Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh

      Originaali tiitel:

      Rosie Walsh

      The Man Who Didn’t Call

      Mantle

      Tekst © Rosie Walsh, 2018

      Tõlge eesti keelde © Triin Peek ja Helios kirjastus, 2018

      Toimetanud Aidi Vallik

      Kujundanud Jaak Rüütel

      ISBN 9789949610464

      ISBN 9789949610501 (epub)

      www.helios.ee

      Trükitud Print Best trükikojas

      See raamat on pühendatud neile, kelles telefoni vaikimine on tekitanud täielikku hämmingut.

      Eriti neile, kes poleks arvanud, et nad sellest hoolivad.

      Ometi saame ikka ja alati armuda vaid siis, kui ei tea, kellesse oleme armunud.

      Alain de Botton

      „Armunu esseed“

      ESIMENE PEATÜKK

      Kallis sina!

      Täpselt üheksateist aastat on möödunud sellest kirkast hommikust, mil jätsime naeratades hüvasti. Kunagi ei tekkinud kahtlust, et näeme teineteist taas, ega ju? Küsimus oli millal, mitte kas. Tegelikult polnud see isegi küsimus. Tulevik võis näida sama habras kui unenäo keerdunud serv, kuid see sisaldas ühemõtteliselt meid mõlemat. Koos.

      Ja ometi ei läinud nii. Isegi pärast kõiki neid aastaid hämmastab see mind endiselt.

      Sellest päevast on möödunud üheksateist aastat. Üheksateist pikka aastat! Ja ma otsin sind ikka veel. Ma ei lakka eales sind otsimast.

      Sa ilmud sageli hetkedel, mil ma seda ei oota. Jäin täna kinni mingisse tähendusetusse süngesse mõttesse, mu keha oli pingul kui metallist rusikas. Siis äkki olid sa kohal: erksavärviline sügisleht viskamas hundirattaid üle elutu tinakarva muru. Lõdvestusin ja nuusutasin elu, tajusin kastet oma jalgadel, nägin rohelisi varjundeid. Püüdsin sinust kinni haarata, sellest erksast lehest, mis kepsles ja vingerdas ja kihistas naeru. Püüdsin võtta sul käest, vaadata otse sinu suunas, aga justkui optiline kujutelm libisesid sa hääletult külgsuunas, täpselt kättesaamatus kauguses.

      Ma ei lakka eales sind otsimast.

      TEINE PEATÜKK

      Seitsmes päev: mil me mõlemad teadsime

      Muru oli tõmbunud niiskeks. Niiskeks ja tumedaks ja kihas nüüd elust. Laiudes metsatuka mustunud servani, kubises see sipelgahordidest, kopsakatest tigudest ja tillukestest härmalõnga põimivatest ämblikest. Maa meie all ammutas endasse soojuse viimseid riismeid.

      Minu kõrval pikutav Eddie ümises „Star Warsi“ tunnuslugu. Tema pöial silitas minu oma. Pikkamööda, hellalt, justkui pilved sõudmas üle kauni kuuviiru me kohal. „Hakkame tulnukaid otsima,” oli ta lausunud mõni aeg varem, kui violetne taevas tõmbus purpurseks. Olime endiselt seal.

      Kuulsin, kuidas viimase rongi kauge ohe kadus mäenõlvalt algavasse tunnelisse, ja naeratasin, meenutades aegu, mil lastena koos Hannah’ga siin telkisime. Väikesel väljal sellessamas pisikeses orus, peidus maailma eest, mis tundus ikka veel väike.

      Kui suvi oma esimesi märke ilmutas, palus Hannah vanematel telgi üles seada.

      Muidugi, laususid nad. Tingimusel, et telgite aias.

      Aed oli tasane. See asus meie maja ees ja sinna võis pea igast aknast pilgu heita. Sellest aga ei piisanud Hannah’le, kelle seikluslik hing – kuigi ta oli minust viis aastat noorem – oli alati suurem kui minul. Tema tahtis väljale. Väli lokkas meie maja taga mööda järsku küngast üles, tasanedes tipus täpselt nii palju, et mahutada sinna üks telk. Sellele ei avanenud vaadet mujalt kui vaid taevast. Väli oli kõvaks tõmbunud lehmakookidest tähniline ja nii kõrgel, et sealt võis meie maja korstnast peaaegu sisse vaadata.

      Meie vanemad polnud väljast eriti vaimustunud.

      „Aga ma olen täiesti kaitstud,“ väitis Hannah oma väikese kamandava häälega. Tundsin sellest häälest puudust.

      „Alex tuleb koos minuga.“ Hannah’ parim sõbranna veetis suurema osa oma ajast meie juures. „Ja Sarah. Ta kaitseb meid, kui mõni mõrvar peaks tulema.“

      Nagu oleksin olnud mõni kindla paremhaagi ja tugeva kehaehitusega mees.

      „Ja te ei pea meile õhtusööki tegema, kui telkima läheme. Ega hommikusööki …“

      Hannah oli nagu väike buldooser – tal ei saanud vastuargumendid eales otsa – ja paratamatult andsid meie vanemad lõpuks järele. Algul telkisid nad väljal koos meiega, aga lõpuks, kui jätkasin heitlust läbi noorukiea kokkupõimunud džungli, lubasid nad Hannah’l ja Alexil magada seal üleval üksi, mina nende ihukaitsjaks.

      Lebasime isa vanas festivalitelgis – see oli oranžist purjeriidest valmistatud asjandus, justkui väike bangalo – ja kuulasime väljast rohust kostvat helide sümfooniat. Olin sageli veel kaua ärkvel, pärast seda kui mu väike õde ja tema sõbranna olid unne suikunud, ning mõlgutasin mõtteid, missugust kaitset ma tegelikult suudaksin pakkuda, kui keegi peaks sisse tungima. Vajadus Hannah’t kaitsta – mitte vaid neil hetkedel, kui ta telgis magas, vaid alati – tundus mu kõhus kui hõõguv kivi, vaevu vaoshoitud vulkaan. Ja mida ma siis päriselt teinud oleks? Peatanud sissetungijad oma teismelise randme karatelöögiga? Pussitanud neid vahukommide soojendamiseks mõeldud pulgaga?

      Sageli kõhklev, mitte endas täielikult kindel – nii oli mu klassijuhataja mind tunnistusel kirjeldanud.

      „Noh, sellest on tõesti kuramuse palju kasu,“ oli ema öelnud tooniga, mida kasutas tavaliselt vaid isa korralekutsumiseks. „Ära tee välja, Sarah. Ole nii ebakindel, kui soovid! Selleks su teismeaastad ongi!“

      Kaitsmise ja jõuetuse omavahelisest konkurentsist kurnatuna uinusin lõpuks, et varakult ärgata ja panna kokku mõni jälk kombinatsioon asjadest, mida Hannah ja Alex olid parasjagu oma kurikuulsa „hommikuvõileiva“ jaoks kaasa pakkinud.

      Asetasin käe rinnale, sumendasin mälestuse eredust. See õhtu polnud kurbusele ette nähtud; oli aeg keskenduda käesolevale hetkele. Eddiele ja mulle ning sellele suurepärasele arenevale suhtele meie vahel.

      Keskendusin hilisõhtustele metsaraiesmiku helidele. Selgrootute krabinale, imetajate sahinale. Liikuvate lehtede rohelisele sosinale, Eddie hingamise muretule kerkimisele ja langemisele. Kuulasin, kuidas süda ta džempri all ühtlaselt lõi, ja imetlesin tema rahulikkust. „Küll midagi veel päevavalgele tuleb,“ meeldis mu isale alati inimeste kohta öelda. „Tuleb jälgida ja oodata, Sarah.“ Kuid olin jälginud seda meest nädala ega tunnetanud mingit ärevust. Ta meenutas mulle paljuski seda osa minust, milliseks olin koolitanud ennast töö juures olema: kindel, ratsionaalne, mittetulundussektori muutliku voolu suhtes muretu –, kuid mul oli kulunud selle harjutamiseks aastaid, samal ajal kui Eddie tundus lihtsalt selline olevat.

      Murdsin pead, kas ta kuuleb, kuidas elevus mu rinnus ringi tuksleb. Mõni päev tagasi olin lahku läinud, lähenenud abielulahutusele ja neljakümnendale eluaastale. Seejärel see. Tema.

      „Oi! Mäger!“ laususin, kui üks madal kuju üle mu nägemisvälja mustakstõmbunud serva vantsis. „Huvitav, kas see on Cedric?“

      „Cedric?“

      „Jah. Kuigi ma eeldan, et ilmselt ei ole see tema. Kui kaua mägrad elavad?“

      „Ma arvan, et kusagil kümme aastat.“ Eddie nägu oli naerul: kuulsin seda.

      „Noh, siis pole see kindlasti Cedric. Aga see võib olla tema poeg. Või äkki lapselaps.“ Vakatasin. „Me armastasime Cedricut.“

      Naeruvõnked levisid tema kehast minu omasse. „Kes on me?“

      „Mina ja mu väike õde. Käisime vanasti üpris siin lähedal telkimas.“

      Ta keeras ennast külili, tema nägu minu näo lähedal, ja ma nägin seda ta silmis.

      „Mäger nimega Cedric. Sa … mulle,“ lausus ta vaikselt. Ta vedas sõrmega mööda mu juuksepiiri. „Sa