Komarr. Lois McMaster Bujold
Hämmeldunult taganes Miles jälle välja ning tegi lahti terve programminimekirja. Mingeid vihjeid?
Ühel failil nimekirja lõpus ei olnud nime. Miles püüdis seda kohe avada. Selgus, et see on ainus fail perenaise komkonsoolis, mis nõuab avamiseks salasõna. Huvitav.
Komkonsooli operatsioonisüsteem oli kõige lihtsam ja odavam, selline, mida igaüks saab osta. Julgeolekuteenistuse kadetid lahkasid seda tüüpi faile koolitundides soojenduseks. Milesi tabas igatsustorge kaaslaste järele. Ta laskus programmi aluskihti ja oli umbes viie minutiga salasõna välja pigistanud. Vorzohni düstroofia? Noh, see polnud tõesti meeldejääv kombinatsioon, mille ta oleks korrapealt ära arvanud.
Refleksid said kasvavast ebalusest võitu. Hilinenud kõhklused tabasid Milesi samal ajal faili avamisega: Sa pole muide enam Julgeolekus. Kas nii ikka sobib teha?
Selgus, et failis on terve meditsiinikursuse jagu artikleid, mis olid nopitud välja kõigist kujuteldavatest Barrayari ja galaktilistest allikatest ning mille teemaks oli üks Barrayari haruldasemaid ja salapärasemaid geneetilisi häireid, mis oli sündinud sealsamas planeedil. Vorzohni düstroofia oli kerkinud esile Isolatsiooniajal, peamiselt, nagu nimigi vihjas, Voride kasti seas, kuid see, et tegu on mutatsiooniga, tehti kindlaks alles siis, kui Barrayarile jõudis jälle galaktiline meditsiin. Näiteks puudusid Vorzhohni düstroofial sedasorti välised tunnusmärgid, mille pärast oleks näiteks, nojah, Milesil kõri kohe sündides läbi lõigatud. See haigus lõi välja täiskasvanutel, algas segadusseajava hulga keha nõrgestavate vaevustega ning lõppes vaimse kokkuvarisemise ja surmaga. Barrayari karmima mineviku päevadel leidsid haiguse kandjad sageli lõpu muudel põhjustel, pärast seda, kui olid lapsed ilmale toonud või sigitanud, kuid enne seda, kui sündroom end ilmutas. Nii paljudes perekondades esines teistel põhjustel nii palju hullumeelsust – muuhulgas ka minu kallite Vorrutyeridest esivanemate seas –, et ka hilist väljalöömist peeti tihtipeale millekski muuks. Põhjalikult kole.
Aga nüüd peaks see ju ravitav olema?
Oli tõesti, kuid kalli hinna eest – see käis kaasas haiguse haruldusega, suurtest mastaapidest tulenev sääst puudus. Miles laskis pilgul kiiresti üle artiklite käia. Sümptomeid sai kontrolli all hoida mitmesuguste kallite biokeemiliste olluste abil, mis uhtusid moonutatud molekulid välja ja asendasid tervetega; veel kõrgema hinna eest olid saadaval retrogeneetilised rohud, mis haiguse tõesti välja ravisid. Nojah, peaaegu välja, järeltulevat põlve tuli ikkagi uurida, soovitatavalt viljastamise ajal ja enne seda, kui loode rasedusajaks tehisemakasse pistetakse.
Kas väike Nikolai polnudki siis sündinud tehisemakast? Püha taevas, Vorsoisson ei sundinud ometi oma naist – ja last – taluma vanamoodsa kehasisese raseduse ohtusid? Vaid üksikud kõige konservatiivsemad vanade Voride perekonnad hoidsid veel vanadest kommetest kinni – kehasisene rasedus oli tava, mille kohta Milesi enda ema oli väljendanud kõige mürgisemat kriitikat, mida Miles oli kunagi tema suust kuulnud. Ja tema peaks ju teadma.
Mis pagan siin siis toimub? Miles naaldus tooli seljatoele, huuled kokku pigistatud. Juhul kui, nagu failid mõista annavad, Nikolai kannab teadaolevalt Vorzohni düstroofiat või tal kahtlustatakse seda, peab seda kandma ka vähemalt üks tema vanematest. Kui kaua nad teavad?
Korraga taipas Miles midagi, mida oleks pidanud märkama juba varem, kuid mille varjutas rahuloleva abieluõndsuse illusioon, mida Vorsoissonil õnnestus perest jätta. See oligi alati kõige keerulisem – näha seda, mis on puudu. Puudu oli aga veel umbes kolm last, selles oligi asi. Väike õeke Nikolaile, palun, inimesed! Aga ei. Niisiis said nad teada hiljemalt pisut aega pärast poja sündi. Milline õudusunenägu inimesele. Aga kas kandja on mees või naine? Miles lootis, et kandja pole proua Vorsoisson, kohutav oli mõelda, kuidas see tüüne rahu säärase seesmiselt lagundava haiguse rünnaku all mureneb…
Ma ei taha seda kõike teada.
Milesi uitav uudishimu oli saanud kohase karistuse. Selline lollakas nuhkimine pole kindlasti Keiserlikule Audiitorile kohane, ükskõik kui sügavalt see polnud Julgeoleku salaagendile ka sisse kasvatatud. Endisele salaagendile. Kus on nüüd kogu tema uus ja hiilgav Audiitori ausameelsus? Sama hästi oleks ta võinud käia nuuskimas perenaise aluspesusahtlis. Ma ei saa sind ikka silmapilgukski üksi jätta, poiss.
Ta oli aastaid ärritavate sõjaväe ettekirjutuste all äganud, kuni jõudis ametisse, kus ei olnud mingeid kirja pandud regulatsioone. Tunne, et ta on surnud ja paradiisi sattunud, kestis aga ainult umbes viis minutit. Keiserlik Audiitor on keisri Hääl, tema silmad, kõrvad ja mõnikord ka käed – imeline töö, kuni hakkad mõtlema, mida paganat see poeetiline metafoor tegelikult tähendab.
Niisiis oli alati kasulik proovikivi endalt küsida: Kas ma kujutan ette, et Gregor teeks seda või teist? Gregori välise keiserliku ranguse all peitus peaaegu valus isiklik häbelikkus. Mõistus ei suutnud seda vastu võtta. Hea küll, kas siis peaks küsima hoopis: Kas ma kujutan ette, et seda teeks Gregor kui keiser? Millised üksikisiku jaoks väärad teod on oma ametikohuseid täitva Keiserliku Audiitori jaoks veel seaduslikud? Pretsedentide järgi, millest Miles oli lugenud, oli selliseid tegusid tohutu hulk. Kas tegelik reegel on siis: „Improviseeri, kuni ükskord eksid, ja siis me teeme su maatasa”? Miles polnud sugugi kindel, kas see talle ikka meeldib.
Ja isegi Julgeolekus töötatud ajal oli isiklikes failides sorkimine saanud osaks ainult vaenlastele või vähemalt kahtlusalustele. Nojah, võimalikele uutele töötajatele ja agentidele ka. Ja erapooletutele, kelle territooriumil tuli tõenäoliselt tegutseda. Ja… ja… Miles mühatas pilklikult. Igatahes on Gregoril paremad kombed kui Keiserlikul Julgeolekuteenistusel.
Põhjaliku piinlikkustundega sulges ta failid, kustutas kõik jäljed oma sissetungist ja võttis ette järgmise lahkamisraporti. Ta hakkas uurima, mida paljastavat saab üksikutest kehaosadest järeldada. Surmal on oma temperatuur ja see on pagana külm. Miles katkestas korraks töö, et töötoa termoregulaator mõne kraadi võrra kõrgemaks keerata, ja jätkas siis.
Kolmas peatükk
Jekaterin ei olnud arvanud, et Keiserliku Audiitori külaskäik Nikolai kooli personali nii pabinasse ajab. Kuid professor, kes oli ise pikaaegne õppejõud, tegi kiiresti selgeks, et tegu ei ole ametliku inspekteerimisega, ja leidis õiged väljendid, et panna kõik end vabalt tundma. Kuid ikkagi ei jäänud Jekaterin ja onu Vorthys kooli nii kauaks, kui Tien oli ette pannud.
Et pisut aega viita, viis Jekaterin onu lühikesele ekskursioonile Serifosa kupli parimatesse paikadesse – kõige ilusamatesse aedadesse ja kõige kõrgematele vaateplatvormidele, kust avanes vaade Komarri närbunud maastikule väljaspool suletuna laiuvat linna. Serifosa oli planeedi selle sektori pealinn – Jekaterin pidi endiselt pingutama, et mitte mõelda sellest kui Barrayari stiilis krahvkonnast. Barrayari krahvkondade piirid olid orgaanilisemad, kiira-käära kulgevad piirid järgisid jõgesid, mäeahelikke ja sakilisi jooni, mis kulgesid läbi kohtade, kus krahvide sõjaväed olid kaotanud ajaloolisi lahinguid. Komarri sektorid olid puhtad geomeetrilised lõigud, mis jagasid planeedi võrdseteks osadeks. Kuid nõndanimetatud kuplid, tegelikult tuhanded omavahel ühendatud kõikvõimaliku kujuga ehitised, olid kaotanud oma kunagise geomeetrilisuse juba sajandite eest, kui neid arhitektuuriliste täienduspuhangute käigus kaootiliselt ja omavahel sobimatute osadega laiendati.
Pisut hilinenult taipas Jekaterin, et oleks pidanud vedama emeriitinseneri läbi kõige sügavamatest hoolduskäikudest, elektrijaamadest ja õhutaaskasutuskompleksidest. Kuid siis oli juba aeg lõunaeineks. Ekskursioon lõppes Jekaterini lemmikrestorani lähistel – see oli pseudo-välirestoran, kus lauad olid pillutatud hoolega kujundatud parki klaasitud taeva all. Nüüd oli vigasaanud tehispäike juba nähtav, roomas mööda talle määratud trajektoori ning oli täna varjutatud kõrgetest õhukestest pilvedest, justkui püüaks häbiga oma moonutusi varjata.
Jekaterin pani heameelega tähele, et Audiitorile keisri Häälega antud tohutu võim ei olnud onu eriti muutnud – ta oli säilitanud innuka suhtumise suurepärastesse magustoitudesse ning alustaski Jekaterini juhatusel endale menüü koostamist magusroast. Jekaterin ei saanud päris öelda, et see polnud muutnud onu üldse, sest nüüd tundus ta olevat omandanud suhtlemisel suurema ettevaatuse ning tegi enne rääkima