Suve lõpp. Anders de la Motte

      Originaali tiitel: Anders de la Motte Slutet på sommaren Forum 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © Anders de la Motte, 2016 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Tiina Mullamaa, 2018 ISBN 978-9985-3-4434-7 ISBN 978-9985-3-4477-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

      Isale, kõige eest, mis sa oled proovinud mulle õpetada

      I stood in the disenchanted field

      Amid the stubble and the stones,

      Amazed, while a small worm lisped to me

      The song of my marrow-bones.

      Blue poured into summer blue,

      A hawk broke from his cloudless tower,

      The roof of the silo blazed, and I knew

      That part of my life was over.

      Already the iron door of the north

      Clangs open: birds, leaves, snows

      Order their populations forth,

      And a cruel wind blows.

      „END OF SUMMER”, STANLEY KUNITZ

      PROLOOG

      1983. aasta suvi

      Kõrges heinas kükitas jänesepoeg. Ta karv oli niiske ja läikis kastest, mis videviku saabudes aeda oli tekkinud.

      Tegelikult peaks poiss sisse minema. Ema ei tahtnud, et ta üksi väljas on, eriti veel videviku ajal. Aga ta on nüüd suur, paari nädala pärast juba viieaastane, ja videvik meeldis talle nii väga. Varsti hakkavad ööloomad liikuma. Siilid vaatavad ettevaatlikult suurte põõsaste alt, kadudes üle muru väikesi lõbusaid haake tehes. Nahkhiired hakkavad keerutama kõrgete puude vahel ja elumaja tagant kastanialleelt kostis juba praegu öökulli esimesi huikeid.

      Kõige rohkem tahtis poiss näha just jäneseid. Soovide nimekirjas oligi päris oma jänes kohe esimesel kohal. Pehme jänkupoeg nagu see, kes seal rohu sees kükitas. Loomake vaatas teda, tõmbas nina natuke kirtsu, nagu ei oleks ta päris kindel, mis lõhna ta tunneb. Kas poiss on ohtlik või mitte. Laps astus mõned ettevaatlikud sammud jänese poole. Jänku kükitas edasi, nagu poleks suutnud õieti otsustada.

      Poiss oli oodanud oma sünnipäeva juba mitu kuud. Mattiaselt tahtis ta saada lohet. Poiss oli näinud, et vanem vend ehitas tundide kaupa isa töötoas lohesid. Kui täpselt ta mõõtis lohekere tarvis ümaraid liiste, pingutas nende otste vahele nööri ja kattis siis kõik läikiva tiheda kangaga, mille oli virutanud pööningul asuvatest kastidest. Rõivastest, mis kunagi olid olnud vanaema omad ja mida ema ei olnud veel jõudnud ära visata.

      Sel suvel oli poiss vaadanud mitu korda pealt, kuidas Mattias ja ta sõbrad omatehtud lohedega võistlesid. Mattiase lohed lendasid alati kõige kõrgemale, iga kord. Need heljusid vaikselt põldude kohal otsekui harksabad.

      Jänkukene rohu sees muudkui vaatas teda ja poiss astus veel paar sammu edasi. Seisatas, kui jänes veidi pead kergitas. Tegelikult tahtnuks poiss kõige parema meelega jooksu pista. Tormata jänese juurde, viskuda talle peale ja hoida teda kõvasti kinni. Kuid onu Harald ütles alati, et hea jahimees ei lähe kunagi liiga hoogu, niisiis jäi poiss seisma, seisis liikumatult ja mõtles oma soovide nimekirjale.

      Vanemalt õelt tahaks ta seda punast autot, mida ta all külapoes näinud oli. Auto külgedele olid maalitud tulekeeled ja kui autot tahapoole tõmmata ja siis lahti lasta, hakkas see ise sõitma. Auto on kindla peale kallis, aga küllap Vera siiski ostab selle talle. Raha saab Vera isa käest. Kui ta seda isalt palub. Poiss ei olnud päris kindel, kas Vera on talle andestanud selle loo kanakulli munadega, mille ta ise hea meelega ära unustaks. Mattias oli küll asja unustanud, aga Verast on raskem aru saada.

      Jänku laskis pea alla ja hakkas rohukõrrega maiustama. Jänku vurrukarvad liikusid nii vahvasti, et poiss oleks äärepealt rikkunud onu Haraldi jahireeglit. Peab veel natuke ootama. Ootama, kuni jänku enam pinges ei ole ja tema poole ei vaata.

      Emalt ja isalt tahaks poiss jalgratast. Ta oli juba hakanud Mattiase vana rattaga sõitu õppima, kuigi päris üksi ta seda teha ei tohtinud. Alles ta oli põlve marraskile kukkunud. Mitte küll hullusti, aga verd tuli sellegipoolest. Poiss oli nutma hakanud ja puukuuri peitu pugenud. Onu Harald leidis ta ja tegi talle peapesu. „Mis nüüd ema ütleb? Kas sa aru ei saa, et ta hakkab muretsema?”

      Sai ikka aru. Ema muretses tema pärast peaaegu kogu aeg. „Sa oled ju mu väike hiireke,” ütles ema alati. „Ma ei või kohe mõeldagi, et sinuga midagi juhtub.” Sellepärast peitiski poiss ennast kuuri, julgemata tuppa minna. Kui onu Harald oli temaga pahandanud, pani ta poisi põlvele plaastri ja ütles emale, et poiss kukkus maja ja lauda vahel kruusateele maha. Puukingadega joostes võib seda kergesti juhtuda. Onu Harald ei valetanud mitte poisi, vaid ema pärast. Et too ei muretseks. Ja sellest ajast alates ei tohtinudki poiss kanda puukingi nagu Mattias ja Vera. Poisi meelest oli see ebaõiglane.

      Äkki liigutas jänesepoeg ennast. Tegi paar hüpet poisi poole, kus rohi oli kõrgem. Poiss ei tormanud jänesele vastu, vaid püsis paigal. Ootas, just nagu onu Harald oli õpetanud.

      Onu Harald oli ju selle kandi parim jahimees, kõik teadsid seda. Tema katlaruumi laes rippus peaaegu alati mõni lastud loom. Faasan, metskits, jänes, silmad tühjad, kehad kanged. Onu Haraldi käed olid karedad. Lehkasid tubaka, õli, koerte ja veel millegi järele, mida poiss ei osanud ära arvata. Aga ta oletas, et see on midagi ohtlikku. Onu Haraldit kardeti. Vera ja Mattias kartsid teda kindlasti, kuigi Vera teeskles, et tema ei karda. Vera rääkis onu Haraldile vahel vastugi, kuigi tema hääl värises pisut. Mattias ei öelnud midagi, vaatas ainult maha ja tegi nagu kästud. Tõi onu Haraldile piibu või andis ta koertele süüa. Koerad ei olnud niisugused, kellega võiks mängida. Nad elasid väljas suurtes aedikutes ja sõitsid veoauto kastis, mitte kabiinis. Nende karv oli kare, nad olid valvsa olekuga, nende pilk jälgis murelikult onu Haraldi vähimatki liigutust. Mõni nädal tagasi käis poiss isa ja Mattiasega saunas. Nad istusid laval ja kuulasid meeste juttu. Kui onu Harald sisse tuli, tegid kõik ruumi, isegi isa. Onu Haraldile jäeti parim koht, keskmine. Pilgud olid kõigil samasugused nagu koertel.

      Ainuke inimene, kes onu Haraldit üldse ei kartnud, oli ema. Ema ei kartnud üldse kedagi, või kui, siis jumalat. Vahel tülitses ema onu Haraldiga. Poiss oli kuulnud neid teineteisega sõnelemas. Ütlemas raskeid sõnu, mida poiss õigupoolest ei mõistnud. Mõistis ainult, et sõbralikud need ei olnud.

      Siiski ootas poiss kõige rohkem just onu Haraldi kingitust. See pidi olema väike jänku, ainult poisi oma, nii oli onu lubanud. Võibolla just niisugune nagu see, kes praegu temast ainult paari meetri kaugusel kükitas. Kui ta selle kinni püüaks, siis oleks tal juba kaks jänest. Ja onu Harald tunneks tema üle uhkust. Uhkust selle üle, et poiss on nagu päris jahimees.

      Nüüd oli poiss juba küllalt kaua oodanud ja ta astus ettevaatliku sammu edasi. Jänku muudkui nosis kõrget heina ega märganud, kuidas poiss lähemale tuli. Poiss astus veel ühe sammu ja sirutas käed aeglaselt ette. Ehk lähebki läbi.

      „Billy, tule nüüd sisse!”

      Jänku tõstis pead, nagu kuulaks elumajast kostvat häält. Pöördus siis ja hopsas minema.

      Poiss tundis, kuidas pettumus rinnas näpistab. Aga siis jäi jänes seisma, vaatas tagasi poisi poole, nagu imestaks, kuhu too jääb. Poiss kõhkles. Ema hakkab muretsema, kui ta ei tule. Öökullid huikasid juba valjemini, välivalgustid olid põlema süttinud ja varjud all aias tihenesid. Jänes vaatas ikka veel tema poole. „Kas tuled?” paistis ta küsivat.

      Poiss astus mõned sammud, siis veel mõned.

      „Billy!” hüüdis ema. „Billy, tule nüüd sisse!”

      Nüüd algas jaht. Jänes lippas tema ees minema, kui kõik hästi läheb, siis juhib ta poisi oma pesa juurde. Sinna, kus on väikesed jänesepojad, suurte silmade ja pehme kasukaga. Jänkukesed, kelle ta võiks oma tuppa viia. Kes võiksid elada puuris, mille onu Harald oli lubanud talle kinkida.

      „Billy!” Ema hääl vaibus kauguses.