Hunditalv. Cecilia Ekback
andeks,” karjus ta uuesti. „ … valetasin … Sinna läks paat. Ma ei suutnud paadiga minna.”
Ja siis – niisama kiiresti, kui see raevus –, tuul taltus, jättes maha sinise taeva, sügavrohelise jää.
Aga Maija sisemuses karjus tuul edasi. Kui palju olid nad maha jätnud, ja mees võttis kaasa oma hirmu.
Maija peatus, et varrukaga laupa pühkida. Juuni soojendas kuuseja männipuid kooreni välja, töötles nende jäätunud sisu, kuni puud lõõgastusid ja järele andsid ning kuumus võis jõuda juuripidi maasse, et murda härmatis sügaval all. Aga juuni kohta oli palav. See oli hea algus. Kui nii edasi läheb, siis loodus toidab neid. Tema kohal sakutas tugev tuul latvu. Maapinnal oli vaikne – vaigu ja sooja puidu kuldroheline lõhn.
Ja siis oli vaikuse asemel veevulin. Ta läks jälle edasi, pea viltu, järgides ainsat tuttavat heli metsas. Ja kärestiku mühina valjenedes lisas ta sammu, jõudmata ära oodata avarust, õhku. Ta jõudis välja suure kivi juurde jõekaldal ja seisatas. Vesi tema ees vahutas, karjus vastu kive ja purskus alla. Ta teadis seda, oli varem näinud ja ometi polnud ta kogu oma elu jooksul millegi taolise peale sattunud. Ta mõtles, et kunagi oleks see mehele meeldinud. Ei, ta peaaegu kuulis meest ütlemas. Mulle pole kunagi midagi sellist meeldinud.
Ta keeras paremale, kõndis jõevoogudega kõrvuti, kuni need kukkusid järve, õrn lainetus ilmetul pinnal ainsaks märgiks raevukast võitlusest vee all. Ja lõunapoolsel kaldal, umbes kilomeetri kaugusel, oli maja.
Talu asus rohusel künkal vaatega järvele. Majatagune mets koosnes kõrgetest mändidest, mitte mägede jändrikest kuuskedest. Maija jõudis õuele, mida ümbritses neli väikest hoonet, kuurid talveks puude ja toidu hoiustamiseks. Ta kuulis rütmilisi kirvehoope ja järgnes neile lauda taha. Seina ääres seisid korralikus reas vikatid, rehad, labidad ja kangid. Ta möödus puuridest, kus varakevadel enne kärbeste ilmumist kuivatati liha. Neli paksu harjust rippus konksu otsas, nöör läbi lõpuste, kehad ikka veel läikivad, suud ammuli. Selline peakski üks majapidamine välja nägema. Teistele polnud Maija öelnud, aga ta oli rabatud sellest, kui viletsas seisus oli onu Teppo talu. Ta kõndis ümber nurga ja mees vaatas üles. Tema tume juus oli naha lähedalt maha pöetud. Põskedel habemehelk ja ülahuule kohal arm, mis kiskus suu viltu. Mees pani puunoti raiepakule püsti ja lõi selle ühe löögiga pooleks. Ta küünitas järgmise halu järele maas.
„Minu nimi on Maija,” ütles ta. „Me võtsime Eroneni maa üle. Tulime paar päeva tagasi.”
Mees oli endiselt vait. Tema silmad asetsesid nii sügaval, et olid kulmude all nagu mustad augud.
„Minu tütred leidsid hommikul midagi – kellegi – mäetipus lagendikult surnuna. Frederika, minu vanem laps, ütles, et tema kõht oli lõhki.”
Mees põrnitses teda.
„Me ei tea, kes ta on,” ütles Maija.
Mees sülitas maha ja lõi kirve pakku. Eemale kõndides olid tema puusad kanged, nagu pidanuks ta jalgade tõstmiseks pingutama. Maija astus paar sammu, kuni seisis raiepaku kõrval. Isiklik asi see raiepakk. Seda peab hoolega valima. Tolle mehe pakk oli olnud kaua kasutuses. Puu aastaringe polnud enam näha, nii täketest lõhutud oli paku pind. See sarnanes nende raiepakuga kaugel kodus. Nende uus pakk siin oli ikka veel puhas ja valge.
Mees tuli tagasi, hoides käes kompsu. Teises käes oli tal vintpüss. Ta hakkas astuma ja Maija oletas, et peab järgnema.
„Kas midagi taolist on varem juhtunud?” küsis Maija mehe seljalt, hing rinnus kinni.
Ta ei vastanud. Maija hoidis eemale. Mees oleks pidanud küsima tema, tema mehe, nende päritolu kohta, kuid ei teinud seda. Black-åseni mäe tipp nende kohal oli ümar ja pehme – alusel leivapäts päikesepaistel.
Õu, kuhu nad mäe põhjaküljel jõudsid, oli samavõrd korratu, kui esimesel mehel oli korralik. Tööriistad vedelesid maas, maja ühel küljel oli lauahunnik ja pesu rippus lontis nööril. Aiamaal sõi lammas umbrohtu. Ses kõiges oli mingit letargiat, mis ei läinud pikaaegse ellujäämisega kokku.
Trepile tuli heledapäine mees. Ta oli kõhn ja tema õlad kitsad. Juuksed kasvasid harjas nagu kukel.
Mees Maija kõrval tõmbus pingule. Nad ei tunne teineteist, mõtles Maija. Või tunnevad, aga ei salli teineteist. Mees kallutas pea Maija poole ning rääkimisel tõmbas arm suu suureks ja viltuseks. „Surnukeha mäel.”
„Mida? Kelle?”
„Ei tea. Peaksid vast vanema poja kaasa võtma.”
Heledapäine mees avas maja ukse ja ütles midagi ukseavasse. Tema kõrvale trepile tuli tema enda noorem kuju: samasugune hele juuksetutt, samasugune luider kehaehitus, käed vastu reisi nagu suured labidad.
„Mida sa nägid?” küsis mees. Tema nahk oli hallikas, kuigi ta ei saanud olla Maijast rohkem kui kümme aastat vanem. Poja näoilme oli tõre. Frederikast vanem, ehk kuusteist-seitseteist.
„Mina ei näinud,” ütles ta. „Minu tütred leidsid ta.”
Mees vaatas teda ikka veel.
„Mina olen Maija,” ütles ta.
„Henrik,” ütles mees.
„Ja see, kellega ma siia tulin?”
„Tema,” ütles ta, vaadates järele mehele, kes oli juba hakanud astuma, „on Gustav.”
Henrik noogutas Maijale, et ta läheks ees.
„Kuidas sinu tütardel on?” küsis ta.
„Kõik saab korda.”
Dorotea on veel väike. Ta unustab ära. Ja Frederika on tugev.
„Kus te elate?”
„Teppo Eronen on minu mehe onu. Ta vahetas talu meie oma vastu.”
„Või nii,” ütles Henrik sellisel toonil, et Maijal tuli tahtmine ringi keerata, et tema nägu näha.
„Eroneni maa on hea,” lisas mees mõne hetke pärast. „Mäe lõunaküljel on see parem kui siin. Teil on rohkem päikest.”
Mäe varjuküljel oli kuusepuude alune võssa kasvanud. Maapind oli jahe ja muru märg. Maija surus jalad tugevasti maha, et mitte libastuda. Ta hingas kiirelt. Jõgi nende all järgis tervenisti mäe põhjakülge ja väänles sealt edasi läbi roheluse nagu must lihas või madu.
Ta ei teadnud, mida nad mäeharjal eest leiavad. Frederikast oli olnud võimatu aru saada. Aga ta nuttis. Frederika ei nutnud kuigi sageli.
„Ma arvasin, et tüdrukud võiksid viia kitsed tipu lähedale lagendikule,” ütles ta otsekui selgituseks.
„On ju veel soo,” ütles Henriku poeg. „Aga see on salakaval. Parem tüdrukuid sinna mitte saata.”
Kui nad tippu jõudsid, Maija kõhkles. Henrik läks temast mööda. Mehe poeg tahtis samuti temast mööduda, aga Maija raputas pead ja kõndis tema ees välule.
Lagendik peesitas värvis ja valguses. Ja siis nägi ta meest oma silmaga.
Ta oli kurgust suguelunditeni lõhki kistud, keha lahti rebitud, pahupidi keeratud, raputatud, kuni sisemus kokku oli vajunud ja välja maapinnale kukkunud.
Henriku poeg Maija taga oigas.
„Eriksson,” ütles Henrik.
Gustav kõndis surnukeha juurde ja põlvitas maha.
Maija astus sammukese kõrvale, käsi õhus otsimas puutüve või midagi muud, ükskõik mida.
Kui ta taha vaatas, oli Gustavi käsi surnukehal. „Karu,” ütles ta. „Või hunt.”
„Karu?” küsis Maija.
Aga milline koletis suudaks seda teha?
„Viime keha lesele,” ütles Gustav.
Maija mõtles Doroteale, tema luidrale rinnale ja punnis kõhule, ikka veel väikelapselikule kujule. Ta mõtles Frederikale, kummuvale veresoonele kukla kohal, kus nahk oli nii õhuke, et kumas läbi; sinine tukslemine lasi tal välja