Hunditalv. Cecilia Ekback
vaatas Frederikat udusel pilgul. Mees lamas kumaras. Pooleks murtult. Kõht oli lahti kistud, sisikond murul erepunane, sooniline. Kumaval pinnal patseerisid kärbsed. Üks lendas mustavasse mulku, mis oli mehe suu.
Dorotea karjatas ja kohe jõudis talle kohale: lehk, kärbsed, mehe ammukil suu.
Oh, Jumal, palun aita, mõtles ta.
Nad pidid ema kutsuma. Jumal – kitsed. Nad ei saa kitsi maha jätta.
Ta haaras õel õlgadest ja pööras ta ringi. Dorotea silmad olid ümmargused, suu pärani lahti, süljeniidid muutusid mulliks, mis seejärel lõhkes. Tal jäi hing kinni ja suu maigutas sõnatult.
„Dorotea,” ütles Frederika, „me peame ema järele minema.”
Dorotea mähkis käed talle ümber, klammerdus küünistades tema külge nagu kass puu otsas. „Tasa-tasa.”
Mets oli vaikne. Ei mingit krabinat; ei koputust, kahinat ega sädinat. Ega ka liikumist. Mets hoidis hinge kinni.
Õde nõtkutas põlvi nagu tahtes istuda. Frederika kahmas tal käest ja tõmbas jalule. „Jookse,” sisistas ta. Dorotea ei liikunud paigast. „Jookse!” karjus Frederika ja tõstis käe, justkui tahtes teda lüüa.
Dorotea ahmis õhku ja pani rada mööda jooksu. Frederika ajas käed laiali ja tormas kitsede poole.
Nad tormasid läbi metsa, sõrad ja paljad jalad vastu maad trummeldamas.
Kiiremini.
Frederika piitsutas viimase kitse selga. Ta kukkus, põlvedes torkis, käed olid marraskil. Üles-üles-ära-jää-seisma. Üks kitsedest hüppas rajalt kõrvale. Tüdruk karjus ja lajatas talle vastu tagumikku.
Kui nad kuru juurde jõudsid, kahmas Frederika õel käest. „Me peame minema aeglaselt. Ole ettevaatlik.” Dorotea luksus ja nuuksatas. Frederika näpistas teda ja Dorotea vahtis teda, suu pärani.
„Anna andeks, palun, natukene veel.” Frederika sirutas käe. Õde võttis selle vastu ja nad läksid kitsede järel kurusse. Üks samm, teine, kolmas.
Lõhang mäes tundus suurem. Oli kuulda mingit heli. See võis olla hingamine.
Oh, ära vaata. Frederika hoidis pilku jalgadel. Neli, viis, kuus. Silmanurgast nägi ta teel enda omade kõrval Dorotea paljaid jalgu, mis pooleldi kõndisid, pooleldi jooksid. Seitse, kaheksa, üheksa. Kitsede sõrad plagisesid valjult vastu kive. Palun, mõtles ta. Palunpalunpalun.
Rada tasanes, käändus pisut, muutus siis laugemaks ja laskus allapoole ja kõrvale ning nad hakkasid jooksma – alguses aeglaselt, siis kiiremini. Nüüd allamäge, puude vahel paistmas nende maja. Dorotea temast ees, karjudes: „Ema, ema!”
Ja lõpuks turvaliselt koduõuel. Vanemad tulid joostes, isa pikkade sammudega, ema kohe tema järel. Just siis Frederika oksendaski.
Isa küünitas tema poole, sikutas ta kättpidi üles. „Mis toimub? Mis juhtus?”
„Mingi mees,” ütles Frederika ja pühkis suud, „lagendikul, ja ta on surnud.”
Ja siis tõmbas ema ta oma pikka seelikusse, nagu ei peaks ta enam kunagi välja tulema.
„Me peame midagi ette võtma,” ütles Maija.
Frederika oli temast lahti lasknud. Nüüd oli tema puusal Dorotea, sõrmeotsad Maija õlgadel, nägu rangluulohus. Last hoides oli tunne, nagu polekski tal kaalu. Ta hoidis kramplikult kinni. Nagu väike ämblik.
„Sinu onu ütles, et mäel on teisi asunikke. Me peame nad üles otsima,” ütles Maija.
Tema abikaasa Paavo hõõrus sõrmenukkidega otsaesist, lükkas käeseljaga kaabut, tõmbas selle kahe sõrmega jälle alla. Maija rind tõmbus kokku.
„Ta kuulub kuhugi,” ütles ta. „See mees. Ta kuulub kellelegi.”
„Aga mis lagendikust sa räägid? Ma ei tea, kus see on,” ütles Paavo.
Maija pani nina noorema tütre õhukestesse juustesse. Hingas sisse päikesepaistet ja soola. „Lähen ise,” ütles ta juustesse. „Vaatan, kas mul õnnestub kedagi leida.”
Päike ei tee samuti asja paremaks, mõtles ta, nagu võinuks see meest õigustada. Selle kurjakuulutava pilgu all paistsid nad haprad, beež värelev rohi ennustamas tormi.
Kolme Blackåsenil oldud päeva jooksul polnud nad kedagi näinud, aga kindlasti pidi ida pool olema teisi, kes nagu nemadki, olid tulnud rannikult. Inimesi, kes olid siin olnud nendest kauem. Maija kõndis kiiresti. Mustikavarred rapsasid seelikut. Päike oli kõrgel, keha ei jätnud maha varju. Ta märkas, et tema ninasõõrmed on puhevil. Väike vastumeelsuse ilming, mis oli üha sagedamini ta näol. Ta kirtsutas nina, lõdvestas lihased ja aeglustas sammu.
„See ei ole Paavo süü,” ütles ta endamisi.
Ta kujutles oma surnud vanaema Juttat enese kõrval kõndimas: nosunina, ette ulatuv otsaesine ja lõug, küünarnukid üles tõstetud, nagu kahlaks ta läbi vee. „See pole Paavo süü,” nõustus Jutta. „Tal on rasked ajad.”
Kõigil on rasked ajad, ei suutnud Maija mõtlemata jätta.
Mehed Paavo suguvõsas olid olemuselt nõrgad. Ara südamega, sosistati külas tihti. Kui Paavo Maijat kosis, ütles ta seda naisele ise. Ütles, et mõned tema perekonnas on hirmule altid. See ei häirinud Maijat. Ta ei uskunud saatusesse. Ja meest enda ees tundis ta juba sellest ajast saadik, kui too oli pikajuukseline poiss, kes teda patsist sikutas.
„Sa oled tugev,” ütles Maija ja puudutas tema oimu.
Nad kumbki ei osanud aimata, mis neid ees ootab.
Need tulid kohe pärast abiellumist. Õudusunenäod. Nagu oleks paariminek mehele needuse kaela toonud. Öösiti viskles Paavo edasitagasi. Ta oigas. Ärkas läbimärjana, soolaste vetikate ja kirbe kalahaisuga.
Võrke sisse tõmmates hakkas Paavo vältima paadi serva. Maija püüdis teda hoiatada, keelata. Aga varsti ei viinud mees paati enam riimlahte, kus heeringad ujusid suurtes hõbedastes pilvedes ja hallhüljeste libedad seljad rõõmsalt välgatasid. Seejärel otsustas ta, et ei pea teiste meestega üldse kaasa minema. Tema juuksed tumenesid ja ta lõikas need lühikeseks. Tema nahk kahvatus. Ta läks paksemaks. Vähehaaval tõmbus tema maailm kokku, kuni ta ei suutnud toas enam taluda vett pesukaussides ega supi luristamise häält.
Aga läinud kevadel juhtus Paavo onu Teppo Eronen Rootsist külla tulema ja ütles: „Vahetan sinu paadi oma maa vastu.” Teppo ülistas maad, kus igas mäes leidus maaki ja jõed olid täis pärle, ning see äratas Paavos meeleheitliku igatsuse lahkuda Soome vetest Rootsi metsadesse.
Jah, onu Teppo polnud just kõige taibukam. Ja ta liialdas, seda teadsid kõik, aga kas ei võinud tema jutus siiski olla mõnevõrra tõtt? Lõppude lõpuks olid rootslased sajandeid püüdnud Põhja oma valdusse saada. Pealegi hävitas Soomet sõda. Ja uus algus – kas ei võiks see neile mõlemale head teha?
Maija süda oli raske. Kui need polnud tsaari sõdurid, kes nende rannikut painasid, külasid põletasid ja rüüstasid, siis olid need rootslased, ja sinna tahtis tema mees nüüd kolida.
„Raske on kõike seda maha jätta, kas tead,” ütles Maija.
„Ma tean.”
„Aga see on siiski võimalik,” pidi ta tunnistama.
Ta pani oma käe Paavo põse vastu, sundis teda endale otsa vaatama. „Kui me läheme, pead sa lubama, et ei võta seda kaasa.”
Maija luges mehe näost tema tundeid. Ta polnud kindel, et võib midagi sellist lubada. Hirm võis olla tema olemusega liialt kokku põimunud.
„Inimesed hoiavad minevikust kinni tugevamini kui vaja,” ütles Maija. „Vannu, et sa ei võta seda kaasa.”
Mees lubas tormakalt. Ja Maija usaldas teda.
Jäämatk üle Merenkurkku väina pidanuks võtma paar päeva, lumega kõige rohkem nädal aega, aga kahe maamassiivi vahel kihutas tuul. See piitsutas neile silma jääpuru,