Suve lõpp. Anders de la Motte
metroo, parkimine?
Tore, et tuli natuke vihma. Muru kasvab paremini. Muidu on suvi olnud suurepärane, eks ole? Nagu Vahemere ääres peaaegu. Kas teil on nädalalõpuplaanid tehtud?
Ta kahetseb. Kahetseb, et ei võtnud vastu pakutud lahkumishüvitist ega lasknud jalga. Tark inimene oleks just nii teinud. Jätnud kõik seljataha ja alustanud uut elu kusagil mujal. Ükskõik kus, tegelikult. Mõnes teises linnas, riigi teises otsas. Või isegi täiesti teisel maal.
Praegugi ei ole veel hilja.
Tagauks on otse ta selja taga. Tal on võti taskus. Ukse taga on tsementtrepp ja prügikonteinerid, ja siis oledki juba tänaval. Võtaks vaid paar minutit ja ta olekski väljas. Kuid ta oli andnud allkirja ja lubanud, et ta väärib uut võimalust. Oli ennast veennud, et proovib viimast korda.
Sumin saalis üha valjeneb. Pumptermos muudkui sisiseb. Hääled valjenevad anuma tühjenemise taktis. Vestlus voolab nüüd tühikäigul.
Tõepoolest. Ei tohi ilma üle nuriseda, tõesti.
Ta tõuseb püsti ja vaatab tagaukse poole. Paneb silmad kinni. Sõrmed libisevad parema käsivarre poole, küüned haaravad valgest särgiriidest kinni ja liiguvad edasi küünarnukini. Minutiga oleks ta väljas vihmamärjal asfaldil. Väljas, vabaduses. Siit ära.
Pendeluks lüüakse valla. Tuleb Ruud. Ta kükitab maha. Puudutab ta põlve.
„Kas kõik on korras, Veronica?”
Ruudi suur kämmal on soe, vanadusest tekkinud pigmendilaigud paistavad käeseljal selgelt silma. Kui vana Ruud tegelikult on? Kindlasti üle kuuekümne, pigem läheneb seitsmekümnele. Tema on siin töötanud kakskümmend aastat ning näinud ja kuulnud kogu häda ja viletsust, mida on võimalik näha ja kuulda. On oma pensioni auga ära teeninud. Aga ära ei lähe. Miks küll? Siin saab tasuta kohvi, on Veronica kuulnud teda ütlemas. Selle peale hakkab vestluskaaslane alati naerma ja see hoiab ära võimalikud uued küsimused. Tark nipp. Peaks isegi proovima.
Veronica vaatab üles mehele otsa ja manab näole naeratuse. Tõmbab siis särgivarruka tagasi randmele. Ruud arvab, et ta kardab, ja mõnes mõttes on tal täitsa õigus. Ta ongi surmani hirmunud. Hirmust kange. Aga see ei ole veel kogu tõde.
„On ikka. Ma püüan ennast ainult natuke kokku võtta. Üle korrata, mis ees ootab,” ütleb ta ja koputab kergelt põlvedel lebavat märkmikku.
„Tore.” Ruud ulatab käe ja aitab ta jalule. „Kui ammu sa viimati tööl käisidki? Kas kolm kuud tagasi?”
Kuigi nad on peaaegu nädala koos töötanud, teeskleb Ruud ikka veel, et ta ei tea lepingu pisimaid üksikasju. Nagu ei olekski see tema, kes peab kontrollima, et Veronica lepingut täidaks.
Ja nagu ikka, mängib too kaasa.
„Kaks kuud, kaks nädalat ja neli päeva. Mitte et ma just arvet peaksin.”
Ruud turtsatab naerda. „Õige jutt. Küll sa varsti näed, et erilist vahet sinu eelmise töökohaga ei ole.”
Ruud toetab teda käsivarrest, kui nad saali lähevad. Laseb siis naise küünarnukist ettevaatlikult lahti – just enne seda, kui kogunenud rahvas ümber hakkab pöörama.
Üheksa inimest, seega paar tükki rohkem, kui Veronica oli arvanud, silmas pidades seda, et on reede pärastlõuna. Kõrvalepööratud pilgud, kõverad naeratused, lühikesed tervitusnoogutused. Lootusetuse tunne lasub saalil otsekui kleepuv kile, laskub tihedalt pimedatesse nurkadesse, kuhu päevavalguslampide valgus ei ulatu, ega lase hapnikku läbi.
Veronica sunnib jälle näole naeratuse, istub toolile ja avab märkmiku. Ta südamelöögid tukslevad nüüd kurgus ja ta tajub kerget iiveldust. Sinna otseselt vaatamata, tunneb ta Ruudi pilku vastasseina äärest, kus mees seisab. Püüab mitte mõelda sellele, miks too üldse siin on.
Sügav hingetõmme. Ta püüab tajuda, mis hinges toimub. Jää on ilmeksimatult alles.
„Tere tulemast. Mina olen Veronica Lindh ja ma olen leinatööle spetsialiseerunud vestlusterapeut. Varem töötasin neli aastat põhja piirkonna kodanikekeskuses, kuid tänasest alates töötan siin teie juures linna lõunaosas.”
Ta imestab, et ta hääl nii kindel on. Kuidagi võõras, justkui ei kuulukski Veronica Lindhi hääl talle, mis mingil määral vastab ju ka tõele.
„See tugigrupp on mõeldud meile, kes on kaotanud kalli inimese, kellegi, keda me armastasime.”
Kõigi pilgud on pööratud tema poole. Veronica süda taob vastu rinnaku alla peitunud jääd. Ta kujutab ette, kuidas jää iga südamelöögiga natuke järele annab. Löök löögi järel, kuni tekib mõra, ja siis võib aimata selle all juba musta veepiiri.
„Kui ma olin neliteist, kaotasin oma ema. Ühel õhtul pani ta talvemantli taskud kive täis ja läks järvejääle.”
Nüüd ei tohi kõhklema jääda. Ei tohi peatuda ega maha vaadata. Ta hingab uuesti sisse. Külm levib rinnus aeglaselt edasi.
„Järve teisel kaldal seisis keegi mees. Hiljem rääkis ta, et ema läks otse edasi, kuigi oli selgesti kuulda, kuidas jää kumiseb ja nagiseb. Kui mees teda hõikas, siis ema peatus, jäi keset jääd seisma ja vaatas meest. Siis korraga ta kadus.”
Veronica sunnib mõtted jääaugust eemale. Kujutleb, kuidas jää selle taas kaanetab, nii ema kui ka mõra tema enda rinnus. Sellest saab otsekui tugev soomus.
Veronica köhatab, muljub kergelt märkmikku. Keegi ei märkagi, et ta käed natuke värisevad, ka Ruud mitte.
„Ema jättis meid maha,” ütleb Veronica. „Jättis maha minu isa, mu vanema venna ja minu, ning edaspidi pidime ise hakkama saama. Läks palju aastaid, enne kui mu viha tema vastu lahtus. Kuni ma enam ei esitanud talle sama küsimust, mida teie kõik esitate.”
Veronica neelatab paar korda, tundes, et verre imbub midagi, mis on tunduvalt meeldivam kui külm järvevesi. Ta sai hakkama. Ta oli teinud eneseohverduse ja nüüd on aeg saada kauaigatsetud tasu. Veronica loendab endamisi kümneni ja pöördub siis kõige lähemal istuva grupiliikme poole. See on too patsiga hallijuukseline naine.
„Palun.”
Ta noogutab naisele, kuuleb, kuidas too sisse hingab. Uus lugu, uus, kuid siiski nii tuttav.
Tütar, vähk, ei saanud kolmekümnesekski.
Veronica teeb kaastundliku näo, sirgeldab sõnad märkmikusse. Pastakas liigub kiiresti, moondades leina tindiks. Hallipäine naine nutab. Pisarad voolavad tasapisi, sedamööda kuidas lugu edasi kerib, need peatuvad hetkeks prilliraami alaserval ja jätkavad seejärel teed mööda põski alla. Sõnu on palju.
Ebaõiglane, tal oli terve elu alles ees. Tunnen temast suurt puudust.
Kui hallipäine naine lõpetab, võtab ta prillid eest ja kuivatab need odava pabertaskurätikuga ära. Voldib siis paberi aeglaselt kokku ja paneb ettevaatlikult käekotti, nagu oleksid pisarad klaasist ja nagu kavatseks ta need koju viia. Panna need väikeste läbipaistvate leinapärlitena puhvetkappi klaasi taha.
See mõte viis Veronica mõtted mujale ja juba oli hakanud rääkima järgmine inimene. See on Lars, habemega mees. Tema oli sõnakam, hääl tugevam. Veronica kiirustab märkmeid tegema. Ka tema lugu pastaka abil jäädvustama.
Naine, liiklusõnnetus, purjus autojuht, ajukahjustus, vale ravi, ei tulnudki sellest välja.
Siin pisaraid ei ole. Ainult vaen. Kibestumus. Veronica paneb ka selle märkmikusse kirja. Käsi liigub nüüd kergemalt üle paberi.
Vihkan, haudun kättemaksu, tahan kellelegi haiget teha. Silm silma vastu … Nad kõik peavad saama oma karistuse. Roolijoodik, arstid, kõik!
Lars jääb vait ja hingab sügavalt. Alguses paistab ta tundvat kergendust, siis aga hoopis häbi. Ta pomiseb midagi, millest Veronica aru ei saa, ja vaatab süles oma käsi. Need on tugevad, mõhnalised, nahapraod on nii sügavad, et mustust ja õli ei ole neilt võimalik maha pesta. Samasugused nagu isal või onu Haraldil. Veronica enda käed on siledad ja pehmed. Pikad sõrmed, mis