Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
nad riputanud kõik oma teaduskraadid medalitena poolsõjaväelistele teadlasemundritele – näiteks laborikitlitele, mida küll keegi neist ei kandnud. Aga ta mõistis ajendit, mõistis, et see oli lihtsalt osa jätkuvast jutustusest: teadusosakonna kunagine avar mängumaa oli neilt tükkhaaval ära võetud.
Grace oli neil ilmselt soovitanud – käskinud? – pidada Kontrolörile tavaline reklaamkõne, mis tundus talle kõrvalepõiklemisena või paremal juhul ajaraiskamisena. Neil endil ei paistnud aga selle korduse vastu midagi olevat. Vastupidi, nad nautisid seda nagu pealtvaatajaid otsivad üliinnukad mustkunstnikud. Kontrolör sai aru, et Whitby häbeneb seda, sest oli teinud end väikeseks ja tähtsusetuks ning istus ruumi kaugemas nurgas.
„Kohalikuks suursaavutuseks”, nagu isa oleks naljatamisi öelnud, oli video üle nähtamatu piiri kaduvatest valgetest jänestest: kommentaaride sujuvus vihjas, et nad on seda palju kordi näidanud.
Sündmus ise oli aset leidnud 1990. aastate keskpaigas ning Kontrolör oli sellele sattunud, uurides materjale nähtamatu piiri kohta ala X ja muu maailma vahel. Just nagu märgina edu puudumisest tingitud masendusest olid teadlased lasknud piirist viieteistkümne meetri kaugusel lahti kaks tuhat valget jänest ja ajanud neid siis piiri poole. Lisaks jälgimisele, kuidas toimub jäneste üleminek siit sinna, oli teadusosakond lootnud, et üheaegne või peaaegu üheaegne piiririkkumine nii paljude „elavate kehade” poolt võib ehk „üle koormata” piiri käigus hoidva „mehhanismi”, kutsudes esile kas või „lokaalse” lühiühenduse. See tugines eeldusele, et piiri on võimalik üle koormata nagu mingit energiavõrku.
Jäneste üleminekut oli jäädvustatud mitte ainult tavalise videofilmina, vaid ka mõnede jäneste pea külge kinnitatud minikaameratega. Tulemust kokku monteerides oli soovitud, et see jaosekraanil võimalikult dramaatiline paistaks, kasutatud oli nii aeglustatud kui ka kiirendatud kaadreid, ent kokkuvõttes jäi sellest veidralt kerglane mulje. Just nagu oleks ka video toimetaja tahtnud sündmust kergemana näidata, anda lisatud üleolekutunde abil võimaluse nähtut mitte nii tõsiselt võtta. Kontrolör teadis, et kokku oli salvestatud üle neljakümne tuhande videolõigu, mis näitasid jäneseid kadumas. Hüppamas. Üksteise otsas nihelemas, kohmakaid jänesepüramiide moodustamas, et mitte lasta end läbi piiri tõugata.
Video põhiosa, ükskõik siis, kas normaalselt või aegluubis näidatuna, oli oma olemuselt asjalik ja järsk. Jänesed hüplesid sinna-tänna nende ümber poolkaare moodustanud kohmakates bioloogilise kaitse kombinesoonides inimeste ees. Inimesed nägid välja veidralt anonüümsetena nagu valges riietuses märulipolitsei, nad hoidsid kõrgeid valgeid kilpe enda ees, moodustades seina, mis piiras ja suunas jäneseid. Neoonpunane joon maas märkis nelja ja poole meetri pikkust üleminekutsooni maailma ja ala X vahel.
Kui jäneseid edasi suruti, õnnestus mõnel neist ümber poolringi otste põgeneda või hullumeelselt hüpeldes leida üle märuliseina viiv trajektoor. Aga suurem osa neist ei pääsenud. Suurem osa sööstis edasi ja piirini jõudes kadus jooksu või poole hüppe pealt. Ei olnud mingit virvendust, ei mingit vere ja siseorganite plahvatust. Nad lihtsalt kadusid. Suures plaanis ja aegluubis võis tabada ülemineku mikrosekundi, mil ekraanil oli pool või veerand jänest, kuid ainult seisvalt kaadrilt sai fikseerida hetke, mis jäi siin ja mitte-siin vahele. Ühel sellisel kaadril võis näha umbes nelja tosina rüseleva, enamasti hüppel õhku tõusnud jänese tagumist poolt ilma pea ja rindkereta.
Video, mida teadlased talle näitasid, oli ilma helita, ainult peale loetud kommentaaridega, kuid Kontrolör teadis arhiivimaterjalidest, et jänesekarjas oli alanud õudne kriiskamine, kui esimesed neist olid üle piiri aetud. Läbilõikav kisa ja üldine paanika. Kui video oleks jätkunud, oleks Kontrolör näinud, kuidas viimased jänesed hakkasid tõukamisele nii meeleheitlikult vastu, et pöörasid ringi ja võitlesid, hüppasid üles, hammustasid ja kraapisid … oleks näinud, kuidas valgetele kilpidele tekkisid punased plekid, teadlased olid sellest nii üllatunud, et kaotasid ühtse rivi ning tubli kakssada jänest läks kaduma.
Kaamerad näitasid ehk isegi veel vähem. Nagu kõrvalejäetud kaadrid pingelisest filmilahingust, näitasid ka need ainult meeleheitlikult tormavate jäneste kintse ja tagajalgade taldu ning hüplevat, katkendlikku maastikku, enne kui kõik mustaks läks. Üle piiri jõudnud jänestelt mingit videopilti ei tulnud, kuigi pääsenud tegid asja segasemaks, sest soo oli mõlemal pool piiri väga sarnane. Lõunaringkond oli hiljem kulutanud põgenenud jäneste otsimisele kõvasti aega, tehes kindlaks, et teiselt poolt piiri siiski mingeid videolõike ei tulnud.
Ka polnud järgmine ekspeditsioon alale X, mis saadeti teele nädal pärast eksperimenti jänestega, leidnud mingeid jälgi elavatest või surnud valgetest jänestest. Ning järgmised, märksa väiksemas mastaabis katsed polnud samuti andnud mingit tulemust. Kontrolöril polnud jäänud märkamata ka kellegi ökoloogi pirtsakas märkus ühes selle sündmuse kohta käinud aruandes: „Mida kuradit? Jänesed on sissetungiv liik. Nad oleksid saastanud ala X.” Kas oleksid? Kas see, mis oli loonud ala X, oleks seda lubanud? Kontrolör püüdis tõrjuda naeruväärset kujutluspilti, kuidas aastaid hiljem saadab ala X tagasi inimsuuruse jänese, kes ei mäleta oma tegevusest mitte midagi. Nagunii kihistasid mustkunstnikud sobimatutes kohtades naerda, nagu näidates talle, kuidas nad oma kurikuulsaimat trikki teevad. Aga ta oli närvilist naeru ennegi kuulnud; ta oli kindel, et isegi niisugusel teisendatud kujul mõjus video paljudele neist häirivalt.
Mõned selle operatsiooni korraldajatest olid vallandatud ja teised uuele kohale määratud. Ent ilmselt tegi aja möödumine farsist ikooni, sest teadusosakonna üllad jäänused näitasid märkimisväärse innuga talle siin ülevaadet täielikust läbikukkumisest. Neil oli talle muudki näidata – alalt X pärit andmeid ja hermeetiliselt pakendatud näidiseid –, kuid kõik see oli aruannetes juba olemas, selle teabega võis ta tutvuda ka siis, kui aega leidis.
Mõnes mõttes polnud Kontrolöril video nägemise vastu midagi. Eesootavaga võrreldes oli see kerge. Hiljem sel nädalal pidi ta peamise tõendusmaterjalina vaatama esimese ekspeditsiooni videoid, selle, mille kõik liikmed peale ühe surid. Ent sellest esitlusest jäi tema jaoks kajama ka mingi üliõpilasseltsi bravuuritsemine, võidukas hüüe: „Vaata, mis jama me üle piiri saatsime! Vaata, millise tembu me korraldasime!” Ulata odavat õlut. Võta naps iga kord, kui näed valget jänest.
Kui Kontrolör lahkus, olid nad kõik kohmetult reas seisnud, just nagu võiks ta tahta neist grupifotot teha, ja ükshaaval ta kätt surunud. Alles siis, kui ta oli koos Whitbyga tagasi trepil, teisel pool õudseid musti kindaid, sai ta aru, mis oli selle juures olnud omapärane. Nad olid seisnud nii sirgelt, nende ilmed olid olnud nii tõsised. Ilmselt nad mõtlesid, et ta on tulnud nende osakonnast veel kedagi välja praakima. Et ta on tulnud neid hindama. Alles hiljem, siis, kui ta oma laualt lutikaid kokku korjas, et selle pahandusega enne Häälele helistamist ühele poole saada, tuli talle pähe, et võib-olla kartsid nad midagi hoopis muud.
Suure osa sellest rääkis Kontrolör Häälele, tundes end ikka tühisemana. Enamikul jutust polnud erilist mõtet ega uudisväärtust; ta lihtsalt veeretas sõnu, et midagi öelda. Ta ei öelnud Häälele, et mõned teadlased olid ala X kirjeldades kasutanud sõnu õnnistatud keskkond – häiriva ja demoraliseeriva alltekstiga „Kas me peaksimegi sellega võitlema?”. Oli see ju „ürgne kõnnumaa”, nüüd puudusid sealt inimpäritoluga mürkained.
„KURAT VÕTAKS!” kriiskas Hääl järsku, kui Kontrolör oli oma teadusettekandega lõpule jõudmas, katkestades Hääle enda lakkamatu taustapobina … Kontrolör eemaldas telefoni kõrva juurest, mõistmata, mis võis sellise reaktsiooni esile kutsuda, kuni kuulis: „Vabandust. Ma pillasin endale kohvi peale. Jätka.” Kohv rikkus mõneti Kontrolöri peas tekkinud kujutlust megalodonist ja tal kulus hetk, et jutujärg jälle üles leida.
Kui ta oli lõpetanud, lasi Hääl ikka edasi, nagu alustaksid nad uuesti otsast peale: „Milline on praegu su vaimne seisund? On su majapidamine korras? Mida selleks sinu arvates vaja oleks?”
Millisele küsimusele vastata? „Optimistlik? Aga kuni neil pole rohkem suuniseid, struktuure ja ressursse, ei oska ma täpsemalt öelda.”
„Mis mulje on sul eelmisest direktorist?”
Tagavarade