Komarr. Lois McMaster Bujold
See on… ma ei teadnudki, et skellütumiga saab niimoodi teha. Tavaliselt on nad viie meetri kõrgused. Ja väga koledad pruunid.”
„Mul oli emapoolne vanatädi, kes armastas aiapidamist. Ma aitasin teda ühtelugu, kui väike olin. Ta oli väga sellist vana pahurat uusasunikutüüpi, väga vorilik – ta tuli Lõunamandrile kohe pärast Cetaganda sõda. Elas üle terve rea mehi, elas üle… nojah, kõik. Selle skellütumi ma pärisingi temalt. See on ainus taim, mille ma Barrayarilt Komarrile kaasa võtsin. See on üle seitsmekümne aasta vana.”
„Püha taevas.”
„See on täielik puu, täiesti toimiv.”
„Ja – hah! – lühike.”
Korraks kartis Jekaterin, et oli külalist tahtmatult solvanud, kuid nähtavasti polnud see nii. Vorkosigan lõpetas oma ringkäigu ning tuli tagasi rõdukäsipuu ja oma veiniklaasi juurde. Ta jäi jälle läänesilmapiiri ja loojuvat päikesepeeglit vaatama, kulm kipras.
Vorkosigani olek võttis vaatlejalt julguse tema kohta midagi öelda, kuna ta ise ei teinud oma raskestitabatavatest kehalistest iseärasustest väljagi. Kuid pisikesel Voril oli olnud oma olukorraga harjumiseks ka terve elu aega. See oli midagi muud kui kohutav üllatus, mille Tien oli leidnud oma kadunud venna dokumentidest ning millele saanud seejärel hoolikalt salajas hoitud testide tulemusena kinnitust nii enda kui Nikolai puhul. Testida saab ju anonüümselt, väitis Jekaterin tollal. Aga ennast ravida anonüümselt ei saa, vastas mees.
Pärast Komarrile tulekut oli Jekaterin olnud väga lähedal sellele, et astuda vastu tavadele, seadustele ning oma isanda ja abikaasa käskudele ning viia Tieni poeg ja pärija ise ja omal algatusel ravile. Kas komarri arstid saaksid teada, et Vorist ema ei ole seaduse järgi oma poja hooldaja? Võib-olla saaks ta jätta mulje, et geneetiline defekt pärineb temalt, mitte Tienilt? Kuid geneetikud saaksid kindlasti tõele jälile, kui nad oma tööd vähegi oskavad.
Mõne aja pärast lausus Jekaterin mõistatuslikult: „Arvatakse, et Vorist mees peaks olema eelkõige ustav keisrile, kuid Vorist naine peaks olema eelkõige ustav oma abikaasale.”
„Ajalooliselt ja seaduse kohaselt on see tõesti nii.” Vorkosigani hääles oli lõbusus – või hämmeldus – ja ta pöördus jälle Jekaterini vaatama. „See pole alati naistele kahjuks olnud. Kui mees reetmise eest hukati, eeldati, et naine täitis ainult käsku, ja tema pääses. Tegelikult mõistatan ma, kas praktiliseks põhjuseks selle taga oli see, et alarahvastatud planeet ei saanud naise tööjõudu raisku lasta.”
„Kas teie meelest pole selline ebavõrdsus kummaline?”
„Kuid naisele oli niimoodi lihtsam. Enamikul naistel oli korraga ainult üks mees, kuid keisrite vahel anti Voridele liigagi sageli valida, ja kellele nad pidid siis ustavad olema? Halb valik võis osutuda saatuslikuks. Kuigi, kui minu vanaisa kindral Piotr – ja tema sõjavägi – hullu keiser Yuri maha jätsid ja keiser Ezari teenistusse läksid, sai see saatuslikuks hoopis Yurile. Kuid Barrayarile tuli see kasuks.”
Jekaterin võttis jälle lonksu veini. Vaadates sealt, kus tema istus, joonistus Vorkosigan tumedaks tõmbuva kupli taustal varjutaolisena, salapärasena välja. „Tõsi. Kas teie kireks on siis poliitika?”
„Taevas hoidku, ei! Seda küll mitte.”
„Ajalugu?”
„Ainult möödaminnes.” Vorkosigan ebales. „Kunagi oli selleks sõjandus.”
„Kunagi?”
„Kunagi,” kordas mees kindlalt.
„Aga praegu?”
Nüüd oli Vorkosigani kord vastus võlgu jääda. Ta vaatas ainiti oma klaasi ja kallutas seda, et viimane veinilonks klaasipõhjas pöörlema panna. Lõpuks lausus ta: „Teoreetiliselt on Barrayari poliitikas kõik seotud. Tavalised alamad on ustavad oma krahvidele, krahvid on ustavad keisrile ja keiser peaks olema ustav tervele keisririigile, kogu keisririigile kõigi selle, ee… kehade näol. Siin läheb asi minu jaoks õige pisut liiga abstraktseks – kuidas saab keiser olla vastutav kõigi ees, kuid mitte igaühe ees eraldi? Ja nii jõuamegi tagasi algusesse.” Vorkosigan tühjendas klaasi kurku. „Kuidas me saame üksteisele ustavad olla?”
Mina ei tea enam…
Maad võttis vaikus ning nad mõlemad vaatasid, kuidas viimane peeglihelk küngaste taha vajus. Veel minutiks-paariks jäi peegli loojumist meenutama kahvatu kuma taevas.
„Noh. Kahjuks hakkan ma üsnagi purju jääma.” Jekaterinile ei tundunud, et külaline nii purjus oleks, kuid Vorkosigan keerutas klaasi käte vahel ja tõukas end rõdukäsipuust eemale. „Head ööd, proua Vorsoisson.”
„Head ööd, lord Vorkosigan. Magage hästi.”
Vorkosigan võttis klaasi kaasa ja kadus hämaraks jäänud korterisse.
Teine peatükk
Miles ärkas sipeldes unest, kus oli näinud võõrustajanna juukseid ning mis polnud küll otseselt erootiline, kuid oli piinlikkusttekitavalt sensuaalne. Päästetuna lahti rangest soengust, mida naine oli eile eelistanud, olid juuksed paljastunud rammusalt tumepruunidena, merevaigukarva läikega raske siiditulvana, mis voolas jahedana Milesi töntsakate pihkude vahelt läbi – Miles eeldas, et need olid tema pihud, sest see oli ju lõppude lõpuks ikkagi tema unenägu. Liiga vara ärkasin. Pagan. Vähemalt ei rikkunud seda nägemust verised koledused nagu mõnikord tema õudusunenägudes, millest ta ärkas külma higiga kaetult, süda kloppimas. Praegu oli tal soe ja mõnus selles tobedas, keerulises gravivoodis, mille naine oli talle poolvägisi tellinud.
Ei olnud proua Vorsoissoni süü, et ta oli juhtumisi üht teatud kehalist tüüpi, mis äratas Milesi mälus vanad kajad. Mõnel mehel on kinnismõtteid palju kummalisemategi asjade osas… Milesi kinnisideeks, nagu ta oli ammu kurvastusega mõistnud, olid pisut kinnise ilme ja sooja althäälega pikad jahedad brünetid. Tõsi, planeedil, kus inimesed vahetasid oma nägu ja keha peaaegu sama lihtsalt kui riideid, ei olnud Jekaterin Vorsoissoni ilus midagi vähimalgi määral ebatavalist. Niikaua, kuni meenus, et tema pole pärit siit ja niisiis oli tema elevandiluud meenutava nahaga nägu peaaegu kindlasti tehislikest täiendustest puutumata… Kas ta taipas, kui nad läinud õhtul rõdul olid, et Milesi lollakas jutuvada on allasurutud seksuaalse paanika väljendus? Kas kummaline märkus Vori-naiste kohustuste kohta oli olnud varjatud hoiatus, et Miles tagasi tõmbuks? Kuid Miles arvas, et ta polnud peale tunginudki. Kas ta on siis nii läbinähtav?
Viis minutit pärast kohalejõudmist oli Miles mõistnud, et poleks ilmselt pidanud laskma sõbralikul ja suhtlemisaltil Vorthysel endale auku pähe rääkida, et ta temaga koos planeedile tuleks, kuid tundus, et see mees ei saa juba loomu poolest kõike head teistega jagamata jätta. Professorile ei tulnud ilmselt hetkekski pähe, et kohmetu võõras ei tarvitse sellest perekondlikust kokkusaamisest samamoodi rõõmu tunda – ja et sellest ei tarvitse rõõmu tunda ka perekond, kelle keskele ta torgati.
Miles ohkas, mõeldes kadedalt oma võõrustajale. Tundus, et administraator Vorsoisson on suutnud luua endale täiusliku väikese Vori-klanni. Muidugi oli temal olnud ka oidu hakata asjaga pihta juba kümne aasta eest. Galaktiliste soovalikutehnoloogiate jõudmine Barrayarile oli toonud kaasa tüdrukute harvemad sünnid. Naiste nappus oli jõudnud kõrgpunkti just Milesi põlvkonna ajal, kuigi nüüd tundus, et lapsevanematele hakkas juba aru jälle pähe tulema. Kuid ikkagi olid kõik Milesiga enam-vähem samaealised Vori-naised, keda ta tundis, juba abielus, ning olnud abielus juba aastaid. Kas ta peab ootama veel kakskümmend aastat, et päris oma pruut saada?
Kui vaja, ootadki. Abielunaisi ei ihale, poiss! Sa oled nüüd ju Keiserlik Audiitor. Üheksalt Keiserlikult Audiitorilt oodati, et nad oleksid kõlbelisuse ja auväärsuse eeskujudeks. Miles ei mäletanud, et oleks kuulnud ühestki seksiskandaalist, mis puudutaks mõnda keiser Gregori isiklikult valitud agent-vaatlejat. Loomulikult mitte. Kõik ülejäänud Audiitorid on kaheksakümmend aastat vanad ja viiskümmend neist abielus olnud. Ta turtsatas. Pealegi peab proua Vorsoisson teda ilmselt mutandiks, kuigi õnneks oli ta olnud nii viisakas, et seda välja ei öelnud. Vähemalt mitte Milesile