Hunditalv. Cecilia Ekback
ta mäeharjalt,” ütles Henrik. „Kitsekuru juurest.”
Kirikuõpetaja tundis, kuidas tema süda vajub, vajub kõrgelt mäetipust sügavale alla. Ta tundis end uimasena. Siis haiglaselt.
„Mis juhtus?” küsis ta.
„Karu,” ütles Gustav. „Võib-olla hunt. Jäljed olid vanad. Me oleme terve öö väljas olnud.”
Naine silmitses Gustavit. „On ebatavaline,” ütles ta, „et karu või hunt ründaks. Eriti suvel.”
„Maa on aher,” ütles Gustav. „Ka kiskjad nälgivad.”
„Mida te tegite?” küsis kirikuõpetaja. „Ma pean silmas, et kus tema keha nüüd on?”
„Me viisime ta Elini juurde,” ütles Henrik.
„Ta oli õues ja ootas meid,” ütles tema poeg.
Uus asunik liigutas. „Kuidas nii? Kas ta teadis?”
„Eliniga on olnud probleeme,” ütles poiss.
„Sinu ema jutt,” ütles Henrik.
Isa ja poeg põrnitsesid teineteist.
„Mis me nüüd teeme?” küsis naine.
„Mida iganes te enne tegite,” ütles Gustav. Hüvasti jätmata tegi ta üle õue minekut.
Kui kirikuõpetaja uustulnukate järel maja poole läks, kostis kõrgest rohust ja laudast nõudlikku sahinat. Hommik oli tulekul.
Ta istus köögis pingile, võttis oma musta raamatu paunast välja ja pani enda ette lauale. Leidis tindi ja sule, niisutas sõrmi ja puudutas selle otsa. Nad seisid poolringis tema ees. Mõlemal tütrel olid ema suured hallid silmad ja heledad juuksed. Siiski olid neil isa ümarad põsed ja sama pühalikkus – justkui pisut kipras suu.
„Ma vajan teie nimesid. Te olete muidugi kõik ristitud?”
Mees noogutas.
„Minu nimi on Maija,” ütles naine. „Minu isa nimi oli Harmaajärvi. See on minu abikaasa Paavo Ranta. Ja need on Frederika ja Dorotea.” Ta puudutas kordamööda kummagi tütre õlga.
Kirikuõpetaja pani nimed suurte tähtedega kirja.
„Sünniajad?”
Jälle oli naine see, kes vastas: „Minul 1680. aasta jaanuar, Paavol sama aasta august. Frederika sai tänavu märtsis neliteist ja Dorotea aprillis kuus.”
„Pärit olete?”
„Pohjanmaalt. Soomest. Meie kõik.”
Soomlased. Muidugi. Nüüd ta mõistis – kahvatu jume, sünnimärkide rohkus. „S-o-o-m-l-a-s-e-d,” ütles ta tähthaaval. „Need on teie lapsed?”
„Jah,” ütles naine – soomlanna.
„Ja te hakkate seda maad harima?”
„Jah,” ütles ta uuesti. „Kuigi väljaõppelt olen ma ravitseja – ämmaemand. Võib-olla saan siinsetele naistele nende raskel ajal abiks olla.”
Kirikuõpetaja märkis selle üles, pani kirikuraamatu kinni ja asetas enda ette. Soomlanna noogutas ja vanem tütar pani panni tulele. Mees ulatas preestrile vett täis kulbi.
Ta jõi selle tühjaks.
Nii et Eriksson oli siis surnud.
Esimest korda oli kirikuõpetaja kohanud Erikssoni oma saabumise järgsel sügisel Blackåseni soos. Lõunapoolne männik oli leekides, praksus põleva puidu lõhnast, miljonid vihased oranžid sädemed sööstsid musta suitsu sees taeva poole. Kirikuõpetaja oli tagasi jooksmiseks ümber pööranud ja tema ees seisis Eriksson. „Ma raadan maad,” ütles ta.
„See on keelatud,” ütles kirikuõpetaja.
„Hoidke siis eemale.”
Selline see Eriksson oligi olnud. Ei mingit lugupidamist. Mõnikord võttis Jumal enda juurde ka õigeid inimesi.
Köögis särises ja lõhnas praetud või ning harjuse järele. Kirikuõpetaja kõht korises.
Ja kohe meenus talle äkiline ärkamine, läbi metsa tungiv loom. Kuidas karu inimest tapab? Lööb? Hammustab? Ta märkas, et judiseb. Ta ei tahtnudki teada.
Soomlanna tõstis taldriku tema ette. Kala. Naine lõikas paksu leivaviilu ja kattis selle kollase võiga ning ulatas talle. Ta noogutas tänuks.
Ta kahmas kala käte vahele, lõi hambad sisse ja tundis soola ning söe maitset. Leib oli korralik, ilma lisatud puukoore või õlgedeta.
Lõpetanud, nõjatus ta tahapoole. Nad olid seinu uhtnud, küürinud põrandat kaseokstega, nii et selle pind oli valge. Akende ees rippus puhas riie.
„Mis nüüd saab?” küsis soomlanna.
Naine võttis tema vastas istet. Tihenev valgus, mis aknast sisse tuli, muutis tema heledad kiharad kuldseks õiguse pärjaks. „Kas lähete teda nüüd vaatama? Leske?”
Kirikuõpetaja võttis taskust räti ja pühkis suud. „Muidugi,” ütles ta vastu tahtmist.
„Siis tulen ma kaasa,” ütles naine. „Ehk vajab ta naisterahva seltsi.”
Õhk oli külm, aga kirikuõpetaja oli higist läbimärg. Tema keep takerdus raagude ja okste külge. Elin matab abikaasa surnukeha ajutisse hauda. Oktoobris või novembris, kui lumi võimaldab vedu, kaevatakse kirst välja ja saadetakse talle, et matta see korralikult linna surnuaeda. Kogu see ettevõtmine oli mõttetu. Ta pidanuks keelduma. Ta komistas ja kujutas ette, kuidas soomlanna tema selja taga irvitab. Ta aeglustas sammu, kuni nad olid kõrvuti ja jätkasid vaikides teed.
„Kas te tundsite teda?” küsis naine.
„Erikssoni? Miks sa küsid?”
Naine vaatas talle otsa.
„Muidugi tundsin,” vastas ta ärritunult. „Oma koguduseliiget.”
„Huvitav, et teda kutsutakse perekonnanime järgi.”
Kirikuõpetaja kehitas õlgu. Eriksson oli sedasorti inimene, kellest teised eemale hoiavad.
„Kes ta oli?”
„Ma ei tea. Kõik te põgenete siia kellegi või millegi eest ja väldite minevikust rääkimist.”
„Meie mitte.”
„Mida teie mitte?”
„Meie ei põgenenud.”
Kirikuõpetaja tõstis pilgu taevasse. Mulle meeldib rohkem, kui nad on murtud, mõtles ta. Murtud, alandatud, usule avatud.
„Kui palju inimesi siin elab?”
„Blackåseni mäel ja selle ümbruses on viis talu. Nüüd teie omaga kokku kuus.”
Piirkonnas on veel kuus mäge. Ja keskel tühi linn.
„Ja laplased,” lisas ta.
„Laplased?” Naine tundus kõhklevat.
„Nad talvituvad Blackåsenil,” ütles ta ja tundis peaaegu isalikkust. „Toovad põhjapõdrad kõrgmäestikust alla sööma. Sa kohtud nendega kirikus jõuluajal, kui mitte varem.”
„Henriku poeg tundus hirmunud olevat,” ütles naine.
Blackåseni lapsed olidki.
„Ja Gustav on …” naine kõhkles.
Nojah. Ka kirikuõpetaja ei teadnud, kuidas teda kirjeldada. Naine noogutas, justkui oleks mees mõtte valjusti välja öelnud.
„Onu Teppo ei rääkinud eriti, mis meid ees ootab,” ütles naine põgusalt naeratades, justkui oleksid nad nalja heitnud.
„Ma ei tundnud sinu onu. Ma olen siin olnud kõigest aasta aega.”
Isegi mitte seda. Kakssada kolmkümmend kolm päeva.
Naine vaatas talle ainiti otsa. „Aga millal meie onu ära läks?” küsis ta.
„Kui