Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Charles Clover
ja kibedusest tekkinud idee liikus 1920. aastal Prahast, rahanappuses teadlase sulest vangini, kes kirjutas 1950. aastal Siberi vanglas paberkottidele, 1990. aastate Jeltsini ajastu räpasesse korterisse ning jõudis sealt vaid mõni aasta hiljem poolvalmis ja valesti mõistetud Vene rahvuslikuks ideeks, mis kirjutati kõnedesse ja ametlikesse poliitikadokumentidesse. Läbi kogu narratiivi ristusid need lood Vene salapolitsei OGPU, NKVD, KGB ja nende tänaste järeltulijate pideva kohaolekuga. Need organisatsioonid ühinesid narratiiviga provokaatorite, nuhkide, piinajate ja tapjatena, hiljem sponsoritena ja nüüd nähtavasti nende kirjutiste tarbijate ja klientidena.
Eurasianism ähvardab muutuda uueks totalitaarideeks, mis on jõudnud maailma suuresti tänu oma viletsusele tähendust anda püüdnud totalitarismiohvrite pingutustele. Nad lõid teooria, mis vastas paremini mõistuse nõudmistele, mis igatseb korda, seadusi, järjepidevust ja tähendust – nõudmistele, mis on kõige teravamad, kui tegelikkus on kõige kaootilisem, kapriissem, õelam ja julmem. Kriisihetkel sirutas selle teooria järele käe Kreml, mis kannatab samasuguse tagakiusamise ja kaotusetrauma paranoia käes nagu teooria autoridki.
Ent hoolimata kõigest, mis on eurasianistide õpetuses valesti, oli neil kokkuvõttes õigus. Nad ennustasid, et kommunism variseb kokku, et natsionalism rebib Vene impeeriumi lõhki ning et kriisi veerel tulevad nende ideed võimule. Käesolev raamat üritab selgitada Putini ja tema režiimi paralleeluniversumit, seda, kuidas ja kes selle lõid. Putin võib tõepoolest elada teises maailmas, kuid ühel päeval ja mitte kuigi kauges tulevikus võime elada seal ka meie.
Esimene osa
ESIMENE PEATÜKK
Maailma kõige igavam seiklus
Sevastopoli sadamas Krimmi lõunatipus oli üle saja laeva 1920. aasta 14. novembri hommikul, kui vürst Nikolai Trubetskoi, Venemaa ühest kõige aristokraatlikumast suguvõsast pärit noor lingivistikaprofessor, tema naine Vera Petrovna ja nende kaheaastane tütar Jelena ronisid USA sõjalaeva Whipple pardale, mis oli koos ülejäänud flotilliga saadetud evakueerima Türgisse osa tuhandetest valgekaartlikest põgenikest. Nädal varem oli kokku varisenud valgete lõunarinne, mida juhatas kindral Peter von Wrangell, ja Punaarmee tungis nende viimase kindluse poole Krimmi lõunatipus.
Trubetskoi ja tema pere olid olnud sunnitud põgenema vaevalt enama kui ühe kohvriga ka 1917. aasta oktoobris, kui bolševistlik revolutsioon üllatas neid Põhja-Kaukaasias puhkusel olles. Rahatuna ja võimaluseta Moskvasse naasta uitas vürst oma perega kolm aastat kodusõja ajal läbi Lõuna-Venemaa nälgivate maapiirkondade ja tüüfusest laastatud linnade, alati vaid sammu võrra Punaarmeest eespool. Nad olid jõudnud Krimmi ning arvatavasti kindlustas Trubetskoi kuulus nimi neile kolm kohta liitlaste viimastes laevades, mis viisid üle Musta mere Konstantinoopolisse.
Sevastopol pakkus sünget pilti: tuhanded sõdurid ja põgenikud kössitamas mantlite ja tekkide all ning anumas pääsu laevale, kuid enamik neist jäeti saatuse hooleks. Whipple võttis viimase hetkeni reisijaid peale ja asus Türgi poole teele samal ajal, kui bolševikud tungisid linnaväljakule ja hakkasid taganevaid valgeid tulistama. Trubetskoide jaoks oli pääsemine väga napp, see oli lõpp kolmele painavale aastale, mis olid vürst Trubetskoi sõnul olnud nii kohutavalt tüütud. Järgmistel kuudel ütles ta esimeses katsumustejärgses kirjas oma sõbrale Roman Jakobsonile:
„Elanud viimased paar aastat Moskvas väga innustavat elu, olin algul Kislovodskis, viimases kolkas, ja hiljem Rostovis… Seal polnud jälgegi intellektuaalsest elust ja mitte ainsatki hinge, kellega saanuks midagi arutada.”1
Jakobson ja Trubetskoi tundsid teineteist alates 1914. aastast, kui nad olid mõlemad Moskva ülikooli lingvistikatudengid. Nende teed läksid lahku 1917. aastal: Trubetskoi põgenes lõunasse, Jakobson jäi aga revolutsiooni ajaks Moskvasse. Ta ühines lühikeseks ajaks isegi bolševikega ja töötas nende propagandistina. Siis leidis ta tööd katlamajas. 1920. juulis pääses Jakobson nõukogude delegatsiooni ametliku tõlgina Prahasse, kuid lahkus delegatsioonist kohe, et astuda ülikooli ja lõpetada doktoritöö.
Teineteise ülesleidmine oli mõlema jaoks suur õnn: mõlemad otsisid midagi minevikust, mis oleks ankruks nende segipaisatud elus. Jakobson elas paguluses Prahas, Trubetskoi (hiljem nimekujuga Trubetskoy) oli aga jõudnud Bulgaariasse Sofiasse, kus leidis tööd kohalikus ülikoolis. Enne revolutsiooni olid mehed kuulunud noorte intellektuaalide rühma, mida kutsuti Moskva lingvistikaringiks ning mis oli tänapäeva kirjanduskriitika teerajaja. Trubetskoy ja Jakobson olid märkide teooriast, keelte ajaloost ning erinevusest luule kirjutamise ja luulest kirjutamise vahel nii haaratud, et kõndisid sageli kuni koiduni laternavalgel revolutsioonieelse Moskva tänavatel, lõpetades arutelud alles siis, kui päike tõusis.
Trubetskoy kiri iseloomustas tõsidust, millega mõlemad mehed oma intellektuaalsetesse pürgimustesse suhtusid. Vähesed olid nii pühendunud teadlaseelule, mis võinuks Vene kodusõja üleelanutele tunduda ajaraiskamisena.
Kuid tegelikult iseloomustas kirg vaimse järele paljusid põlvkondi Vene kõrgklassi esindajaist, kelle, nagu ka Trubetskoy ja Jakobsoni jaoks, ei olnud filosoofia ja teaduslikud teooriad pelgalt huvitavad vestlusteemad, vaid täielik programm eluks ja tegevuseks. Läks vaja bolševistlikku revolutsiooni – ülimat teooria rakendamist inimeste peal –, et paljastada selle muidu ekstsentrilise kultuurilise nõrkuse kohutavad tagajärjed.
Täielikku ideedele pühendumist näeme ka Jakobsoni ja Trubetskoy kirjavahetuses. Kuna Trubetskoy ei olnud sõpra kolm aastat näinud, oli umbes veerand tema esimesest viieleheküljelisest kirjast mõistagi pühendatud tervitustele, ühistele tuttavatele ja üsna ükskõiksele ülevaatele oma kohutavast kolmeaastasest katsumusest. Ülejäänud kolmveerand oli aga pühendatud vastuolulistele lingvistikaalastele ideedele. Tundub, et otsiv ja mõtlev vaim ei olnud vürsti maha jätnud isegi siis, kui ta haigestus Bakuus tüüfusesse või pidi Punaarmee pommide all Rostovist põgenema. Kogu katsumuse kõige raskem osa, jutustas ta Jakobsonile, oli see, et linnast põgenedes oli ta sunnitud maha jätma märkmed uue raamatu jaoks, mille kallal ta töötas (see ei ilmunudki kunagi) ning mille pealkiri oli „Slaavi keelte esiajalugu”. Trubetskoy kartis, et need on igaveseks kadunud.
Kuid kõik ei olnud siiski kadunud, kinnitas Trubetskoy. Tal oli õnnestunud enamik mudeleid mälu järgi taastada ning ta töötaski parajasti nende kallal. Ta lubas, et jutustab Jakobsonile järgmises kirjas kõigest põhjalikumalt. Ent kui järele mõelda, jätkas vürst, tahaks ta Jakobsoniga jagada üht äärmiselt tundlikku teemat: „Olin sunnitud Moskva koolkonna dogmast üsna otsustavalt lahku lööma. Olin sunnitud lahku lööma ka teistest dogmadest.”2 Trubetskoy kartis, et „Esiajalugu” on nii revolutsiooniline ja nii provokatiivne, et nende kolleegid Moskva ülikooli filoloogiateaduskonnas ei pruugi seda kuigi innukalt vastu võtta. Ta teadis, et argumendid, millega ta välja tuleb, on vastuolulised. Isegi skandaalsed. „Kui mu töö kunagi trükki pääseb, kutsub see päris kindlasti esile äärmiselt kibedaid rünnakuid,” usaldas Trubetskoy Jakobsonile.
Tegelikult ei oleks Trubetskoy mure olnud viis aastat varem üldse kohatu. „Esiajalugu” oli kogupauk, mis oli suunatud Aleksei Šahmatovi, Moskva ülikooli ühe väljapaistvama keeleteadlase ja ajaloolase ning niinimetatud Moskva koolkonna juhi vastu (kuigi ta tegelikult õpetas Peterburis).
Šahmatovi 1915. aastal ilmunud teos „Vene keele ajaloo vanima perioodi jaotus”3 üritas põhjalikult rekonstrueerida vene ja slaavi keelte arengut nende iidsetest juurtest. Vaevalt 30-aastane Trubetskoy seadis kuulsa teadlase meetodid kahtluse alla.
Kuid kodumaal oli olukord põhjalikult muutunud. 1920. aasta talvel oli „Slaavi keelte esiajalugu” ilmselt viimane, millele moskvalased mõtlesid, töötasid nad siis filoloogiateaduskonnas või ei. Tänavatel uitasid punakaartlased, kellel oli käsk vastalised kohapeal maha lasta. Nappis toitu ja kütust ning näljahäda varjutas kogu maad. Nagu selgus, võttis saatus Trubetskoylt võimaluse igatsetud duelliks Moskva koolkonnaga. Jakobsoni järgmine kiri Trubetskoyle sisaldas halbu uudiseid, et Šahmatov on surnud ja paljud teised Moskva koolkonna liikmed, kes oleksid