Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa. Jeff VanderMeer
puudumise tõttu, ohverdama aega oma tööst „biosfääridele spetsialiseerunud laia profiiliga ja kompleksse lähenemisviisiga loodusteadlasena”, et toksida sisse kellegi teise aruandeid ning täita kellegi teise ajutisi ülesandeid. Whitby allus teadusosakonna juhatajale, ent ka asedirektorile. Ta oli intellektuaalse aristokraatia järeltulija, tema esivanemate seas oli palju professoreid, nii mehi kui naisi, kes olid pidanud ametit mitmesugustes pseudokorintose sammastega kaunistatud eraülikoolides. Perekonna jaoks oli ta ehk isegi lindpriiks muutunud – läbikukkunud kunstiüliõpilane, kes läks rändama ja omandas alles hiljem korraliku teaduskraadi.
Whitby kandis sinist jakki, valget särki ja veinpunast kikilipsu, mis imelikul kombel ei mõjunud üldse pealetükkivana. Ta nägi oma east noorem välja, millele aitasid kaasa igipruunid juuksed ja pingul näonahk, mis lasi üle viiekümnesel eemalt paista noorusliku kolmekümne kahesena. Kontrolör oli märganud teda eine ajal kohvikus, kus ta oli kaksteist ühedollarist rahatähte silmanähtava põhjuseta lehvikuna enda kõrvale laotanud. Luges ta neid üle? Tegi kunsti? Kavandas monetaarset biosfääri?
Whitbyl oli ebalev naer, halb hingeõhk ja ka ta hambad vajasid ilmselgelt ravi. Lähemalt vaadates paistis, nagu poleks Whitby juba aastaid maganud: enneaegselt krimpsu tõmbunud nooruk, kogu vedelik näost kadunud, nii et vesised sinised silmad tundusid pea jaoks liiga suurtena. Selle kõige juures – ja hoolimata veidrast suhtumisest rahasse – paistis Whitby piisavalt asjatundlikuna, ning kuigi ta oleks kahtlemata olnud võimeline lobisema, puudus tal sellekohane kalduvus. See oli Kontrolörile küllaldane põhjus, et läbi kohviku minnes Whitby küsitlemisega algust teha.
„Kas te tundsite kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liikmeid, enne kui nad teele läksid?”
„Ma ei ütleks, et „tundsin”,” vastas Whitby küsimusele, mis oli talle selgesti ebamugav.
„Aga te nägite neid siin ringi liikumas.”
„Jah.”
„Ka bioloogi?”
„Jah, ma nägin teda.”
Nad jätsid maha kohviku ja selle kõrge lae ning astusid päevavalguslampidest valgustatud koridori. Eemalt mingist tööruumist kostis popmuusika kriuksuvat sirinat.
„Mida te temast arvasite? Milline mulje teile jäi?”
Whitby keskendus kõvasti, nägu pingutusest karm. „Ta oli eemalolev. Tõsine, sir. Ta tegi rohkem tööd kui kõik teised. Aga ta ei paistnud seejuures töötavat, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”
„Ei, ma ei mõista, mida te öelda tahate, Whitby.”
„Noh, see polnud tema jaoks tähtis. Töö polnud tähtis. Ta vaatas sellest mööda. Ta nägi midagi muud.” Kontrolörile tundus, et Whitby oli bioloogi päris hoolikalt jälginud.
„Ja eelmine direktor? Kas te nägite eelmist direktorit bioloogiga suhtlemas?”
„Paar, võib-olla kolm korda.”
„Said nad omavahel läbi?” Kontrolör ei teadnud, miks ta seda küsis, aga õngitsemine oli õngitsemine. Vahel tuli õng algatuseks suvalises kohas sisse visata.
„Ei, sir. Aga, sir, keegi neist ei saanud kellegi teisega läbi.” Whitby ütles seda sosinal, nagu kartes, et keegi võib pealt kuulata. Lisas siis nagu kaitseks: „Mitte keegi peale direktori ei tahtnud bioloogi kaheteistkümnendale ekspeditsioonile.”
„Mitte keegi?” küsis Kontrolör kavalalt.
„Suurem osa inimestest.”
„Sealhulgas ka asedirektor?”
Whitby heitis talle mureliku pilgu. Aga vaikus oli piisav vastus.
Direktor oli pesitsenud Lõunaringkonnas pikka aega. Direktorist oli jäänud pikk vari. Isegi kui ta oli läinud, oli tal veel mingi mõju. Whitbyle ehk mitte eriti, seda mitte. Ent Kontrolör tajus seda siiski. Ta oli juba tabanud end veidralt mõttelt: et direktor vaatab teda asedirektori silmade kaudu.
Liftid ei töötanud ega pidanudki tööle hakkama, enne kui asjatundja sõjaväebaasist neid mõne päeva pärast parandama tuleb, seega läksid nad trepist. Trepini jõudmiseks tuli läbida U kumerus ja siseneda külguksest umbes viieteistkümne meetri pikkusse koridori, mille põrandat kaunistas sama kulunud roheline vaip, mis vähendas ka kogu ülejäänud hoone väärtust kinnisvaraturul. Astmed ootasid koridori otsas, laia kahe poolega ukse taga, mis oleks paremini sobinud tapamajja või kiirabihaiglasse. Enda jaoks tavatul kombel tundis Whitby vajadust söösta läbi nende kahe poolega uste, nagu oleksid nad lavale tormavad rokitähed – ehk siis tahtis ta hoiatada kedagi või midagi seal teisel pool –, ning jäi siis ust lahti hoides ujedalt seisma, samas kui Kontrolör mõtlikult esimest trepiastet vaatas.
„See on siitkaudu,” ütles Whitby.
„Ma tean,” ütles Kontrolör.
Uste taga olid nad järsku nagu omamoodi vabas langemises, rohelist vaipa enam polnud, jäi vaid betoonist kaldtee lühikese trepimademeni, mille lõpus oli trepp – see aga sukeldus varjudesse, mille tekitasid tuhmvalged halogeenlambid ja mida katkestasid vilkuvad punased avariilambid. Hämaruses ja kõrge lae all meenutas see kõik pigem inimkätega valmistatud koobast või laohoonet kui teed keldrisse. Trepikäsipuu roosteplekid läikisid napis valguses. Kui nad hakkasid alla minema, meenutas õhu jahedus talle keskkooliaegset ekskursiooni loodusloomuuseumi, kus kunstlike koobaste süsteem kujutas erinevaid ajastuid ning kõrgpunktiks olid kahe täiesti ebaloogilise eluka kujud: ründav eelajalooline hiigellaiskloom ja hiigelvööloom, tohutud loomad, kes olid evolutsiooni teekonnal valele poole pööranud.
„Kui palju inimesi teadusosakonnas on?” küsis ta, kui oli veidi kohaneda jõudnud.
„Kakskümmend viis,” ütles Whitby. Õige vastus oli üheksateist.
„Kui palju teil viie aasta eest oli?”
„Umbes sama palju, võib-olla mõni rohkem.” Õige vastus oli kolmkümmend viis.
„Kuidas kaadri voolavusega on?”
Whitby kehitas õlgu. „Meil on mõned veteranid, kes ei lähe siit kuhugi. Aga tuleb ka palju uusi inimesi oma mõtetega, kuid tegelikult ei muuda nad midagi.” Hääletoon vihjas sellele, et nad kas lahkusid kiiresti või harjusid … aga millega nad harjusid?
Kontrolör lasi vaikusel venida, nii et ainsaks heliks jäid nende sammud. Nagu ta oligi arvanud, ei meeldinud Whitbyle vaikus. Hetke pärast ütles Whitby: „Vabandust, vabandust. Ma ei mõelnud sellega midagi. Lihtsalt vahel on see masendav, kui uued inimesed tulevad ja tahavad asju muuta, tundmata … meie olukorda. Tekib tunne, et nad võiksid enne ikka juhendi läbi lugeda … kui meil oleks mingi juhend, tähendab.”
Kontrolör mõtiskles selle üle ja ainult häälitses ebamääraselt vastuseks. Talle tundus, nagu oleks ta sattunud keset vaidlust, mida Whitby pidas teiste inimestega. Kas mingil ajal oli Whitby olnud see uus hääl? Kas tema oli nüüd uus Whitby, keda rakendati kogu Lõunaringkonnale, mitte ainult teadusosakonnale?
Whitby näis endisest kahvatumana, peaaegu haiglasena. Ta vaatas mitte eriti kaugele otse ette, jalad aga laksusid loiult astmetel. Iga sammuga paistis ta ikka murelikumaks muutuvat. Ta ei kasutanud enam aupaklikku pöördumist sir.
Kontrolöri haaras mingi haletsus või kaastunne; ta ei teadnud, kumb see oli. Võib-olla teema muutmine aitaks Whitbyt.
„Millal te viimati alalt X uusi proove saite?”
„Umbes viie või kuue aasta eest.” Whitby see vastus kõlas enesekindlamalt, ehk isegi jõulisemalt, ning tal oli õigus. Sellest, mil Lõunaringkonda jõudis alalt X midagi uut, oli möödas kuus aastat. Lisaks üheteistkümnenda ekspeditsiooni igaveseks muudetud liikmetele. Arstid ja teadlased olid neid ja nende riideid põhjalikult uurinud, kuid … mitte midagi leidnud. Ei midagi erilist. Ainult üks kõrvalekalle: vähk.
Välisvalgus keldrisse ei jõudnud, teadusosakond tootis seda ise: neil oli oma generaator, filtrite süsteem ja toiduvaru. Kahtlemata jäänukid mingist ammuaegsest käsust, mille lühikokkuvõte oli