Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
ekspeditsioonile minekut; peaaegu kõigi inimeste organismis esines neil päevil mürkaineid, kuid temas oli nende tase keskmisest märksa madalam.
„Ma ei tahtnud solvata,” ütles Kontrolör. Ja samas ta teadis, et bioloog oli segaduses. Ükskõik mida bioloog mäletas või ei mäletanud, see isik, keda Kontrolör oli tundma õppinud ekspeditsioonieelsete protokollide põhjal, poleks nii kiiresti ärritumist välja näidanud. Miks ta nüüd nii reageeris?
Ta võttis toimiku kõrvalt teleri juhtpuldi ja klõpsas kaks korda. Lameekraanteler neist vasakule jääval seinal ärkas sisinal ellu, näidates tükilist, ähmast kujutist bioloogist, kes seisis mahajäetud krundil peaaegu niisama liikumatult kui tänavasillutis või tellised tema ees seinas. Turvakaamera tume pilt oli läbi imbunud haiglaselt rohekast toonist.
„Miks see tühi krunt? Miks me su just sealt leidsime?”
Ükskõikne pilk ja ei mingit vastust. Ta lasi videol edasi mängida. Vahel hakkas taustal mängiv kordus küsitletavat mõjutama. Aga tavaliselt oli lindil mingi tegevus, kahtlustatav asetas koti maha või surus midagi prügikasti.
„Esimene päev alal X,” ütles Kontrolör. „Matk baaslaagrisse. Mis juhtus?”
„Ei midagi erilist.”
Kontrolöril lapsi ei olnud, kuid ta kujutas ette, et umbes nii vastavad teismelised, kui küsida, kuidas neil koolis läks. Võibolla tasub korraks tagasi minna.
„Aga ohakaid mäletad sa väga, väga hästi,” ütles ta.
„Ma ei tea, miks sa ikka ja jälle ohakatest räägid.”
„Sest see, mida sa nende kohta ütlesid, näitab, et sa mäletad mõningaid ekspeditsioonil tehtud tähelepanekuid.”
Tekkis paus, ja Kontrolör teadis, et bioloog põrnitseb teda. Ta tahtis samaga vastata, kuid miski hoiatas teda selle eest. Tekitas tunde, et siis võiks jälle tekkida tühjusse langemise unenägu.
„Miks ma siin vangis olen?” küsis bioloog ja Kontrolör tundis, et nüüd on jälle turvaline talle otsa vaadata, just nagu oleks mingi oht tulnud ja jälle läinud.
„Sa ei ole. See on osa ekspeditsioonijärgsest küsitlusest.”
„Aga ma ei saa lahkuda.”
„Veel mitte,” nõustus Kontrolör. „Aga see aeg tuleb.” Kas või selleks, et saada majutatud teise hoonesse; kui ka kõik hästi läheb, võib kuluda kaks-kolm aastat, enne kui naasnud laia ilma lahti lastakse. Nende õiguslik seisund jäi sellesse mõneti ähmasesse alasse, mida sageli omavoliliselt määratletakse kui ohtu rahvuslikule julgeolekule.
„Ma pean seda ebatõenäoliseks,” ütles bioloog.
Kontrolör otsustas uuesti proovida. „Mis oleks siis oluline, kui ohakad seda ei ole? Mida ma peaksin sinult küsima?”
„Kas see pole mitte sinu töö?”
„Mis on minu töö?” Ta teadis küll väga hästi, mida naine silmas pidas.
„Sina juhid Lõunaringkonnas toimuvat.”
„Kas sa tead, mis on Lõunaringkond?”
„Jahhh.” Pahinal.
„Aga teisel päeval baaslaagris? Millal asjad hakkasid imelikuks minema?” Olid need läinud imelikuks? Tuli eeldada, et jah.
„Ma ei mäleta.”
Kontrolör kummardus ettepoole. „Ma võin sinuga hüpnoosi kasutada. Mul on selleks õigus. Ma oskan seda teha.”
„Hüpnoos minuga ei tööta,” vastas bioloog, hääles selge põlgus, millega ta ähvardusele reageeris.
„Kuidas sa seda tead?” Hetkeline segadus. Oli ta välja öelnud midagi sellist, mida oleks eelistanud varjata, või oli talle järsku midagi ootamatult meenunud? Tegi ta neil kahel vahet?
„Lihtsalt tean.”
„Selguse mõttes – me võime su ümber häälestada ja siis su hüpnoosi alla panna.” See oli bluff või vähemalt logistiliselt keeruline. Selleks pidanuks Kontrolör saatma bioloogi Keskusse, mille neelu ta oleks igaveseks kadunud. Võib-olla oleksid välja ilmunud mingid ettekanded, aga otsest kontakti poleks enam kunagi tekkinud. Liiatigi polnud tal erilist tahtmist bioloogi ümber häälestada.
„Kui te seda teete, siis ma …” Bioloog sai pidama, aga väljaütlemata sõna tundus kõlavat nagu tapan.
Kontrolör otsustas sellele mitte tähelepanu pöörata. Ta oli ise piisavalt palju ähvardusi jaganud, et teada, milliseid tasub tõsiselt võtta.
„Mis tegi su hüpnoosi suhtes resistentseks?” küsis ta.
„Kas sina oled hüpnoosi suhtes resistentne?” Trotslikult.
„Miks sa seal tühjal krundil olid? Teised kaks leiti oma armastatuid otsimast.”
Vastust ei tulnud.
Võib-olla oligi juba küllalt öeldud. Võib-olla sellest piisas.
Kontrolör lülitas teleri välja, võttis toimiku, noogutas bioloogile ja kõndis ukse poole.
Kord seal, uks juba avatud ja laskmas sisse rohkem varjusid, kui oleks sobilik tundunud, teadlikuna, et asedirektor jälgib teda koridoris eemalt, vaatas ta tagasi bioloogi poole.
Ta küsis, just nagu oli alati kavatsenud, postskriptumina avavaatusele: „Mis on viimane asi, mida sa mäletad, et sa alal X tegid?”
Vastus sööstis oma ootamatuses talle vastu, ründas teda nagu valgus pimedust: „Uppusin. Ma uppusin.”
002: Täpsustused
„Sul tarvitseb vaid silmad sulgeda ja sa mäletad mind,” oli Kontrolöri isa talle kolme aasta eest sealt mitte väga kaugel asunud paigas öelnud, surija, püüdmas elavat lohutada. Aga kui ta nüüd silmad sulges, hajus kõik peale langemise unenäo ja eelmistest ülesannetest jäänud armide. Miks oli bioloog seda öelnud? Miks oli ta öelnud, et uppus? See oli Kontrolöri raputanud, kuid andnud ka kummalise tunde, nagu oleks neil nüüd ühine saladus. Nagu oleks bioloog pääsenud ta pähe, näinud tema unenägu, ja nüüd olid nad omavahel seotud. Ta kahetses seda, ei tahtnud olla seotud inimestega, keda ta pidi küsitlema. Ta pidi hõljuma kõrgemal. Pidi ise valima, millal pikeerida, mitte laskma end teise tahtel maadligi tuua.
Kui Kontrolör silmad avas, seisis ta Lõunaringkonna peakorterina toimiva U-kujulise hoone taga. U kinnine pool oli maja esiküljeks, selle ees olid tee ja parkimisplats. Ehitatud nüüdseks aastakümneid vananenud stiilis, oli see üksteise otsa kuhjatud betoonikihtide hunnik monument sõnnikule – ta ei osanud ainult otsustada, millise looma omale. Nurgad ja praod olid nõutuks tegevad; katus näis kõige ülejäänu üle irvitavat, kahandades funktsionaalsust ja lastes sel paista hiiglaslikus, kuid tuimaks tegevas mastaabis tegevuskunsti või abstraktse skulptuurina. Asja tegi hullemaks, et U haarade vahele jääv ala oli muudetud siseõueks, kust avanes vaade paksu ürgmetsaga ümbritsetud järvele. Järve servad olid tahmunudmustad, just nagu oleksid need kunagi põlema pandud, ning tumedas, soolasevõitu vees sumpasid armetud kõverad küpressid. Järveni imbuv valgus oli klaustrofoobiliselt hall, midagi hoopis muud kui sinine taevas pea kohal.
Ka see oli kunagi olnud uus, tõenäoliselt kriidiajastul, ja tõenäoliselt oli ka hoone mingil kujul kogu aeg olemas olnud, pöördprojekteeritud nii kaugele minevikku, et aknast välja vaadates võis näha raisakullide mõõdus kiile.
U, mis neid koos hoidis, ei äratanud eriti usaldust; see tundus mitte õnne, vaid pigem lõpetamatuse sümbolina. Lõpetamata mõtted. Lõpetamata järeldused. Lõpetamata ettekanded. Uksed U haarade lõpus, mida paljud kasutasid selleks, et kiiremini teise tiiba pääseda, kinnitasid kujutlusvõime puudumist. Ning samal ajal tegi põhjatu soo seda, mida sood ikka tegid, just niisama täiuslikul moel, nagu Lõunaringkond oli ebatäiuslik.
Kõik oli nii vaikne, et kui rähn üle lendas, oli see niisama jõuline kui F-16 helilaine.
Järvest ja U-st vasakul – sealt, kus ta seisis, oli