Komarr. Lois McMaster Bujold
midagi ette võtta,” vastas onu. „Mina igatahes ei tahaks, et see sinnapaika jäetaks. See on kuplite endi kõrval komarrlaste uusasunikest esivanemate inseneritöö suurim saavutus. Inimeste parim külg! Kui kokkupõrge oli sabotaaž… noh, siis näitas see igatahes inimeste halvimat külge. Vandalism, lihtsalt mõttetu vandalism!”
Vaevalt oleks mõne suure ajaloolise maali rikkumisest rääkiv kunstnik saanud olla tulisem. Jekaterin märkis: „Ma olen kuulnud vanemaid komarrlasi rääkimas, mis tunne neil oli, kui admiral Vorkosigani vallutusväed sisuliselt esimese asjana peegli üle võtsid. Ma ei usu, et sellel oleks olnud erilist taktikalist väärtust, kui arvestada, kui kiiresti kosmoselahingud kulgesid, kuid psühholoogiline mõju oli sellel igatahes määratu. Me oleksime justkui peaaegu vallutanud nende päikese enda. Mina arvan, et peegli tagasiandmine Komarri tsiviilkontrolli alla mõne aasta eest oli poliitiliselt väga arukas käik. Ma loodan, et praegune seda kõike ära ei riku.”
„Raske öelda.” Jälle see hiljuti tekkinud ettevaatus.
„Räägiti sellest, et avada peegli vaateplatvorm uuesti turistidele. Kuigi ma usun, et praegu on kõigil hea meel, et seda pole veel tehtud.”
„VIP-ekskursioone tehakse sinna küllalt. Ma käisin ka ise ühel sellisel, kui mõne aasta eest Solstice’i ülikoolis lühikursust lugesin. Kokkupõrke päeval peeglil õnneks külalisi ei olnud. Kuid see peaks üldsusele avatud olema, et seda inimestele näidata ja neid harida. Selle peaks korralikult üles vuntsima, võib-olla tegema sinna muuseumi, kus seletatakse, kuidas peegel ehitati. See oli suur töö. Kummaline mõelda, et selle peamiseks praktiliseks eesmärgiks oli soode loomine.”
„Sood toodavad hingatavat õhku. Hakkavad kunagi tootma.” Jekaterin muigas. Oli selge, et onu meelest varjutas inseneritöö puhas ilu sodise bioloogilise lõppsihi.
„Järgmisena hakkad rotte kaitsma. Ma saan aru, et siin ongi tõepoolest rotid?”
„Muidugi, kuplikäikudes on rotid. Ja hamstrid ja kõrbehiired. Kõik lapsed püüavad neid, et neid endale lemmikloomadeks võtta, ja kui mõtlema hakata, siis ilmselt just niimoodi nad siia sattusidki. Minu meelest on mustvalged hiired väga armsad. Kahjurihävitajad peavad tegutsema täiesti salajas oma nooremate sugulaste eest. Ja meil on muidugi tarakanid ka, kellel poleks? Ja – kaugemal, Equinoxis – metsikud kakaduud. Mitu aastakümmet tagasi pääses mõni paar kakaduusid vabadusse, või lasti vabadusse. Nüüd on Equinoxis igal pool suured vikerkaarevärvilised linnud ja inimesed toidavad neid, tee või tina. Hooldusrühmad tahtsid neist lahti saada, aga kupli aktsionärid hääletasid nad maha.”
Ettekandja tõi salatid ja jääteed ning jutuajamises tekkis lühike paus, kuni Jekaterini onu nautis värsket spinatit, mangosid ja sibulaid ning karamelliseeritud pekanipähkleid. Jekaterin oli arvanudki, et karamelliseeritud pekanipähklid onule meeldivad. Serifosa sektor oli toitelahusel kasvatatavate köögi- ja puuviljade tootmises Komarril esimeste seas.
Jekaterin kasutas pausi, et suunata jutuajamine talle praegu kõige enam uudishimu pakkuva teema poole. „Sinu kolleeg lord Vorkosigan… kas ta oli tõesti kolmteist aastat Keiserlikus Julgeolekuteenistuses?” Või ajas Tien sul lihtsalt kopsu üle maksa.
„Kui täpne olla, siis kolm aastat Sõjaväeakadeemias ja kümme Julgeolekus.”
„Kuidas ta sisse pääses, kuidas ta kehalistest katsetest läbi sai?”
„Ma usun, et tänu onupojapoliitikale. Omamoodi onupojapoliitikale. Talle au andes peab ütlema, et hiljem tundub ta olevat kasutanud seda kokkuhoidlikult. Mulle sai osaks lummavalt põnev kogemus lugeda kogu tema salastatud sõjaväetoimikut, kui Gregor palus minul ja minu kaas-Audiitoritel enne Vorkosigani ametissemääramist tema kandidatuur üle vaadata.”
Jekaterini valdas kerge pettumus. „Salastatud… Sellisel juhul sa ei saa mulle sellest vist midagi rääkida.”
„Noh…” Vorthys muigas, endal suu veel salatit täis, „oli muidugi Dagoola IV episood. Sa oled sellest kindlasti kuulnud, marilaklaste tohutust põgenemisest Cetaganda sõjavangide laagrist mõne aasta eest?”
Jekaterin mäletas seda ainult ähmaselt. Tol ajal oli ta olnud täielikult emaks olemisse sukeldunud ega pööranud peaaegu üldse tähelepanu uudistele, eriti veel nii kaugelt galaktikast pärinevatele uudistele. Kuid ta noogutas, julgustades onu jätkama.
„Nüüd on see kõik juba ajalugu. Nagu ma Vorkosigani jutust aru sain, on marilaklastel käsil selleteemalise holovididraama tegemine. Selle pealkiri on „Suurim põgenemine” või midagi sellist. Nad tahtsid palgata Vorkosigani – õigemini küll tema vari-identiteedi – tehniliseks konsultandiks, kuid tema keeldus sellest võimalusest kahetsusega. Minule tundub aga, et Julgeolekuteenistusest on pisut jäik jätta salastatuks sündmused, millest marilaklased samal ajal terve planeedi jaoks filmi väntavad, see on jäik isegi Julgeolekuteenistuse kohta. Igatahes oligi just Vorkosigan see Barrayari agent, kes oli selle põgenemise taga.”
„Ma ei teadnud, et selle taga üldse oligi mõni meie agent.”
„Tema oli nii-öelda meie mees kohapeal.”
Nii et see imelik nali norskavatest marilaklastest… polnudki nali. Või nii. „Kui ta nii osav oli, miks ta Julgeolekust ära tuli?”
„Hmm.” Onu keskendus salatikastme jäänuste kokkukaapimisele mitmeviljakukliga ja vastas alles siis: „Sellest võin ma anda ainult tsenseeritud versiooni. Ta ei tulnud ära vabatahtlikult. Ta sai paari aasta eest väga rängalt vigastada – nii rängalt, et vajas krüokülmutamist. Kuid vigastus ja krüokülmutamine tekitasid tema kehale palju kahjustusi, millest osa olid jäädavad. Ta sunniti tervislikel põhjustel lahkuma ja tema… khm… ei suhtunud sellesse hästi. Üksikasju pole minul sobilik arutada.”
„Kui ta sai vigastada nii tõsiselt, et vajas krüokülmutamist, pidi ta ju surnud olema!” lausus Jekaterin jahmunult.
„Sisuliselt ilmselt oligi. „Elus” ja „surnud” ei ole enam nii selged ja ühemõttelised mõisted kui Isolatsiooniajal.”
Niisiis oli onu valduses just sedalaadi meditsiiniline info Vorkosigani mutatsioonide kohta, mis Jekaterini kõige rohkem huvitas – kui onu oleks sellele ainult tähelepanu pööranud. Sõjaväe tervislikud läbivaatused olid põhjalikud.
„Nii et selle asemel, et lasta kogu sellel väljaõppel ja niisugusel kogemustepagasil raisku minna,” jätkas onu Vorthys, „leidis Gregor Vorkosiganile töö tsiviilvallas. Enamik Audiitorite töökohustusi ei ole kehaliselt üleliia koormavad… kuigi ma tunnistan, et on olnud abiks, et meil on olnud keegi minust noorem ja peenem, keda saata skafandris välja pikkadele ülevaatustele. Ma kardan, et kuritarvitasin pisut tema vastupidavust, kuid ta on osutunud väga tähelepanelikuks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.