Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
mäletas, kuidas üks kolleeg oli tegelenud peahaava saanud terroristiga – ülekuulamised toimusid haiglas, neid lükati edasi ja edasi lootuses, et mehe mälu taastub. Lõpuks taastuski. Aga ainult faktid, ilma selle õigustava ajeta, mis oli olnud ta teo põhjuseks, ja siis oli mees kadunud, lihtne saak ülekuulajate jaoks.
Kontrolör polnud oma teooriast asedirektorile rääkinud, sest kui ta eksib, kasutaks too seda temast kujuneva negatiivse arvamuse kinnistamiseks – aga ka seepärast, et hoida asedirektorit võimalikult kaua tasakaalust väljas. „Ära tee kunagi midagi ainult ühel põhjusel,” oli vanaisa talle korduvalt öelnud ja vähemalt see oli Kontrolörile meelde jäänud.
Enne kui need maha aeti, olid bioloogi juuksed olnud pikad ja tumepruunid, peaaegu mustad. Tal olid tumedad tihedad kulmud, rohelised silmad, kitsas, pisut viltune nina (kord oli ta kaljudelt kukkudes selle ära murdnud) ning kõrged põsesarnad, mis kõnelesid ühe vanema tugevast Aasia pärandist.
Lõhenenud huuled olid üllatavalt täidlased, kontrastis kergelt heidutava ilmega. Ta polnud usaldanud silmi, roheliste silmade esinemissagedust, oli kontrollinud, kas bioloogi silmad polnud enne ekspeditsiooni mitte mingit teist värvi.
Isegi laua taga istudes õhkus bioloogist füüsilist jõudu, mida rõhutas lai lihasekühm kaela ja õlgade ühinemiskohas. Seni polnud ükski test tuvastanud vähki või muid hälbeid. Kontrolör ei mäletanud täpselt, mida toimikus selle kohta öeldi, kuid ta arvas, et tõenäoliselt on bioloog niisama pikk kui tema. Ning idatiivas, kus bioloogi oli kaks nädalat hoitud, polnud midagi muud teha kui süüa ja treenida.
Enne ekspeditsioonile minekut oli bioloog teinud Keskuse vastavas baasis läbi ellujäämise ja relvade kasutamise intensiivkursuse. Ilmselt oli teda instrueeritud mingite pooltõdedega, mida Lõunaringkonna juhtkond oli pidanud kasulikuks – millest seejuures lähtuti, oli Kontrolöri jaoks seniajani müstiliseks, isegi hämaraks jäänud. Ta oli allutatud mingile treeningule, mis tegi ta vastuvõtlikumaks hüpnootilistele sisendustele.
Psühholoogi/direktori käsutuses oli olnud mingi hulk hüpnootilisi vihjeid – sõnu, mis teatud kombinatsioonidena kasutatult kutsusid esile teatud reaktsiooni. Kui Kontrolör enda järel ukse sulges, käis ta peast läbi uitmõte: kas direktor võis olla nende mälu kuidagi ähmastanud, kui nad veel alal X olid?
Kontrolör laskus toolile bioloogi vastas, teades, et vähemalt Grace jälgib teda klaasi tagant, ja võimalik, et seal on veelgi inimesi. Eksperdid olid bioloogi juba küsitlenud, kuid Kontrolör oli samuti ekspert ja ta vajas otsest kontakti. Näost näkku vestluse olemuses oli midagi sellist, mis protokollis ja videosalvestuses puudus.
Põrand tema kingade all oli määrdunud, peaaegu kleepuv.
Laes vilkusid ebakorrapäraselt päevavalguslambid ning lauad ja toolid näisid pärinevat koolisööklast. Ta tundis odava puhastusvahendi hapukat metalset lõhna, see oli peaaegu nagu roiskuv mesi. Tuba ei suurendanud Lõunaringkonna usaldusväärsust. Ruum, mis oli mõeldud lihtsalt küsitlemiseks – või pidi sellena tunduma –, oleks pidanud olema mugavam kui ruum, mis oli mõeldud ainult ülekuulamisteks ja kus võis esineda vastupanu.
Nüüd, bioloogi vastas istudes, tajus Kontrolör naises midagi sellist, mis tegi talle ainiti silma põrnitsemise vastumeelseks. Aga kellegi küsitlemiseks valmistumine oli Kontrolöri alati närviliseks teinud, tal oli alati tunne, nagu oleks hele välgusähvatus taevas järsku tardunud, alla laskunud ja tema õla taga peatunud: ema oma füüsilisel kujul teda jälgimas. Oli tõsi, et ema kontrollis vahel ta tegevust. Võis lindistused enda kätte saada. Nii et see polnud paranoia või lihtsalt tunne. See oli reaalselt eksisteeriv võimalus.
Vahel oli oma närvilisuse välja näitamine kasulik, vastasistuja võis end lõdvaks lasta. Nii ta köhatas kurgu puhtaks, võttis kaasatoodud veeklaasist kõhkleva lonksu, nihutas bioloogi toimikut, mille ta oli koos vasakul pool seisva teleripuldiga nende vahele lauale asetanud. Et säilitada tingimusi, milles ta oli leitud, ning sisuliselt tagada, et tal ei tekiks mingeid võltsmälestusi, oli asedirektor keelanud anda talle vähimatki isiklikust toimikust pärinevat teavet. Kontrolöri meelest oli see julm, kuid ta nõustus Grace’iga. Ta tahtis, et toimik seisaks nende vahel nagu võimalik tasu mingi järgmise vestluse ajaks, kuigi ei teadnud veel, kas ta ikka annab toimiku bioloogi kätte.
Kontrolör tutvustas end oma pärisnimega, teatas, et nende „vestlus” salvestatakse, ja palus ka bioloogil end protokolli jaoks ametlikult tutvustada.
„Nimetage mind Kummituslinnuks,” ütles naine. Kas tema tuimas hääles oli pisut trotsi?
Kontrolör vaatas talle otsa ja sattus ainsa hetkega segadusse, pööras pilgu jälle kõrvale. Kas naine sai teda mingil moel hüpnootiliselt mõjutada? See oli esimene mõte, mis kadus kiiresti.
„Kummituslinnuks?”
„Või üldse mitte kuidagi.”
Ta noogutas, teades, millal mõnes asjas järele anda, sõna päritolu võis hiljemgi uurida. Ta mäletas ähmaselt, et midagi sellist oli toimikus olnud. Vist.
„Kummituslind,” ütles ta prooviks. Sõnal oli kriidi maik, tema suust kõlas see ebaloomulikult. „Sa ei mäleta ekspeditsioonist midagi?”
„Ma rääkisin sellest juba. Kõnnumaa oli tühi ja ürgne.” Kontrolörile tundus, nagu oleks ta kuulnud hääletoonis irooniat, aga ta polnud selles kindel.
„Kui hästi sa – treeningute ajal – lingvisti tundma õppisid?” küsis ta.
„Mitte eriti. Ta oli väga jutukas. Ei suutnud vait olla. Ta oli …” Bioloog jäi vait, Kontrolör varjas elevust. Seda küsimust polnud ta oodanud. Kohe üldse mitte.
„Mis ta oli?” ärgitas Kontrolör. Eelmine ülekuulaja oli kasutanud standardtehnikat: loo kontakt, esita faktid, arenda suhet. Ning see polnud andnud mitte midagi.
„Ma ei mäleta.”
„Ma arvan, et mäletad.” Ja kui sa mäletad seda, siis …
„Ei.”
Kontrolör avas rõhutatud aeglusega toimiku ja teeskles varasemate protokollide uurimist, lastes kirjaklambritega kokku pandud paberite vahelt paista lehel, millel olid bioloogi tähtsamad füüsilised andmed.
„Hea küll, olgu. Räägi mulle ohakatest.”
„Ohakatest?” Naise ilmekad kulmud andsid selgelt mõista, mida ta sellest küsimusest arvab.
„Jah. Sa kirjeldasid ohakaid päris üksikasjalikult. Miks?” Teda hämmastas seniajani detailide hulk, mida bioloog eelmisel nädalal, pärast Lõunaringkonda saabumist oli maininud. See pani teda jälle hüpnootilistele märgusõnadele mõtlema. Pani mõtlema sõnadele, mida sai kasutada kaitsva tihnikuna.
Bioloog kehitas õlgu. „Ma ei tea.”
Ta luges protokollist: „„Ohakate õied on kahvatulillad ja nad kasvavad üleminekutsoonis metsa ja soo vahel. Neid on võimatu vältida. Nad meelitavad ligi mitmesuguseid putukaid ning neid ümbritsev sumin ja heledus täidab ala X just nagu inimeste linna meenutava tööstuslikkusega.” See jätkub, aga ma ei hakka edasi lugema.”
Bioloog kehitas jälle õlgu.
Kontrolör ei kavatsenud sel esimesel korral ühegi punkti ümber keerutada, pigem libiseda üle kogu territooriumi, kaardistada piirkonda, mida ta tahtis katta. Nii et ta liikus edasi.
„Mida sa mäletad oma abikaasast?”
„Kuidas see asjasse puutub?”
„Mis asjasse?” Põrgatamine.
Vastust ei tulnud, nii et ta küsis uuesti: „Mida sa mäletad oma abikaasast?”
„Et ta oli olemas. Mõned mälestused ajast enne minekut, just nagu lingvististki.” See oli kaval, niiviisi kokku siduda, jätta mulje, et nii ongi. Ähmane, teravamate piirideta.
„Kas sa teadsid, et ta tuli tagasi, just nagu sinagi. Et ta oli segaduses, just nagu sinagi?”
„Ma ei ole segaduses,” nähvas naine ettepoole kummardudes ja Kontrolör kallutas