Komarr. Lois McMaster Bujold
sugulane?”
„Minu isa,” vastas Vorkosigan vaikimasundiva lühidusega. Tema ei naeratanud.
„Siis te olete ju see lord Vorkosigan, krahvi pärija.”
„Jah, järelikult tõesti.”
Nüüd hakkas Vorkosigani toon juba kõhedakstegevalt kuivaks muutuma. Jekaterin pahvatas: „Teie lapseiga pidi olema kohutavalt raske.”
„Isa sai hakkama,” pomises Vorkosigan.
„Ma pidasin silmas, et teie jaoks!”
„Aa.” Korraks naasis Vorkosigani näole naeratus, siis kadus see taas.
Vestlus hakkas kohutavalt kiiva kiskuma, Jekaterin tundis seda, ta ei julgenud isegi suud lahti teha, et üritada jutuajamist mujale suunata. Tien tuli appi ning astus otse ämbrisse: „Kas teie isa, suur admiral, leppis sellega, et sõjaväeline karjäär oli teie jaoks välistatud?”
„Pigem oli sellega kindlalt arvestanud minu vanaisa, suur väejuht.”
„Mina ise olin kümne aasta mees, nagu ikka. Teenisin administratsioonis, väga igav aeg. Uskuge mind, te ei jäänud eriti millestki ilma.” Tien rehmas sõbralikult käega. „Kuid tänapäeval ei peagi ju iga Vor sõdur olema, eks ole, professor Vorthys? Teie olete ju selle elav tõestus.”
„Kapten Vorkosigan teenis sõjaväes vist, ee… kolmteist aastat, kas pole, Miles? Keiserlikus Julgeolekuteenistuses. Galaktiliste operatsioonide peal. Kas teile tundus see aeg samuti igav?”
Silmapilguks muutus professori poole vaatava Vorkosigani naeratus siiraks. „Kaugeltki mitte nii igav, kui oleks võinud olla.” Ta kergitas jälle nõksuga lõuga, nähtavasti oli see tema kiiks. Alles nüüd märkas Jekaterin peenikesi valgeid arme tema lühikesel kaelal, kahel pool kõri.
Jekaterin põgenes kööki, et tuua magustoit ja anda untsuläinud jutuajamisele toibumisaega. Kui ta jälle rõdule tuli, oli õhkkond lahedamaks muutunud, vähemalt ei olnud Nikolai enam nii üleloomulikult hea laps, see tähendab vaikne, ning ta oli asunud pidama vanaonuga läbirääkimisi õhtusöögijärgseks koosolemiseks tema praeguse lemmikmängu mängimise näol. Nii läks aeg, kuni välisukse taha ilmusid rendifirma mehed gravivoodiga ja suur insener läks koos kogu meestekarjaga voodi paigaldamist juhendama. Jekaterin võttis tänulikult ette lauakoristamise rahustava rutiini.
Tien tuli tagasi, et kanda ette edukast voodipaigaldamisest ja Vor-lordi kohasest sisseseadmisest.
„Tien, kas sa vaatasid seda meest hoolega?” küsis Jekaterin. „Mutant, mutandist Vor, aga ta käitus, nagu poleks tema juures midagi imelikku. Kui tema saab niimoodi…” Jekaterini hääl kustus lootusrikkalt, jättes „siis saad kindlasti sina ka” Tieni enda lisada.
Tien kortsutas kulmu. „Ära hakka jälle sellega. Ta arvab ju ilmselgelt, et reeglid tema kohta ei kehti. Ta on ju Aral Vorkosigani poeg, jumala pärast! Sama hästi kui keisri kasuvend. Pole ime, et ta nii soojale kohale määrati.”
„Mina arvan, et asi pole selles, Tien. Kas sa ei kuulanud teda üldse?” Nii palju allhoovusi… „Mina arvan… mina arvan, et tema on keisri kirvemees, tema käepikendus ebameeldivate ülesannete täitmisel, kes on saadetud kogu terraformimisprojekti hindama. Mõjuvõimas… võib-olla ka ohtlik.”
Tien raputas pead. „Mõjuvõimas ja ohtlik oli tema isa. Tema on lihtsalt ärahellitatud. Neetud kõrg-Vorist tola. Ära tema pärast muretse. Sinu onu viib ta varsti minema.”
„Tema pärast ma ei muretsegi.”
Tieni nägu tumenes. „See on mu juba nii ära tüüdanud! Sa vaidled vastu kõigele, mida ma ütlen, sa kohtled mind oma üliülla sugulase ees sisuliselt nagu poolearulist…”
„Ei kohelnud!” Või kohtlesin? Segaduses Jekaterin hakkas oma selleõhtusi märkusi mõttes läbi vaatama. Mida ta ometi ütles, et mees niimoodi välja vihastada…
„See, et sa oled suure Audiitori õetütar, ei tee sinust veel kedagi, tüdruk! Sa reetsid mu, vaat mida sa tegid!”
„Ei… ei, anna andeks…”
Kuid Tien sammus juba välja. Täna õhtul valitseb nende vahel külm vaikus. Jekaterin oleks talle peaaegu järele jooksnud, et andestust paluda. Tien oli tööl suure pinge all, praegu oli väga halb aeg hakata temalt tema meditsiinilise dilemma lahendamist nõudma… Kuid korraga oli Jekaterin liiga väsinud, et edasi üritada. Ta lõpetas toidu ärapanemise ning läks järele jäänud pooliku veinipudeli ja klaasiga rõdule. Ta lülitas rõõmsavärvilised taimelambid välja ning jäi välismaailmast kindlalt eraldatud Komarri linnast kumavas valguses istuma. Päikesepeegli sandistatud tähehelves oli peaaegu läänepoolsele silmapiirile vajunud ning järgnes sedamööda, kuidas planeet pöördus, pärispäikesele öösse.
Köögis liikus hääletult mingi valge kogu ja ehmatas korraks Jekaterini. Kuid see oli kõigest mutandist lord, kes oli ajanud seljast oma elegantse halli kuue ja, nagu paistis, jalast saapad. Ta pistis pea lukustamata ukse vahelt rõdule. „Õhtust?”
„Tere õhtust, lord Vorkosigan. Ma vaatan lihtsalt peegli loojumist. Kas te, khm, sooviksite veel pisut veini…? Kohe, ma toon teile klaasi…”
„Ei, ärge tõuske, proua Vorsoisson. Ma toon ise.” Vorkosigani kahvatu naeratus välgatas hämaruses. Köögist kostis paar summutatud kõlksatust, siis astus Vorkosigan hääletult rõdule. Jekaterin nagu korralik võõrustaja kunagi valas heldelt klaasi, mille mees tema klaasi kõrvale asetas, seejärel võttis külaline jälle klaasi ja läks rõdukäsipuu juurde, et uurida seda osa taevast, mis kupli šassii vahelt näha oli.
„See ongi selle piirkonna juures kõige parem,” tähendas Jekaterin. „See tükike läänevaadet.” Silmapiirilähedane atmosfäär laskis tehispäikesel suuremana paista, kuid selle tavalised õhtused värviefektid pilvekiududel olid pärast peegli purunemist tuhmimad. „Harilikult on peegliloojang palju ilusam.” Jekaterin võttis lonksukese veini, mis oli keelel jahe ja magus, ning tundis viimaks ometi, kuidas ajus muutub pisut hägusemaks. Hägu oli hea. Rahustav.
„Ilmselt küll, on aru saada,” nõustus Vorkosigan endiselt välja vaadates. Tema võttis tubli sõõmu. Kas ta oli ümber lülitunud ega võidelnud enam alkoholi abiga magamajäämise vastu, vaid üritaski seda saavutada?
„Siin on silmapiir koduga võrreldes nii tihedalt täis ja risustatud. Minul tekitavad need suletud kuplikogumid kahjuks pisut klaustrofoobiat.”
„Ja kus on teie kodu?” Vorkosigan pöördus ja vaatas talle otsa.
„Lõunamandril. Vandeville’is.”
„Nii et te kasvasite terraformimise piirkonnas.”
„Komarrlased ütleksid, et see ei olnud terraformimine, vaid lihtsalt „pinnase konditsiooni viimine”.” Vorkosigan kõhistas tema tõlgenduse peale komarride tehnosnoobitsemisest koos temaga naerda. Jekaterin jätkas: „Neil on muidugi õigus. Meie ju ei pidanud kulutama kõigepealt poolt aastatuhandet terve planeedi atmosfääri muutmiseks. Ainus, mis asja meie jaoks Isolatsiooniajal raskeks tegi, oli see, et me pidime üritama teha kõike praktiliselt ilma igasuguse tehnikata. Aga see selleks… mulle meeldis kodu avarus. Ma tunnen puudust laiast taevast, mis ulatub silmapiirist silmapiirini.”
„Sellest tunneb puudust igas linnas, olgu see kupli all või mitte. Nii et te olete maatüdruk?”
„Osalt. Kuigi mulle meeldis Vorbarr Sultanas, kui ma ülikoolis käisin. Seal olid teistlaadi silmapiirid.”
„Kas te õppisite botaanikat? Ma märkasin raamaturiiulit teie taimetoa seinal. Avaldas muljet.”
„Ei. See on kõigest hobi.”
„Aa? Mina oleksin arvanud, et see on kirg. Või eriala.”
„Ei. Tookord ma ei teadnud, mida ma tahan.”
„Kas nüüd teate?”
Jekaterin naeris natuke kohmetult. Kui ta ei vastanud, Vorkosigan lihtsalt naeratas ning hakkas mööda