.

      Eessõna

      Rootsi kuningas Karl XII veetis peaaegu kogu oma täiskasvanuelu võõrsil sõjakäikudel. Kui ta 1714. aastal lõpuks Rootsi tagasi pöördus, oli riik mässu lävel, vaesuse ja kuninga välispoliitika tagajärjel lõhestunud. Sellegipoolest ründas Karl 1716. ja 1718. aastal uuesti Norrat ja aastal 1717, mil leiab aset „Hunditalve” tegevustik, oli Rootsi sõjajalal Taani, Poola, Saksimaa, Hannoveri, Preisimaa ja Venemaaga.

      Sidemed kiriku ja kuninga vahel olid tugevad ning kuningas kasutas kirikut propagandavahendina selgitamaks koguduseliikmetele oma sõdade vajalikkust ja kindlustamaks nende jätkuvat poolehoidu.

      Rootsi riigi ülesehitamise käigus jagati endised saami (raamatus „Hunditalv” läbivalt nimetatud laplasteks, nagu neid tol ajal kutsuti) põlisrahva kasutuses olnud maad Rootsi asunikele. Selle tulemusel sattus üha enam ohtu saamide eluviis, mis suures osas oli rändlev.

      Nagu mujalgi Euroopas, oli nõiahirm tol ajal ikka veel sagedane nähtus.

      Tegelaste loetelu

      Blackåseni mäel

      Paavo Ranta, saabunud Soomest Pohjanmaalt

      Maija, tema abikaasa

      Frederika, nende tütar

      Dorotea, nende tütar

      Jutta, Maija vanaema, nüüdseks surnud

      Eriksson, sündinud Blackåseni mäel

      Elin Eriksson, tema abikaasa, kellel öeldakse olevat andeid

      Nende lapsed

      Gustav, endine sõdur

      Henrik, saabunud Stockholmist umbes kakskümmend aastat enne raamatu tegevustiku algust

      Lisbet, tema haige abikaasa

      Nende lapsed

      Daniel Eriksson, Erikssoni vend, samuti Blackåseni mäel sündinud

      Anna, tema abikaasa

      Nende lapsed

      Nils Lagerhielm, aadlimees Stockholmist

      Kristina, tema abikaasa

      Nende lapsed

      Linnas

      Olaus Arosander, kirikuõpetaja, endine õukonnapastor

      Johan Lundgren, köster ja õpetaja

      Anvar, endine kirikuõpetaja, nüüdseks surnud

      Sofia, endise kirikuõpetaja lesk

      Öövaht

      Kirikuõpetaja töötajad ja nende perekonnaliikmed

      Laplaste talvelaagris

      Kartmatu, kogukonna juht

      Antti

      Rannikul

      Karl-Erik, piiskop

      ESIMENE OSA

      Rootsi Lapimaa, juuni 1717

      „Aga kui kaugel see on?”

      Frederika tahtnuks karjuda. Dorotea pidurdab neid. Ta lohistas piitsaks mõeldud oksa enda järel ja Frederika pidi poole rohkem tööd tegema, et hoida kitsi liikvel. Hommik oli ere; hele päevavalgus viilutas kuuselatvu ja keerutas üles liiga palju värvi. Frederikal hakkas üha palavam. Selg kleidi all kirvendas. Ta polnud tahtnud minna, ja nüüd ei tahtnud ka kitsed. Nad hüplesid puude vahel vasemale või paremale ja püüdsid neist mööda, tagasi tare poole joosta. Ainsateks helideks olid puude kõikumine, sõrgade löögid vastu kivi ja tobedate kitsede pidev mökitamine.

      „Ainult vaesed inimesed peavad kitsi,” oli ta emale samal hommikul öelnud.

      Nad istusid oma uue kodu puidust trepimademel Blackåseni mäe kõrval. Nende ees rohusel nõlval lendlesid putukad. Künka jalamil oli väike oja ja sealt edasi põld. Seda kõike piiras mets – sakilised mustad teravikud vastu roosat hommikutaevast.

      „Sinna külvame naerist.” Maija, Frederika ema, nookas lauda poole. „Hea päikseline koht.”

      „Lehmad ja lambad vähemalt saavad metsas ise hakkama. Kitsedega on palju tööd ja kasu ei mingit.”

      „Ainult seni kuni me isaga põllu ümber aia ehitame. Viige nad sinna lagendikule, mida me siia tulles nägime. See ei ole kaugel.”

      Laudauks läks lahti ja Dorotea hüppas välja. Uks lajatas tema järel kinni.

      „Kõik saab korda,” ütles ema tasa, kui Dorotea nõlvast alla jooksis.

      Frederika tahtnuks öelda, et siin ei saa miski korda. Mets on liiga pime. Raagude vahel peenekoeline hallitus ja kõige madalamate okste vahel maas ikka veel sügavsinised lumelaigud. Ta tahtnuks öelda, et maja on väiksem kui too, milles nad elasid varem, Pohjanmaal. See on vildakas ja talu laokil. Siin ei ole merd ega teisi inimesi. Nad poleks pidanud lahkuma. Asi ei olnud nii hull. Nad on ju alati hakkama saanud? Aga korts ema silmade vahel oli tavalisest sügavam. Nagu tahaks ta samu asju öelda, ja nii ei öelnud Frederika midagi.

      „Aga kui kaugel see on?”

      Frederika vaatas heledapäist last pruugitud kleidis, mis voogas tüdruku ümber nagu lina pesunööril. Dorotea oli ikka veel väike. Frederika oli neljateistkümnene, Dorotea ainult kuuene. Dorotea komistas kleidisaba otsa.

      „Tõsta kõndides jalgu ja kiirusta,” ütles Frederika.

      „Aga ma olen väsinud,” ütles Dorotea. „Ma olen väsinud, väsinud, väsinud.”

      Sellest tuleb üks kohutav, kohutav päev.

      Nad ronisid kõrgemale ja mets nende all muutus sügavrohelise ja eresinise mereks, mis rullus ja langes maailma lõppu välja. Frederika mõtles hallidele järvedele, vesisele taevale. Ta mõtles hõreda taimestikuga tasasele vähenõudlikule maale ja igatses nii väga Pohjanmaad, et rinnus pitsitas.

      Rada ahenes ja laskus, oli palju lahtisi kive. Vasemal sukeldus mägi täies pikkuses kaugele alla orgu.

      „Kõnni minu järel,” ütles ta Doroteale. „Vaata, kuhu astud.”

      Kalju jalamil piilus kivide vahelt välja purpurne tähekujuline kivirik. Päikesepaistel pärlendas kuhjake pruune pudenevaid kivikesi – mõni hirv. Nende kohal oli väike jändrik kask, mis kasvas välja otse kivist.

      Rada kaldus paremale. Frederika polnud seda tulles näinud, aga mäeküljel oli siin lõhang. Mõra lõikas sügavale kaljusse. Sellistes lõhedes elavad ilvesed. Ja trollid.

      „Tee ruttu,” ütles ta Doroteale ja lisas sammu.

      Suur rahn ja veel üks teekäänak. Rada läks laiemaks. Nad olid tagasi metsas.

      „Ma astusin millegi terava otsa.” Õde tõstis jala üles ja osutas tolmusele tallale.

      Siis Frederika rohkem tajus kui nägi seda. Ka kitsed tajusid. Nad kõhklesid ja jõllitasid talle otsa, mökitades suuri küsimärke.

      See pidi olema lõhn, mõtles ta. Sama lehk, mis heljus hoovis, kui nad veristasid talveks liha. Muld, mäda, väljaheited.

      Kärbes sumises talle kõrva ja ta rehmas käega. Eemal, puuvõrade vahel, paistis valgus. Lagendik. Ta pani näpu suule. „Tsss,” sosistas ta Doroteale.

      Ta kõndis helenduse poole, jälgides, kuhu kummagi jala mustikavarte ja sambla vahel asetab. Lagendiku serval ta peatus.

      Kõrge rohi kasvas puhmastena. Põualiblikate kimp hüples ja tantsis õhus nagu peotäis tuulde visatud kahvatuid lilli. Lagendiku kaugemas servas oli suur kivi. Selle taga kasvasid tiheda puidust müürina männid. Kalju kõrval oli mingi kogu. Jah, keegi oli siin surnud. Hirv. Või ehk põhjapõder.

      Dorotea võttis tal käest ja astus tema kõrvale. Frederika vaatas ringi, nagu ema oli neile õpetanud, otsis puutüvede ühetaolisuses mingit liikumist või kuju. Metsas oli rikkalikult karusid ja hunte. Kes iganes oli rünnanud, võis olla ikka veel läheduses, olla pärast talve ikka veel näljane.

      Ta keskendus.