Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
neist, mis pärinevad mõnest teisest jumalast unustatud rannikulõigust?” Kokku oli selliseid kohti riigis kümneid ja kümneid. Kinnisvaramaaklerite õudusunenäod, väga vähe taristut ja pikaajaline usaldamatus valitsuse suhtes.
Asedirektor vaatas teda sellise pilguga, et tal tekkis ebamugav tunne, nagu oleks ta jälle keskkoolis ja sõnakuulmatuse pärast direktori juurde saadetud.
„Ma tean, mida te mõtlete,” ütles Grace. „Kas meie andmed pole meid liialt mõjutanud? Vastus on: Jah, muidugi. Aja jooksul see lihtsalt juhtub. Aga kui dokumentides on midagi kasulikku, siis teie võite seda märgata, sest teil on värsked silmad. Seega, kui te tahate, siis ma võin kõik selle arhiivi saata. Või siis me võime teid kasutada nii, nagu meil oleks vaja teid kasutada: mitte seepärast, et te teate midagi, vaid seepärast, et te teate nii vähe.”
Kontrolöris tõstis pead trotslik uhkus, millest polnud küll mingit kasu, sest põhjuseks oli tema ema, kes näis kõike teadvat.
„Ma ei mõelnud, et ma …”
Õnneks Grace katkestas teda. Paraku oli asedirektori toonis põlgus. „Me oleme olnud siin pikka aega … Kontrolör. Väga pikka aega. Elanud koos sellega. Suutmata eriti midagi ära teha.” Nüüd oli ta hääles üllatavalt palju valu. „Teie ei lähe õhtul koju, see kõhus ja luudes. Mõne nädala pärast, kui te olete kõike näinud, olete ka teie sellega juba pikka aega elanud. Siis te olete nagu meie – ja rohkemgi veel, sest asjad lähevad hullemaks. Ikka vähem päevikuid jõuab tagasi – ja ikka rohkem otsekui ajupesust tulnud zombisid. Ning ühelgi ülemusel pole meie jaoks aega.”
Hiljem mõistis Kontrolör, et see oleks olnud hetk, mil Keskuse korraldatud veidruste ja ebaõigluse pärast kaasa tunda, ent siis ta lihtsalt istus ja põrnitses asedirektorile otsa. Tolle fatalism oli tema meelest takistuseks, eriti läbiimbunult – nagu talle algul ekslikult oli tundunud – sünge rahuloluga. Sellist klaustrofoobiat ei vajanud keegi, see ei aidanud kedagi. Liiatigi oli see oma arengus ebatäpne.
Ettekannete kohaselt oli juba esimene ekspeditsioon kogenud nii kujuteldamatuid õudusi, et järgmise saatmine oli üldse ime. Ent neil polnud valikut, nad mõistsid, et neil on „pikk tee minna” – protokollide järgi ta teadis, et eelmine direktor oli meelsasti just seda väljendit kasutanud. Nad polnud järgmistele ekspeditsioonidele esimese tõelisest saatusest rääkinudki, olid tekitanud väljamõeldise puutumatu kõnnumaa nägemisest ning siis lisanud sellele uusi ja uusi valesid. Tõenäoliselt oli seda tehtud ühtviisi nii Lõunaringkonna enda trauma leevendamiseks kui ka järgmiste ekspeditsioonide moraali tõstmiseks.
„Kolmekümne minuti pärast on teil ette nähtud ringkäik teadusosakonnas,” ütles asedirektor püsti tõustes ja tema kohal kõrgudes, käed tema lauale toetatud. „Ma arvan, et lasen teil endal õige koha üles leida.” See jättis talle just parasjagu aega, et kiiruga kabinetist jälgimisseadmeid otsida.
„Tänan,” ütles ta. „Võite minna.”
Asedirektor läks.
Aga see ei aidanud. Enne siia saabumist oli Kontrolör ette kujutanud, kuidas ta lendab vabalt Lõunaringkonna kohal ja sööstab siis alla mõnele eemal asuvale istekohale, et asju korraldada. Nii see ei läinud. Ta tiivad põlesid juba ja ta tundis end pigem mingi porri kinni jäänud raskekaalulise, oigava elukana.
Eelmise direktori kabinetiga lähemalt tutvudes ei avastanud Kontrolöri kogenud silm selles midagi uut ega erilist. Ainult tema lõpuks paika saanud arvuti nägi kõige varasema kõrval välja peaaegu ulmelisena.
Uks oli pika neljakandilise ruumi teises otsas vasakul pool, nii et mahagonipuust lauani jõudmiseks tuli kogu see pikkus maha käia. Keegi poleks saanud direktorile märkamatult läheneda ega üle tema õla lugeda. Kõik seinad olid kaetud raamaturiiulite või kaustakappidega, mõnes kohas moodustasid paberivirnad ja raamatud selle esimese kihi ette veel teisegi. Kõige ülemisel tasemel, aga mõnes kohas ka tobedalt paberivirnadele toetatult olid teadetetahvlid käristatud paberitükkide ja sirgeldatud diagrammidega. Kontrolörile tundus, nagu oleks ta sattunud kellegi korratusse teadvusse. Lauast vasakul pool avastas ta kuivatatud taimelehtede kogu. Riiulitel oli tolmuseid, kõdunevaid käbisoomuseid. Õhus oli kergelt kopitanud lõhn, aga tal ei õnnestunud leida selle päritolu.
Sissekäigu vastas oli raamaturiiulite vahel veel üks uks, aga selle ette oli kuhjatud toimikuvirnu ja pappkaste ning talle oli öeldud, et ukse taga on sein – kohmaka ümberehituse tulemus. Laua vastasseinal, ligi kaheksa meetri kaugusel oli seinal tehtud ruumi kahe pildirea jaoks, kõik need olid odavates, majapidamistarvete poest ostetud raamides. Alumisest vasakpoolsest alustades: majakat kujutav 1880. aastatest pärit gravüür; mustvalge foto kahest mehest ja tüdrukust majaka taustal; piklik, kuidagi amatöörlik akvarell, mis kujutas laiuvat pilliroovälja ning paari üksikut, tumedate puudega saart selle taga; värvifoto majaka ülaosast kogu selle hiilguses. Ei ühtegi isiklikku vihjet, ei ühtegi pilti direktorist koos indiaanlannast ema või valge isaga – või üldse kellegagi, kes võis talle tema elus tähtis olla.
Kõigist andmetest, millega Kontrolöril tuli lähipäevadel tutvuda, ootas ta kõige vähem neid, mida ta võis leida nüüd tema omaks saanud kabinetist; ta mõtles, et võib jätta selle viimaseks. Iga asi selles kabinetis näis vihjavat, et direktor oli metsistunud. Üks laualaegastest oli lukus ning võtit ta ei leidnud. Kuid ta märkas, et lukustatud laegas oli kuidagi mullane, nii võis arvata, et midagi oli seal kõdunenud juba pikka aega. Kusjuures hoopis eraldiseisev mõistatus oli see, miks mingi sodi oli laua külgi mööda maha voolanud.
Vanaisa, kasutute nõuannetega alati abivalmis spioon, tavatses mõtlikult öelda, olgu siis nõusid pestes või kalapüügiretkeks valmistudes: „Ära jäta kunagi ühtegi sammu vahele. Jätad sammu vahele, siis leiad viis uut ees ootamast.”
Jälgimisseadmete ehk lutikate otsimine osutus arvatust aeganõudvamaks, ta helistas sisetelefonil teadusosakonda, andmaks teada, et jääb hiljaks. Telefonist kostis ainult mühatus ja ühendus katkes, nii et ta ei osanud öelda, kes oli teisel pool olnud. Inimene? Väljaõpetatud siga?
Lõpuks, pärast põrgulikku otsimist, leidis Kontrolör oma üllatuseks kabinetist kakskümmend kaks lutikat. Ta ei uskunud, et eriti paljud neist oleksid olnud sisse lülitatud – või kui olidki, siis et keegi oleks vaadanud või kuulanud, mida need edasi andsid. Tõsiasi oli aga see, et direktori kabinet oli kujutanud endast lutikate muuseumi – erinevad tüübid erinevatest ajastutest, järjest väiksemad ja raskemad avastada. Vanemad mudelid näisid moodsate õhkõrnade nõelapeade kõrval luksuvate metallist tursetena.
Iga järgmise lutika leidmine lisas reipust ja teotahet. Lutikate olemasolu tundus kuidagi loogilisena, mida Lõunaringkonnas ei saanud öelda kõigi asjade kohta. Ta oli teenistuses saanud kõigesööja ettevalmistuse ning vähemalt kuus tema ülesannetest olid olnud seotud inimestele või kohtadesse jälgimisseadmete paigutamisega. Inimeste järele nuhkimine ei tekitanud temas elevust nagu mõnes teises – või kui alguses oligi põnev, hääbus see tunne, kui ta oma subjekte paremini tundma õppis, asendudes kaitsva hoiakuga nende suhtes. Aga seadmed ise võlusid teda.
Kui Kontrolör otsustas oma otsingud lõpetatuks lugeda, lõbustas ta end sellega, et seadis lutikad kulunud lauapaberile oletatavas kronoloogilises järjekorras ritta. Mõned läikisid hõbedaselt. Mõned olid mustad ja neelasid valgust. Mõnedel olid küljes juhtmed nagu nabanöörid. Üks eksemplar – maskeeritud väikeseks, kleepuvaks, roheliseks kuivatuspaberikuuliks või värviliseks kärjetükiks – pani ta mõtlema, et mõned võisid olla ka välismaise päritoluga: sissetungijad, keda meelitas kohale uudishimu alaks X nimetatud musta kasti vastu. Oli siiski selge, et eelmine direktor oli lutikate olemasolust teadlik, kuid ei hoolinud sellest. Või siis pidas ta turvalisemaks neid mitte torkida. Võimalik, et mõned neist oli ta ise paika pannud. Kontrolör kaalus, kas see oli seotud tema usaldamatusega moodsa tehnika suhtes.
Mis aga puutus enda omade ülespanekusse, siis sellega pidi ta ootama, praegu polnud selleks aega. Polnud aega ka kasutada leitud lutikaid eesmärgil, mis oli talle äsja pähe tulnud. Kontrolör pühkis nad kõik laualaekasse ja läks oma teadusosakonna giidi otsima.
Parkimisplatsi poolt vaadates olid laborid maetud U parempoolse