Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
treenitud suurkiskjad, geneetiliselt muundatud mürgimarjad ja haamrid, millega endale vastu pead koksata … ent instrueerimisest saadik oli Kontrolör mõelnud: Misjaoks? Sest niisuguses olukorras oli kombeks niimoodi käituda? Inimesi eemal hoida? Ta uuris ettekandeid. Kui sa jõudsid „lubamatul teel” piirini ja läksid üle selle mujalt kui ukse kaudu, siis ei nähtud sind enam kunagi. Mitu inimest oli seda märkamatult teinud? Kuidas oleks Lõunaringkond sellest teada saanud? Kord või kaks oli mõni uuriv ajakirjanik pääsenud nii lähedale, et sai pildistada Lõunaringkonna välimisi piirirajatisi, aga see oli vaid kinnitanud üldist arusaamist ametlikust versioonist – keskkonnakatastroofist, mille tagajärgi ei saanud likvideerima asuda enne sajandi möödumist.
Betoonist siseõue kivist laudade poolt kostsid sammud, sealt, kus väikesed valged kiviplaadid võistlesid ruumi pärast paakunud mullaklompidega, millesse olid ebakorrapäraste vahedega pistetud mõned võltsilt mõjuvad tulbid … ta tundis seda õige pisut lohisevat kõnnakut. Asedirektor oli kunagi osalenud välitöödel; midagi oli juhtunud ja ta jalg oli viga saanud. Siseruumides suutis ta seda varjata, mitte aga reetlikult karedatel plaatidel. See teadmine ei andnud Kontrolörile mingit eelist, sest tekitas temas tahtmise kaasa tunda. „Iga kord, kui sa ütled „välitöödel”, kujutan ma ette, kuidas kõik te tondid jooksete mööda nisupõldu,” oli isa kord emale öelnud.
Grace astus tema kutse peale ligi, toetas teda soo põrnitsemisel, kui nad alast X rääkisid. Kontrolör oli arvanud, et keskkonnamuutus – betoonkirstu piiridest väljumine – aitab ehk pehmendada asedirektori vaenulikkust. Enne kui ta mõistis, et eelajalooline maastik oli tõeliselt põrgulik ja nüüd ka eelhüsteeriline. Vaata seda moskiitode orgiat ja suhtu minusse soojemalt, Grace.
„Te küsitlesite ainult bioloogi. Ma ei tea ikka veel, miks.” See kõlas enne, kui Kontrolör oleks jõudnud välja sirutada kombitsakesegi kavatsetud kahiavangust … ja kogu ta otsus käituda diplomaadina, saada mingil moel kolleegiks, mitte vaenlaseks – olgu või kogemata tehtud juhtimisvea ehk metafoorilise noatorke tõttu – haihtus niiskesse õhku.
Ta seletas, mida oli mõelnud. See näis Grace’ile muljet avaldavat, kuid ta ei osanud naise kehakeelt veel lugeda.
„Kas ettevalmistuste käigus ei tekkinud tunnet, nagu varjaks ta midagi?” küsis ta.
„Kõrvalekalle. Te arvate, et ta varjab midagi.”
„Tegelikult ma ei tea. Ma võin eksida.”
„Meil on teist kogenumaid ülekuulajaid.”
„Küllap ongi.”
„Me võime ta Keskusse saata.”
See mõte pani ta võpatama.
„Ei,” ütles ta pisut liiga suure rõhuga ja muretses siis järgmise sekundi murdosa, et asedirektor võib oletada, nagu hooliks ta bioloogi saatusest.
„Ma saatsin antropoloogi ja maamõõtja juba minema.”
Nüüd tundis ta kõigi soo pinna all aeglaselt mädanevate taimede kõdu lõhna, tajus, kuidas kohmakad kilpkonnad ja kidurad kalad surusid end läbi pulstunud kihtide. Ta ei söandanud Grace’i poole vaadata. Ei söandanud midagi öelda, oli ootamatusest tardunud.
Asedirektor jätkas reipalt: „Te ütlesite, et neist pole mingit kasu, seega ma saatsin nad Keskusse.”
„Kelle volitusel?”
„Teie. Te andsite mulle selgesti mõista, et just seda te soovite. Vabandust, kui te midagi muud mõtlesite.”
Kontrolöri sisemuses toimus tilluke maavärisemine, märkamatu võpatus.
Nad olid läinud. Ta ei saa neid enam tagasi. Ta pidi selle unustama, valetama endale, et Grace oli teinud talle teene, lihtsustanud ta tööd. Ja milline mõjujõud asedirektoril Keskuses üldse oli?
„Ma võin alati protokolle lugeda, kui ma peaksin ümber mõtlema,” ütles ta, püüdes seda teha lahke tooniga. Neid küsitletakse nagunii veel ning öeldes, et tema ei taha seda teha, oli ta andnud Grace’ile võimaluse.
Asedirektor uuris pingsalt ta nägu, püüdis leida kinnitust sellele, et on olnud märgi tabamisele lähedal.
Ta püüdis naeratada, summutades oma viha mõttega, et kui asedirektor oleks kavatsenud teda tõsiselt kahjustada, oleks ta leidnud võimaluse ka bioloogi minemasaatmiseks. See oli kõigest hoiatus. Ent nüüd tuli tal ka Grace’ilt midagi ära võtta. Mitte kättemaksuks, vaid et naisel ei tekiks kiusatust temalt veel midagi ära võtta. Bioloogi kaotamist ei saanud ta lubada. Veel mitte.
Tekkinud kohmetus vaikuses küsis Grace: „Miks te seisate siin väljas kuuma käes nagu idioot?” Kergelt, nagu poleks mitte midagi juhtunud. „Me peaksime sisse minema. On aeg einet võtta ja te saaksite kohtuda mõnede administratsiooni liikmetega.”
Kontrolör hakkas asedirektori lugupidamatusega juba harjuma, vihkas seda, tahtis võimalust pöörata see etemasse suunda. Kui ta nüüd Grace’i järel sisenes, tundis ta selja taga soo raskust, kohalolekut. Jälle üks vaenlane. Ta oli näinud palju selliseid vaateid, kasvades teismelisena pärast vanemate lahutust siit mitte väga kaugel, ja uuesti siis, kui ta isa aeglaselt suri. Ta oli lootnud, et ei näe sood enam kunagi.
„Sul tarvitseb vaid silmad sulgeda ja sa mäletad mind.”
Ma mäletan, isa. Ma mäletan sind, aga sa hääbud. Liiga palju on segajaid ja kõik see on muutumas liigagi reaalseks.
Kontrolöri isapoolne perekond oli pärit Kesk-Ameerikast, seal oli hispaania ja indiaani verd; tal olid isa käed ja mustad juuksed, ema kitsas nina ja pikkus, nahavärv aga midagi nende vahepealset. Isapoolne vanaisa oli surnud enne, kui Kontrolörile oleksid jõudnud temast mingid mälestused jääda, kuid ta oli kuulnud kangelaslikke lugusid. See mees oli lapsena käinud naabruskonnas ukselt uksele pesupulki müümas, kahekümnendates eluaastates aga olnud poksija, mitte nii hea, et mingitele tiitlitele pretendeerida, kuid piisavalt hea, et olla kõvematele meestele tasu eest peksupoisiks. Hiljem oli ta olnud ehitustööline ja siis sõiduõpetaja, kuni südamerabandus ta juba kuuekümne viieselt ära viis. Pagaritöökojas töötanud vanaema suri aasta hiljem. Nende vanim poeg, Kontrolöri isa, oli üles kasvanud perekonnas, kuhu kuulusid peamiselt puusepad ja mehaanikud, ning kasutas päritud eeldusi abstraktsete skulptuuride loomiseks. Ta andis abstraktsioonidele inimliku mõõtme, värvides need üle erksate, maiade eelistatud värvidega, ning kinnitades nende külge kahhelkivide ja klaasi tükke – vähendades nii kuristikku professionaalse ja amatöörliku kunsti vahel. Niisugune oli tema elu ja Kontrolör ei näinud sellist aega, mil ta isa poleks olnud see ja ainult see inimene.
Lugu sellest, kuidas Kontrolöri isa ja ema armusid, oli ühtlasi õnnelik lugu sellest, kuidas isa oli ajutiselt tõusnud kallimate kunstigaleriide lemmikuks. Nad olid kohtunud isa töödele pühendatud vastuvõtul ja, nagu nad rääkisid, armusid teineteisesse kohe esimesest pilgust – hiljem oli Kontrolöril küll raske seda uskuda. Sel ajal oli ema elanud New Yorgis ja olnud kontoritööl, kuid teinud juba kiiret karjääri. Isa oli kolinud põhja, et temaga koos olla, siis nad said Kontrolöri ning juba aasta või kahe pärast määrati ema uuele kohale, kontoritöölt välitöödele, ja ühtlasi oli see lõpu algus; lugu, mis oli Kontrolörile lapsepõlves ankruks, osutus põgusaks hetkeks kurbuse maastiku taustal. Ei midagi erilist: selline masendavalt tuttavlik maal, mille võid leida mereäärsest antikvariaadist, kuid mida sa kunagi ei osta.
Vaikust katkestasid vaidlused – vaikust, mille tekitasid mitte ainult saladused, mida ema endaga kandis ja millest ta ei tohtinud lobiseda, vaid ka, nagu Kontrolör täiskasvanuna aru sai, tema sisemine reserveeritus, mis mingist ajast alates osutus ületamatuks. Ema eemalviibimine mõjus isale halvasti ning ajaks, mil Kontrolör sai kümneseks, oli sellest saanud nende vaidluste alltekst ja vahel ka otsene sisu: ema tapab ta kunsti ja see pole õiglane, kuigi kunstimaailm oli edasi liikunud, ning see, mida isa tegi, oli kallis, jätkamine nõudis patroone või grante.
Sellegipoolest istus isa oma uute kavandite ja plaanide nagu asitõendite keskel, kui ema oma välitööde vahel kodus käis. Kontrolör mäletas, et ema kannatas etteheited välja rahuliku ja jaheda, eemaloleva kaastundega. Ta oli vääramatu jõud, mis