Suve lõpp. Anders de la Motte
üha kiiremini ja kiiremini, nagu pulss, mis tõukab kehas liikuma mõnuhormoonid.
Tragöödia, meie perekond ei saa sellest mitte kunagi üle. Eluilmas.
Minutiosuti liigub seinakella kollasekstõmbunud numbrilaual mehaaniliselt ringi. Iga viie minuti järel takerdub nõelake mõneks sekundiks ja vabaneb seejärel valju klõpsatuse saatel.
Kui kõik lood on jutustatud, seisab viimase lehekülje kõige alumisel real suurte tähtedega see sõna, mida kõik kordavad. Küsimus, mis hõljub ruumis ja millele mitte keegi ei oska vastata, vaatamata sellele, kui palju kordi nad oma lugu ka jutustavad.
Miks?
Veronica tõmbab sõnale joone alla, kirjutab tähti ja küsimärke muudkui paksemalt üle, kuni pastakas paberisse augu teeb. Ta jätkab, kuni seinakella minutiosuti viimast korda klõpsatab ja aeg läbi saab.
Kergendus on tohutu. See seguneb endorfiinidega, mis juba ajus võimust on võtnud. Vasaku käega kobab ta taas paremat käsivart, tõmbab hajameelselt üle särgiriide ja üle pika armi selle all.
Kas ongi juba läbi? mõtleb ta. Ja seejärel: millal järgmised tulevad?
2
1983. aasta suvi
Vihmahoog oli tegelikult mõnus. Mitte vali äikesevihm, mis oleks küpse vilja maadligi peksnud, vaid mahe tasane sadu, mis ettevaatlikult maad niisutas ja lõppes päikesetõusu ajal, nii et viljapead ja lehed parajasti lõunaks ära kuivasid. Lõikusaja vihm, nagu kohalikud ütlevad. Hea sadu, mida oleksid politseiülem Krister Månsson ja teda ümbritsevad mehed Tagatalu õues igal muul suveööl rõõmuga tervitanud.
Politseiülem lükkas mundrimütsi kuklasse ja tõmbas käeseljaga üle lauba. Ta oli küll lipsu juba mõni aeg tagasi järele lasknud, kuid sinine vormisärk kleepus ikka vastu kaela.
On ju varemgi otsinguid korraldatud, ütles ta endale. Või vähemalt oli ta seda harjutanud siis, kui ta aastaid tagasi komandörikursustel käis. Tähtis on planeerimine, organiseerimine ja juhtimine. Tähtis on süsteemselt läbi kaaluda kõikmõeldavad alternatiivid, kuni leiad otsitava. Aga pimedas ja vihma käes on seda kindlasti kergem öelda kui teha.
Mõni mees oli jätnud autol süüte sisse, nad parkisid ringikujuliselt Nilssonite õue maja ette. Autotuled valgustasid järjest kasvavat inimhulka. Muutsid nad varjuteatriks, valgustades selgesti jalgu ja alakeha ja tontlikke nägusid, mille jooni ei olnud võimalik eristada. Aga seda ei olnudki vaja. Kõik teadsid üksteist niigi. Kõik tundsid kõiki.
Månsson märkas meeste pilke. Ta kohendas veidi oma kortsus, natuke liiga ümber hoidvat vormijakki, mis selle vihma käes enam kaua vastu ei pea, sättis pilotka otse ja tõstis käe pea kohale.
„Tähelepanu!”
Ei tema hüüatus ega käeliigutus suutnud häältekõminat vaigistada. Ta kaalus, kas peaks ronima kõrval seisva pikapi kasti, aga mõistis siis, et selle serv on liiga kõrge ja ka libe, ning et tal ei ole antud juhul põhjust oma väärikusega riskida. Niisiis püüdis ta hoopis häält tõsta ja lasta sellel kõlada võimukamalt kui enne.
„Tähelepanu, kõik!” Tulemus oli vaid veidi parem.
„Pidage lõuad, kurat võtaks. Månsson tahab midagi öelda. Aeg jookseb, aga meie ainult plärame.”
Karm hääl kuulus kõhetule mehele, kes oli Månssoni selja taga end mängeldes autokasti hiivanud. See oli Harald Aronsson, kadunud poisi onu. Jutt vaibus silmapilk ning rahvas võttis ennast Månssoni ja auto ümber koomale.
Månsson köhatas, noogutas Aronssoni poole lugupidavalt, vastus jäi tulemata.
„Enamik teist on juba kuulnud, mis juhtus, ja ma saan aru, et te juba ootate, et saaks otsimisega alustada,” alustas ta. „Aga selleks, et meil kõigil oleks sama lähtepunkt, teen siinkohal lühikokkuvõtte sellest, mis meil praegu teada on.”
Ta jäi korraks vait, et viimasena saabunud jõuaksid küllalt lähedale tulla.
„Otsime väikest Billy Nilssonit, kes saab varsti viieseks. Tema ema oli viimane, kes teda kella kaheksa paiku nägi, mis tähendab, et ta on olnud kadunud …”
Månsson vaatas käekella. Neljakandilist digitaalkella, mille Malin talle kahekümnendaks pulma-aastapäevaks kinkis. Ainus väljaulatuv metallnupp neljast, millest ta midagi taipas, oli see, mis valgustas väikest sihverplaati, pimedas igati käepärane.
„… juba peaaegu viis tundi. Perekond otsis läbi aia, elumaja, küüni ja lehmalauda, enne kui kella üheteistkümne paiku politseisse teatas. Veidi enne kella kahtteist alustasime politseikoeraga jälitamist talu aias.”
Ta osutas käega taluõue tagumises osas paikneva elumaja poole, ja tema heameeleks pani see enamiku meestest pead pöörama.
„Koer leidis aia tagumise otsa alt vao, mis viib välja maisipõllule. Seal aga jälg kaob, arvatavasti vihma tõttu, või siis sellepärast, et Billy vanemad ja teised lapsed on seal juba käinud.”
Månsson laskis käe alla ja ootas, kuni kõik jälle tema poole vaatavad.
„Paistab nii, et poiss ronis tara alt läbi ja eksis põllule ära. Nagu te teate, on mais pea mehekõrgune, nii et vilja sees on kerge segadusse sattuda, seda enam pimedas. Seega on teie abi vaja just seal. Me moodustame neli ahelikku …”
Kui Månsson oli oma sissejuhatuse lõpetanud, nägi ta kergendusega, et kõik õuel olevad inimesed täitsid kuulekalt tema juhiseid. Nad jagunesid kiiresti ahelikumeeskondadeks ja lahkusid õuelt jalgsi või oma autoga, iga grupi eesotsas vormis politseinik.
Kõik tahtsid nii kiiresti kui võimalik pihta hakata. Enamikul olid ju ka endil lapsed ja neil ei olnud raske ennast panna sellesse põrgulikku olukorda, millesse perekond Nilsson oli sattunud. Kuid kindlasti oleks see tervele kogukonnale suur kergendus, kui väike Billy saaks ema juurde tagasi toimetatud, märja, läbikülmunu ja hirmununa, kuid elusa ja tervena. Sest just nii saab see ometi olema. Kõik arvasid nii, ja Månsson arvas, et mõned nautisid isegi põnevust. Mõni lootis võimalusele, et just tema on see, kes poisi leiab. See, kes Billy Nilssoni leiab, ei pea enam kunagi maksma ei küla kõrtsis ega rahvapargis, selle eest hoolitseb Harald Aronsson päris kindlasti.
Praeguseks ajaks oli Månsson olnud Reftinge politseiülem juba neli aastat. Ta oli siia kolinud koos perega, kui oli tüdinud Norrköpingi öövahetustest, joodikutest ja hulludest. Väsinud sellest, et karjääriredelil ronivad nooremad ja auahnemad politseinikud temast pidevalt mööda. Reftinges, Skåne tasandiku äärealal, pääses ta kõigest sellest. Siin oli ta kaheteistkümne politseiniku ja kahe naisametniku ülemus. Viimased vastasid kõnedele, võtsid vastu avaldusi ja andsid välja relvalube.
Ta ise oli üles kasvanud samasuguses põllunduspiirkonnas Östgöta tasandikul ja teadis täpselt, kuidas maal asjad käivad. See oli kindlasti üks põhjustest, miks ta selle töö sai. Kogemus ütles, et maal rabati kõvasti tööd ja abistati üksteist. Enamasti peeti kümnest käsust kinni, mis tähendas, et Reftinge kuriteostatistikas esinesidki enamjaolt sissemurdmised, vargused, joobes juhtimine ja lubadeta sõit. Kahe viimatinimetatu kohta teadis ta, et hukkamõistmise asemel tema töötajad pigem mõistsid. See oli justkui vaikiv kokkulepe kodanike ja korravalvurite vahel, mis oli valitsenud juba ammu enne tema tulekut. Maal on autot vaja. Ilma autota ei ole sul tööd ega leiba laual. Ja tema ei tahtnud olla see, kes võtaks perelt nii elatise kui toidu. Väljastpoolt siia elama tulla oli niigi küllalt raske, mitte ainult tema enda, vaid ka Malini ja laste jaoks. Läks aega, enne kui sind omaks võeti, eriti veel, kui sa kõnelesid hoopis teist dialekti.
Ta oli andnud tõesti oma parima. Harjunud sellega, et tema nime hääldati Månssenn ja mitte Måånsson. Ta vahetas oma tavapärase Gevalia kohvi kohaliku Skåne oma vastu ja harjus ka igasugu keeleliste veidrustega. Ta oli enda, lapsed ja Malini jalgpalliklubi liikmeks registreerinud ja täpselt kell seitse igal neljapäevahommikul käis ta basseinis, et pärast vanameestega saunas suhelda. Pingutused olid ennast ära tasunud. Eelmisel hooajal määrati Malin jalkaklubi laekuri asetäitjaks ja ta ise 14-aastaste poiste võistkonna peatreeneriks. Varakevadel aga pakuti talle isegi kohta ühes