Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
karjääri arvestades on tegemist lihtsa ülesandega. Lõunaringkonnast oli saanud mahajäänud, unustatud agentuur, mis kaitses suikuvat saladust, millest keegi ei paistnud enam eriti hoolivat, kuna see keskendus terrorismile ja ökoloogilisele kokkuvarisemisele. Hääl oli oma pahural moel kirjeldanud tema ülesande algfaasi: „aklimatiseeruda, hinnata, analüüsida ja siis endale tugev positsioon luua”, mis polnud tema jaoks neil päevil just tavaline lühikokkuvõte.
Oma mööndavasti vahelduva eduga kulgenud karjääri oli Kontrolör alustanud operatiivtöötajana: järelevalve terrorismi esinemispaikades. Siis oli ta edutatud andmesünteesi ja organisatoorse analüüsi peale – kaks tosinat või rohkemgi oma sarnasuses banaalset juhtumit, millest tal oli keelatud rääkida. Avalikkus ei teadnud neist juhtumitest midagi – eimillegi salaajalugu. Kuid ikka rohkem oli temast saanud lahendaja, peamiselt seepärast, et ta näis paremini mõistvat teiste inimeste konkreetseid probleeme kui oma üldisemaid. Kolmekümne kaheksaselt tunti teda – kui üldse – just selle poolest. Mis tähendas, et ta ei viibinud kusagil kaua, ehkki nüüd oleks ta just seda tahtnud: teha midagi lõpuni. Probleem oli selles, et keegi ei sallinud lahendajat, tüüpi, kes tuli ja ütles: „Vaata, ma näitan sulle, mida sa valesti teed,” – eriti kui näis, et lahendaja ise oleks juba ammu paremat lahendust vajanud.
Kõik algas alati hästi, isegi kui lõpp alati hea ei olnud.
Samuti oli Hääl jätnud mainimata, et ala X asus teisel pool piiri, mille olemust ei paistnud keegi mõistvat ka nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat pärast selle tekkimist. Ei, sellest oli ta teada saanud alles toimikuid lugedes ja tutvustavat videot mõttetu arv kordi üle vaadates.
Ta polnud teadnud, et asedirektor teda senise, kaduma jäänud direktori asendamise pärast nii vihkama hakkab. Oleks võinud küll arvata; Grace’i toimikus leidunud infokildude kohaselt pärines ta madalamast keskklassist, käis algul riigikoolis, oli pidanud oma praegusele positsioonile jõudmiseks rohkem tööd tegema kui mõni teine. Samas kui Kontrolöri saatsid sosinad, et ta kuulub nähtamatusse dünastiasse, ja see tekitas muidugi pahameelt. Polnud ka midagi eitada, isegi kui lähemalt vaadates oli tegemist pigem päranduva frantsiisi kui dünastiaga.
„Nad on valmis. Tulge minuga kaasa.”
Grace oli jälle välja ilmunud ja käsutas teda ukseavast.
Ta teadis, et on mitu meetodit kolleegide vastupanu või tahte murdmiseks. Tõenäoliselt tuli tal neid kõiki proovida.
Kontrolör võttis laualt kaks toimikut kolmest ja, pilk bioloogile suunatud, rebis need keskelt pooleks, tundis pihkudega nende väänet ja lasi neil prügikasti kukkuda.
Ta selja tagant kostis kägisev hääl.
Nüüd pööras ta ringi – otse asedirektori sõnatu raevu keskmesse. Aga ta nägi tolle silmis ka ettevaatlikkust. See oli hea.
„Miks te ikka veel pabertoimikuid säilitate, Grace?” küsis ta sammu võrra lähemale astudes.
„Direktor nõudis. Kas te tegite seda mingil põhjusel?”
Ta eiras küsimust. „Grace, miks keegi teist ei taha alast X rääkides kasutada sõnu võõrlased või maaväline?” Ka ta ise ei tahtnud neid kasutada. Vahel, pärast seda, kui teda oli tegelikust olukorrast instrueeritud, tundis ta endas avanemas suurt tühja kuristikku, mida täitsid ainult tema enda karjatused ja umbusklikud niutsatused. Aga ta ei rääkinud sellest. Tal oli pokkerimängija nägu; seda olid talle öelnud armukesed, sugulased ja isegi võhivõõrad. Umbes meeter kaheksakümmend pikk. Liikumatu ilme. Sportlase tihke, lihaseline kehaehitus; ta võis joosta kilomeetrite kaupa ja mitte väsida. Ta oli uhke oma õige toitumise ja piisava treenimise üle, kuid viski meeldis talle ka.
Asedirektor jäi endale kindlaks. „Keegi pole selles kindel. Asitõenditesse ei tohi suhtuda eelarvamusega.”
„Isegi nii pika aja järel? Mul on vaja rääkida ainult ühega neist.”
„Mis?” küsis asedirektor.
Pinge pihkudes läks üle pingeks vestluses.
„Ma ei vaja teisi toimikuid, sest mul on vaja rääkida ainult ühega neist.”
„Teil on vaja rääkida kõigi kolmega.” Just nagu poleks aru saanud.
Ta pöördus, et võtta viimane toimik. „Ei. Ainult bioloogiga.”
„Te eksite.”
„Seitsesada viiskümmend kolm ei ole eksitus,” ütles ta. „Seitsesada kakskümmend kaks pole samuti eksitus.”
Grace’i silmad läksid kissi. „Teil on midagi viga.”
„Jätke bioloog siia,” ütles ta asedirektorit eirates, kuid võttes üle tema konkreetse lauseehituse. Ma tean midagi, mida sina ei tea. „Saatke teised nende elupaika tagasi.”
Grace põrnitses teda nii, nagu oleks ta mingi näriline, ja püüaks otsustada, kas suhtuda temasse vastikuse või kaastundega. Ent hetke pärast Grace noogutas kramplikult ja lahkus.
Ta lõdvestus, hingas pikalt välja. Asedirektor pidi täitma tema korraldusi, kuid kontrollis personali veel nädala või kahe jooksul, võis teda pidurdada tuhandel moel, kuni ta polnud ise veel kõike täielikult üle võtnud.
Oli see alkeemia või tõeline maagia? Kas ta eksis? Ja kas sel oli tähtsust, sest kui ta eksis, olid kõik nagunii täpselt ühesugused?
Jah, see oli tähtis.
See oli ta viimane võimalus.
Seda oli talle öelnud ema, enne kui ta siia tulema hakkas.
Kontrolörile tundus tema ema tihtipeale välgusähvatusena öises taevas. Siin ja läinud, läinud ja jälle siin, ent alati meeles – võibolla seepärast, et mõeldi, mis see oli olnud, mis oli selle valguse põhjuseks. Ning teada oli seda võimatu.
Pere ainsa lapsena oli Jackie Severance isa eeskujul teenistusse astunud ja hiilanud; nüüd korraldas ta asju palju kõrgemal tasemel kui ta isa Jack Severance seda kunagi oli teinud – ning Jack oli olnud vägagi hinnatud agent. Jack oli kasvatanud tütre teraseks, organiseerimis- ja juhtimisvõimeliseks. Nii palju kui Kontrolör teadis, oli vanaisa pannud Jackie juba lapsena takistusribasid läbima ja täägiga jahukotte torkima. Polnud küll kuhja perepiltidega albumeid, mis võinuks seda kinnitada. Ükskõik siis, mil viisil, aga isikuomaduste sekka olid lisatud sundimatu julmus, suur tulemuslikkuse ootus ja veel üks ettekavatsetud omadus, mis võis avalduda näilise ükskõiksusena teiste inimeste saatuse suhtes.
Kontrolör imetles tuliselt oma ema kui kauget välgusähvatust, oli talle järgnenud, kuigi märksa madalamal kõrgusel … kuid tema kui lapsevanemaga olid lood teisiti, isegi kui ta oli parajasti olemas – polnud kuigi kindel, et ta tuleb õigel ajal kooli vastu, teeb süüa, aitab koduste ülesannete lahendamisel või näitab üles järjekindlust mingites muudes tähtsates maistes asjades siinpool pöörijoont. Ent ema oli teda alati julgustanud tema rutakal sööstul teenistusse ja läbi selle.
Teisalt näis, et vanaisa Jackile polnud see mõte kunagi meeldinud; ühel päeval oli ta mõtlikult vaadanud ja öelnud: „Ma ei usu, et tal oleks sobiv iseloom.” Hinnang oli kuueteistaastase, juba sihte seadma hakanud poisi jaoks muserdav, ent lisas talle sihikindlust ja keskendumist, pani veelgi enam taevasse, valguse poole püüdlema. Hiljem ta mõtles, et võib-olla seepärast vanaisa nii ütleski. Vanaisa võis vahel olla ettearvamatu nagu metsatulekahju, samas kui ema põles alati jääsinise leegina.
Kui ta oli kaheksane või üheksane, olid nad esimest korda käinud järveäärses suvemajas, „meie isiklikus spioonide klubis”, nagu ema seda nimetas. Ainult tema, ema ja vanaisa. Nurgas räsitud kušeti vastas seisis vana teler. Vanaisa lasi tal antenni liigutada, et paremat pilti saada. „Ainult natukene veel vasakule, Kontrolör. Ainult natukene veel.” Ema tegeles samal ajal teises toas kontorist kaasa võetud, salastatuse märke kaotanud paberitega. Ning nii oli ta saanud oma hüüdnime, teadmata, et vanaisa oli näpanud selle spioonislängist. Lapsena oli ta hoidnud seda hüüdnime endale kui midagi lahedat, midagi, mille vanaisa oli talle andnud armastusega. Aga tal jätkus taipu veel palju aastaid mitte