsma territooriume, mis ei pruugi olla Vene alad, kuid ei kaitse venelasi teistes riikides, on paljuütlev: endises Vene impeeriumis on teatud piirkondi, mida peetakse n-ö meie omadeks, ning teatud osi, mida ei peeta. Eraldusjoon tundub järgivat strateegilist ja kultuurilist loogikat, mis on hämmastavas kooskõlas eurasianistide teooriatega, kes tõmbasid üle Ida-Euroopa kultuuripiirid: ligikaudu sinnasamma, kus Kreml nüüd sedasama teeb.
Teised