Suve lõpp. Anders de la Motte
Veronica aimab hoopis pahast varjundit.
„Ei.” Veronica raputab pead, veenmaks nii ennast kui Ruudi, kuid millegipärast hakkab ta süda kõvemini lööma.
Ta saadab pilguga mootorratturi selga tänava lõpuni. Äkki vajutab mees gaasi. Mootorimüra paneb Veronica võpatama. Majade vahel tekib kaja, mis kõlab nagu metslooma möire.
Hääl vaibub tasapisi, sedamööda, kuidas mootorratas kiiresti kaugeneb.
„See on vist keegi, kes kogub julgust? Kes tahab näha, kui ohtlik sa oled, enne kui ta julgeb grupiga ühineda.” Ruud müksab naist küünarnukiga ja muigab.
Veronica annab müksu vastu, tunneb, kuidas pinge langeb, ja naeratab mehele tänulikult.
„Aita mul uks lukku panna, siis viin su koju,” lausub Ruud. „Kas teeme nii?”
„Teeme nii.”
Ruud pöörab ringi ja hakkab ukse poole astuma. Veronica jääb mõneks hetkeks paigale. Vaatab sinna, kuhu mootorratas kadus. Kauge nurruv mootorimüra on ikka veel aimatav.
4
1983. aasta suvi
Månsson oli oma staabi sisse seadnud elumaja taha terrassile, kust nägi seda vähest, mida pimedas aias näha oli, ja kuulis otsinguahelike tontlikke hüüdeid Tagatalu ümbert põldudelt.
Billy!
Bii-llyy!
Ta oli laotanud aialauale suure kaardi ja palunud tuua tormilaterna, mille riputas enda kohale markiisi külge. Politseiraadio oli sätitud kokkulepitud kanalile ja vastavalt sellele, kuidas otsijate ahelikud möödusid kindlaksmääratud punktidest, tegi ta nende juurde kaardil linnukese. Nagu oligi arvata, oli ahelikel kõrge maisi, pimeduse ja vihma tõttu raske orienteeruda ning politseinikud, kes ahelikke juhtisid, pidid alatasa seisma jääma, et muuta suunda või oodata järele mahajäänud liikmeid.
Terrassiuks Månssoni taga avanes tasa ja välja tuli Ebbe Nilsson, käes kandik termose, kruuside ja võileibadega. Mees asetas need terrassilaua vabale osale.
„Ma mõtlesin, et sa tahad võib-olla midagi, mis sooja annab.”
Månsson võttis kohvikruusi tänulikult vastu ja tundis hetkeks häbi. Ebbe Nilssoni pisipoeg on kadunud, terve pere on šokis, kuid pereisa oli siiski võtnud aega, et politseiülemale kohvi keeta. Teinud isegi võileibu. Månsson uuris meest silmanurgast, ise vorstivõileiba haugates.
Ebbe Nilssoni silmad olid tühjad, nägu valge ja vagusid täis. Varjud ja tormilaterna kahvatu kuma võimendasid räsitud muljet veelgi. Kehahoiak oli aga sirge ja ta tundus olevat vaoshoitud.
„Kuidas läheb?”
Månsson viipas aia ja maisipõllu suunas.
„Töö käib. Pimedus ja vihm panevad põntsu. Aga küll sa näed, et me leiame ta üles.” Viimane lause lipsas ta huulilt enne, kui ta pidama sai. Muidugi ei oleks tohtinud seda öelda. Månsson oli olnud politseinik küllalt kaua, teadmaks, et ei tohi anda lubadusi selle kohta, mille üle sul kontroll puudub. Kuid praegu oli ta seda siiski peaaegu teinud. Kaastundest, ütles ta endale, kuigi arvas, et see ei ole kogu tõde.
Politseiraadio ragises ja Månsson pööras ümber. See ei olnud teade, vaid lihtsalt staatiline müra, mis peaaegu otsekohe lõppes. Månsson neelas viimase suutäie võileiba alla.
„Kuidas Magdalenaga on?” Ta noogutas kergelt ülakorruse suunas.
„Magab,” lausus Nilsson järsult. Ta märkas seda vist ka ise, sest muutis kohe hääletooni. „Ta oli nii erutatud, et võttis rahustit. Segaduses võttis ta kogemata topeltannuse ja nüüd on uni raske. Võib-olla ongi hea, et ta saab sellest natuke puhata. Billy on tema jaoks kõik …” Nilssoni hääl murdus ja lause lõpp uppus vihma trummeldamisse markiisikatusel.
„Aga teised lapsed?” küsis Månsson ja mõistis kohe, et seda küsimust saab tõlgendada mitmeti. Kuid Nilsson tegi õige valiku.
„Mattias ja Vera läksid magama, kuid tõtt-öelda ei usu ma, et nad magavad. Ainult nende pärast ei läinud ma ise ka otsima.” Ta osutas maisipõllu suunas, kust aeg-ajalt vilksatas mõni taskulambituli.
Üks ahelik oli vist hakanud tagasi maja poole tulema. Månsson uuris kaarti ja ohkas, kui mõistis, et otsingumeeskond B hakkas läbi käima maa-ala tara kõrval, mis oli juba varem läbi kammitud. Månsson võttis raadiosaatja, kuid jäi seisma, aparaat käes. Nilssoni õlad olid längu vajunud, ta pilk käis mööda maapinda ja suu oli poolavatud, nagu tahaks ta midagi öelda. Kuid häält ei tulnud. Mees nägi äkki täiesti murtud välja, nagu hakkaks ta kohe kokku kukkuma.
Månsson köhatas. Ta püüdis leida mõnd jutuainet.
„Kodus on sind rohkem vaja, Ebbe,” ütles ta. Hetkelise kõhkluse järel patsutas ta pereisa kohmakalt õlale.
„Meie, teised, võime otsida, aga sina pead hoolitsema Magdalena ja laste eest. Pealegi peab keegi olema kohal, kui me Billy üles leiame.”
Jälle oli Månsson lubanud välja rohkem, kui pidanuks. Kuid ta sõnad ja žestid paistsid mõju avaldavat. Ebbe Nilsson pani suu kinni ja noogutas siis aeglaselt pead.
Politseiraadio hakkas jälle ragisema.
„Oled sa kuuldel, Månsson?”
„Kuulen!” vastas politseinik.
„Siin Berglund otsingumeeskonnast B. Koerajuht leidis põllult ühe asja, umbes kahekümne meetri kaugusel aiaalusest vaost.”
„Mille?” Månsson hoidis hinge kinni. Ta vaatas Ebbe Nilssoni poole. Mees niheles ja paistis, et on pisut jõudu juurde saanud.
Raadio krabises veel paar korda ja lõikas ära Berglundi hääle.
„…ga,” oli ainuke silp, mida oli võimalik eristada.
„Korda!” ütles Månsson, kummardus kaardi kohale ja püüdis tuvastada, millisele kohale osutati. „Mille te leidsite, Berglund?”
Raadio ragises jälle.
„Väikese sinivalge kinga.”
5
Ruud peab oma Volvo Veronica maja ees kinni. Tahavaatepeegli all kõlkuv lõhnakuusk haiseb nii vängelt, et ajab nina kihelema. Mees avab turvavöö ja hetkeks tundub Veronicale, et Ruud kavatseb ise ennast tema poole kohvile kutsuda.
Ta jõuab juba peaaegu hakata vuristama mõnd halba ettekäänet keeldumiseks, kuid mees õngitseb hoopis oma püksitaskust mokatubakakarbi ja paneb siis turvavöö jälle kinni.
„Esmaspäeval näeme,” ütleb ta. „Hommikune kohtumine, kell üheksa.”
„Näeme.”
Enne kui Ruud jõuab tubaka huule alla panna, on Veronica autost väljas. Jääb seisma, käsi autouksel.
„Aitäh,” ütleb ta.
„Pole muret, see polnud mingi ring.”
Veronica hakkab juba midagi ütlema, kuid näeb siis, et mees pilgutab talle silma.
„Järgmine nädal tuleb kergem, Veronica. Ausõna.”
Korter võiks kuuluda kellele tahes. Nelikümmend ruutmeetrit on sisustatud täikalt leitud ja Ikeast pärit mööbliga. Paremat kätt köök ja elutuba, magamistuba jääb vasakule. Praktiline, puhas ja otstarbekas. Ei mingeid perekonnafotosid, maale ega plakateid. Ka mitte lõhnaküünlaid, tagamõttega budakujusid, kuivatatud lilli ega külmkapimagneteid õpetussõnadega nagu „Carpe diem” või „Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev”.
Üllatavalt isikupäratu, nagu oli seda korterit iseloomustanud üks tätoveeritud turjaga lollpea, kellega ta kunagi ammu enne Leoni käis. Too oli olen-niisugune-nagu-olen-kuju. Inimene, kes peab ennast kõigist teistest ehtsamaks ainult sellepärast, et tal puudub midagi nii lihtsat nagu hea kasvatus. Pealegi seksis turjatätokas umbes nii, nagu võis oodata. Ainult endaga arvestades ja andetult, millele Veronica ka tähelepanu juhtis,