Suve lõpp. Anders de la Motte
harva. Tegelikult ei olnudki tema nelja siin töötatud aasta jooksul tulnud ette juhtumit, mis oleks temalt mingit erilist panust nõudnud, ja see sobis talle suurepäraselt. Ta eelistas jääda tagaplaanile. Juua rahus ja vaikuses hommikukohvi ja lugeda kohalikku ajalehte, maaelu- ja jahimeeste lehte. Käia ettevõtjate liidu, Punase Risti seltsi ja vallavalitsuse koosolekutel. Põletada lastevanemate koosolekutel veidi kanepit, et kõik teaksid, mis lõhn sellel on, juhuks kui mõnel ettevõtlikul noorel õnnestub Taanist üks pakike kaasa osta. Pidada valla koolides iga-aastaseid jalgratta- ja liiklusohutuse päevi. Niisugust politseitööd eelistas tema. See oli tema rida.
Kohe, kui kohalekutsutud kaitseliitlased taluõuele hakkasid kogunema, mõistis ta, et nüüd on kõigi pilgud temale suunatud. Kõhtu kerkis klomp, mis aina kasvas, sedamööda, kuidas meeste hulk tema ümber suurenes. Kõik jälgisid teda, olles kindlad, et ta aitab neil lõpetada perekond Nilssoni õudusunenäo.
Månssoni pilk langes Tagatalu suurele elumajale, kus põlesid vist kõik tuled. Ühel akendest märkas ta kaht siluetti. Kaks last, üks tüdruk ja üks poiss, sama vanad kui ta enda omad. Ta püüdis meenutada Billy vanema õe ja venna nime. Laste isa nimi on Ebbe, seda teadis ta juba ammu. Ebbe Nilsson oli pehme loomuga tasakaalukas mees, kes kunagi tüli ei tekitanud. Üks neist, kes istus saunas vaikselt alumisel pingil, juttu ajasid pigem teised. Näiteks Ebbe naisevend Harald Aronsson.
Ja laste ema Magdalena Nilssonit, neiuna Aronsson, tundsid muidugi kõik. Küla kõige esimene miss Hernes, kelle kroonimispidustustel tehtud mustvalge foto rippus ikka veel vallamaja fuajees, kuigi oli nüüdseks juba rohkem kui kakskümmend aastat vana. Põhjuseks oli kindlasti nii Magdalena ilus välimus kui ka tema perenimi. Perekond Aronssonil oli külas suur sõnaõigus, mis antud olukorda vaevalt kergemaks tegi.
Månsson muudkui püüdis laste nimesid meelde tuletada, kuid pingutustele vaatamata tulutult. Isegi täpselt teadmata, miks, tõstis ta lehvituseks käe, kuid kumbki lastest ei teinud vähimatki katset sellele vastata. Nad seisid lihtsalt täiesti liikumatult üleval aknal ja jälgisid teda. Ootasid, et ta leiaks üles nende väikevenna. Et kõik oleks jälle hästi.
3
Veronica peab ennast üldiselt heaks inimeseks. Ta sorteerib prügi, maksab kõik arved ära õigel ajal ja annetab aeg-ajalt veidi heategevuseks.
Kirikus ei ole ta küll ammu käinud. Talle ei meeldi mälestused, mida kirikuhooned esile kutsuvad. Samade mälestuste pärast helistab ta isale ainult paar korda kuus. Lükkab muudkui edasi, nii palju kui võimalik, kuni must südametunnistus ei võimalda kauem venitada. Telefon heliseb alati vähemalt kaheksa korda, enne kui isa vastab. Siis on kuulda, kuidas ta toru võtab, järgnevad vaikusehetked, mil mõlemad terve mõistuse vastaselt loodavad kuulda toru teises otsas hoopis üht teist häält. Siis järgneb pettumus, kui tegelikkus kohale jõuab, pettumus, mida neil kummalgi ei õnnestu varjata ja mida mitte mingi loba maailmas ära ei suuda hoida.
Kodus Reftinges ei ole Veronica käinud aastaid, ei sünnipäevadel, ristsetel ega matustel, kuigi ta oleks muidugi pidanud kohale sõitma. Ta teab, et külarahvas paneb seda tähele. Räägib sellest.
See ärritab teda, nagu seegi, et ta ise mõtleb Reftingest ikka nagu oma kodust, kuigi ta kolis sealt ära rohkem kui viisteist aastat tagasi.
Nad seisavad Ruudiga kodanikekeskuse kuuekümnendatel ehitatud halli kandilise hoone laial trepil. Vihm on lõppenud ja asfaldi, metalli ja betooni sisse kogunenud soojus on juba suurema osa niiskusest ära kuivatanud. Varasem värske õhk on kadunud ja asendunud käärinud jäätmete, toidu- ja heitgaaside haisuga. Linna tavaline suvine hingeõhk. Veronica paneb korraks silmad kinni ja naudib head tunnet, mis pikkamööda hajub.
„Suur tänu, järgmisel nädalal näeme jälle?” Hallipäise naise lahkumisfraas on kinnitus, kuid kõlab igatahes nagu küsimus. Nagu poleks ta päris kindel, kas arutelusid üldse enam tuleb.
Veronica noogutab ja surub naise kätt. See on habras ja luine nagu linnupoeg.
„Näeme küll.”
Hallipäine naine astub neljast astmest alla, pöördub ümber ja lehvitab ebalevalt. Surub siis oma käekoti leinapärlitega tihedalt vastu rindu ja läheb mööda kõnniteed minema.
Veronica ja Ruud seisavad paigal ja vaatavad naist metroo poole minemas.
„Kuidas sinu meelest täna läks?” küsib Ruud pilku tõstmata.
Veronica kehitab õlgu.
„Päris hästi.” Vastus on sama palju tõde kui vale.
„Jah.” Ruud õngitseb mokatubakatoosi välja ja suskab ühe portsu ülahuule alla. Surub selle keeleotsaga paika. „Sa just väga palju küsimusi ei esitanud.”
Veronica kehitab taas õlgu.
„Ma ei tahtnud asjade käiku segada.” Ta vaatab mehele otsa ja kahetseb oma järsku tooni. Natuke enesekriitikat ei teeks paha. Lõppude lõpuks on see ju tema, kellele siin hinnang antakse. „Aga ma muidugi arvestan sinu arvamusega,” lisab ta.
Ruud teeb grimassi, või siis kohendab ta lihtsalt mokatubakat huule all.
„Kui sina esitad küsimusi, julgevad ka teised küsida,” ütleb Ruud. „Grupis on oluline vestlus käima saada, et see ei oleks ainult rida monolooge. Et kõik oleksid kaasatud. See ongi grupiteraapia mõte.” Ruud pöördub tema poole ja naeratab natuke pahuralt. „Aga sa ju tead seda. Sa oled lihtsalt pisut roostes. Paar vestlust veel, ja kõik on kombes.”
Veronica noogutab, ei vaata mehele otsa, et too tema kergendust ei märkaks. Hallipäine naine on nägemisulatusest väljas. Lipsanud majade vahele nagu hirmunud hiir.
„Kuule, see sinu ema lugu,” ütleb Ruud vaikse häälega. „Ma ei teadnudki, et keegi nägi, kuidas ta …”
„Üks hooldajatest oli välja teda otsima tulnud.” Veronica imestab endiselt, kui kindel ta hääl on. Et tal õnnestub küsimusele vastata ja samas märku anda, et rohkem küsimusi ta kuulda ei taha.
Ruud aga ei lase ennast peatada. „Kole lugu …”
Mees tahaks ilmselgelt, et ta räägiks rohkem, usaldaks teda, kuigi nad tunnevad teineteist vaid mõned nädalad. Kuid Veronical ei ole tahtmist täna enam pingutada, ei Ruudi ega kellegi teise pärast. Ta vaatab ikka veel tänavat. Hetke pärast saab Ruud vihjest aru, pöördub kõrvale ja sülitab esihammaste vahelt.
Nad seisavad ja vaikivad, majade varjud muutuvad üha pikemaks. Mõni kvartal eemalt kiirteelt kostab pärastlõunast müra.
„Sa saad hakkama, Veronica,” lausub Ruud tasa. „See, mis kevadel juhtus, oli ajutine takistus, millest sa pidid üle saama. Võta rahulikult ja süvene töösse. Siis on varsti kõik nagu enne.”
Veronica on ikka vait. Ta on isegi natuke rõõmus, et salapära, mis nende vahel viimasel nädalal valitses, on nüüd kadunud. Et mees enam ei teeskle, et ta ei tea põhjust, miks Veronica uude kohta üle toodi. Samas ei taha Veronica temaga sellest rääkida. Ta on selle üle viimaste kuude jooksul sada korda mõtelnud.
Miks sa reageerisid nii, nagu sa reageerisid, Veronica? Kuidas saaks vältida seda, et niisugune olukord enam ei korduks? Missuguse hinnangu annad sa oma käitumisele?
Tänavale, kus nad seisavad, pöörab sisse mootorratas. Mootoriheli kostab summutatult ja katkendlikult. Juhil on jalas teksad ja seljas pruun nahktagi. Kiiver musta värvi ja matt, tume visiir läbi ei paista. Sõiduk libiseb neist nii aeglaselt mööda, et püsib vaevalt püsti. Just õigel hetkel pöörab juht pead. Vaatab otse Veronica poole.
Veronica ei ole just modellitüüp, kui see kuidagi määratletud peaks olema. Kuid tal on treenitud keha ja pikad jalad ning ta suu ja silmad on kenad, need on ta pärinud emalt ja nende ilu saab rõhutada, kui ta end meigib ja juuksed lahti jätab. Haavatav joon näoilmes, jääb mulje, et temaga on midagi korrast ära. Paneb imestama, kui paljusid mehi see köidab. Nooremana kasutas ta seda ära. Aga see oli ammu, ühes teises linnas ja ühel teisel maal. Nüüd hoiab ta oma suud sirgena ja pead püsti. Ta kõne on mahe, kuid otsustav, ja ta vaatab inimestele otse silma. Ent siiski on vaja hämmastavalt vähe, et mehi käima