Suve lõpp. Anders de la Motte
pahklike viljapuude vahele. Siis metsikute põõsaste vahele. Tegelikult talle aia kaugem nurk ei meeldinud. Möödunud aastal oli tema sõber Isak leidnud tihniku alt lõualuu, valge luutüki nelja kollaseks tõmbunud purihambaga. Onu Harald ütles, et vanaisal oli kombeks sinna asju maha matta. Asju, millest ta tahtis alatiseks vabaneda. Et lõualuu on kindla peale sea oma, ja et mõned asjad tuleb hästi sügavale matta, et rebased neid välja ei kaevaks.
Ta oli oma elus ainult üht rebast näinud. Siis, kui onu Harald, isa ja teised mehed olid sügisel oma jahisaagi õue peale välja pannud. Rebasel olid pilusilmad, säravpunane kasukas ja teravad hambad, mis verise nina alt välja paistsid. Koerad kõndisid temast suure ringiga mööda. Nad olid rahutud, peaaegu hirmunud. Rebane tuleb alati maha lasta, kui tekib võimalus, oli onu Harald öelnud. See on iga jahimehe kohus. Sest rebane on kaval, täpselt nagu muinasjutus. Rebane teab, kuidas liikuda jälgi jätmata.
„Neil on suurepärane nina,” ütles onu Harald. „Ja neile meeldib jäneste ja väikeste poiste lõhn. Ära siis aiast välja mine, Billy!”
Ja onu Harald naeris oma mürisevat naeru, mis oli südamlik, kuid ühtlasi ohtlik, ja siis hakkas ka Billy ise naerma. Aga ta mõtles kogu aeg rebaste peale, kes kaevavad aiast sügavale maetud luid. Mõnikord nägi ta rebaseid isegi unes. Teravad hambad, mullas siblivad käpad, sile niiske nina õhku nuusutamas. Nuusutamas maja poole, tundmaks väikese poisi lõhna.
Sellest ajast alates oli poiss hoidunud aia kaugemasse otsa minemast ega vaielnud sugugi vastu, kui Isak tahtis sea lõualuu endale võtta, kuigi tegelikult oli see ju tema oma.
Kuid praegu ei takistanud poissi ei kondid ega rebased. Jänes lippas kuivanud põõsaste vahel ja poiss järgnes talle ikka sügavamale tihnikusse. Üks madal oks jäi ta kampsunivarruka taha kinni ja ta pidi korraks seisatama. Kui ta oksa küljest lahti sai, oli jänes kadunud.
Poiss kõhkles hetke, tahtis juba ümber pöörata ja maja juurde tagasi minna. Kuid jahi pinge polnud veel kadunud. See andis talle julgust jätkata. Sügavamale põõsastikku. Nagu tõeline jahimees.
Järjest rohkem oksi sirutus tema teele, haarates oma haraliste sõrmedega tema riietest. Kusagil kaugel hämarikus tundus liikuvat väike valge saba. Kas siin ongi jänku pesa? See mõte andis talle hoogu juurde ja ta oleks peaaegu jooksnud otse vastu kõrget tara aia lõpus.
Poiss tardus paigale. Vaid paari meetri kaugusel teisel pool aeda oli tihe söödamaisi põld. Seda niipea ei koristata. Mitte enne, kui see on kuiv ja täiesti kollane, oli isa öelnud.
Ritsikad siristasid lehtedes, põimisid oma viisi krigisevaks helivaibaks, mis peaaegu summutas poisi mõtted. Jänes oli teisel pool aeda. Istus maisivarte rohelise seina all ja vaatas poissi. Ootas teda.
Aed oli kõrge. Vist isegi kõrgem kui onu Harald, aga igatahes liiga kõrge selleks, et poiss sellest üle saaks ronida. Jaht oli läbi. Ta ei näe kunagi jänkupesa. Ometi tundis ta isegi pisukest kergendust. Ta ei olnud üksi nii kaugel aiasügavuses kunagi olnud. Õhtuvalgusest oli järel vaid nõrk jutt taevas ja varjud tihnikus olid märkamatult sulanud läbitungimatuks pimeduseks.
Poiss otsustas, et läheb koju, hakkas juba ümber pöörama, kui äkki nägi midagi. Tara alla oli kaabitud vagu, kust väike poiss vabalt välja saaks pugeda. Ta pööras pilgu jänese poole. See kükitas ikka sama koha peal.
Läbi maisipõllu sahises tuuleiil, jätkates oma teed läbi traataia roostes võrgukoe tumedate põõsaste poole poisi selja taga. Poiss vaatas uuesti süvendi poole, laskus põlvili ja siis kõhuli. Vingerdas ennast ettevaatlikult pruunikarva terasaia alt läbi, tõusis püsti ja pühkis mulla põlvedelt ja kätelt maha. Erutus lausa kõditas kehas. Ta oli nüüd teisel pool aeda, esimest korda päris üksi. Esmaspäeval räägib ta sellest Isakile. Võib-olla ka Mattiasele ja Verale. Räägib, kui julge ta oli ja kuidas ta sai kinni omaenda jänese, kuid ema ei tohi sellest midagi teada.
Maisipõldu läbistas taas sahin ja alguses arvas poiss, et see on jälle tuul. Siis nägi ta, kuidas valge saba kaob kõrgete maisivarte vahele. Jänes nüüd enam ei kepsutanud, ta lippas elu eest. Kõrvad taga sirgu, mulda lausa lendas jalge alt. Kui poiss oli jänese silmist kaotanud, sai ta aru, mis oli juhtunud. Jänese tundlik nina oli haistnud kellegi teise lõhna. Kellegi lõhna, kes sai ennast hõlpsasti tara alt läbi kaevata. Sellel oli punane kasukas ja teravad hambad ja talle meeldis jänese lõhn. Ja väikeste poiste lõhn …
Süda lõi kiiresti, nagu oleks see hirmunud väike jänes. Maisivarred kõrgusid poisi kohal otsekui tumedad õõtsuvad hiiglased ja tõrjusid teda tagasi tara poole. Nutt tõusis kurku. Silmanurgast nägi ta midagi, mis liikus, midagi punast. Poiss pööras ringi ja sai samal hetkel aru, et ritsikad olid vait jäänud.
Emme! jõudis laps mõtelda. Emme …
Mu kallis
See on meie loo algus. Sinu ja minu loo algus. Ma püüdsin vastu seista, püüdsin sind endast eemal hoida, et sa ei laseks mul kukkuda, aga nüüd lasen ma lahti, mu kallis, ja usun, et sa püüad mu kinni. Kas püüad? Või kukume hoopis mõlemad?
Ma loodan, et ei kuku. Tahan nii väga uskuda, et meie lugu lõppeb õnnelikult.
1
Ta on sügiseinimene ja on seda olnud alati. Või peaaegu alati. Oli aeg, kus ta soovis, et suvi ei lõppekski otsa. Et valgus, soojus ja kõrge sinine taevas kestaksid igavesti. Aga see oli ammu. Kusagil mujal ja teises elus.
Seinakell näitab, et koosoleku alguseni on üksteist minutit. Siiani on kõik sujunud hästi. Ta tõi koos Ruudiga prantssaiu lauale ja valas pumptermostesse kohvi. Asetas toolid kenasti ringikujuliselt halli värvi põrandakattele. Kaksteist kulunud metallklapptooli – küllap paar tükki rohkem kui vaja, kuid siiski mitte nii vähe, et ringi liiga suured augud jääks. Igale istmele pandi pakike odavaid pabertaskurätikuid.
Kui kõik oli valmis, tegi Ruud fuajee topeltukse lukust lahti. Sisse tuli kaks varajast osalejat ja koos nendega vihmamärja sooja asfaldi lõhn. Kõigist linnalõhnadest meeldib just see talle kõige enam. Võibolla sellepärast, et see on kuidagi puhastav. Nagu uus algus. Täpselt nagu tänane päev tõotas tulla.
Esimene, kes sisse astus, oli meesterahvas, kolmekümnendates aastates, just nagu ta isegi. Mehe käed on tätoveeritud, riided kortsus ja pea on keha kohta natuke liiga suur. Selle mulje tekitab vist habe. Habe on metsik, hooldamata, selle kohal on tuhm, verd täisvalgunud pilk, ja täna näevad nad siin sellist pilku kindlasti veelgi.
Teine osaleja on vanem hallipäine naine, umbes sama vana kui Ruud. Ta juuksed on selja peal pikas patsis. Silmad prillide taga on sõbralikumad kui tätoveeritud habemikul, kuid nende kahe pilk on siiski sarnane.
Ruud juhib mõlemad saabunud hoolikalt kohvilaua poole ja Veronica hakkab just ennast neile tutvustama, kui ta äkki taipab. Taipab, et ta on teinud suure vea ja et kõik, kogu see värk siin, läheb kohutavalt viltu.
Põrgut!
Ta tormab kööki ja viskub seal toolile just sel hetkel, kui jalad nõrkevad. Katab näo kätega, pea põlvede vahel, hingetõmbed sügavad ja aeglased.
Sisse.
Välja.
Sissse.
Vääälja.
Pendelukse tagant kuuldub Ruudi viisakat lobisemist, mis mähib ennast ümber ta aju ja seguneb tukslemisega ta meelekohtades.
„Kas te tulite bussiga?” tuks, tuks, „Ah metrooga”, tuks, tuks. „Ja sina, Lars, tulid autoga nagu tavaliselt? Kas õnnestus parkida? Jah, siin kandis peab ette vaatama, kuhu sa pargid. Kontrolörid ei halasta.” Tuks, tuks, tuks.
Nüüd on kuulda ka muid hääli, veel on saabunuid, kes lohistavad jalgu üle narmasvaiba, peatuvad ja kissitavad üles päevavalguslampide poole, enne kui Ruud nad avastab ja kaasab seltskonda peibutisega, millele vähesed suudavad vastu seista: „Sealpool on kohvi ja saiakesi.”
Aeglased, kõhklevad sammud, plastkruuside plõksud, kui need üksteise seest välja tõmmatakse, lisaks pumptermose sisin. Veronica hingamine muutub kergemaks, kuid ta ei söanda