Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh
Tundus, justkui oleks keegi meid paari pannud, ehk juba sündides, ning seejärel nüginud ja sättinud ja planeerinud ja kavandanud, kuni me lõpuks kuus päeva tagasi kohtusime.
„Mõtlesin just väga imalaid mõtteid,“ laususin pärast pikka pausi.
„Sama siin.“ Ta ohkas. „Tundub, nagu oleks kogu viimane nädal möödunud sujuvalt viiulite partituuri saatel.”
Naersin ja ta suudles mu nina, ning mõtlesin, kuidas on nii, et võid veeta nädalaid, kuid – isegi aastaid – lihtsalt edasi rühkides, ilma et midagi oluliselt muutuks, ja siis vaid mõne tunni jooksul võib keegi sinu elu käsikirja täielikult ümber kirjutada. Väljunuks ma tol päeval hiljem, oleksin jõudnud kohe bussi peale ja poleks teda eales kohanud ning see uus kindlustunne poleks olnud rohkemat kui möödalastud võimaluste kuuldamatu sosin ja halb ajastus.
„Räägi endast veel midagi,“ lausus ta. „Ma ei tea veel piisavalt. Tahan teada kõike. Sarah Evelyn Mackey täielikku ja lühendamata elulugu koos halbade osadega.“
Pidasin hinge kinni.
Asi polnud selles, nagu ma poleks teadnud, et see ühel hetkel juhtub, vaid pigem polnud ma ikka veel otsustanud, mida ette võtta, kui see peaks aset leidma. Sarah Evelyn Mackey täielik ja lühendamata elulugu koos halbade osadega. Ilmselt kannataks ta selle välja. Sellel mehel oli kaitseks turvis, rahulik tugevus, mis pani mind mõtlema vanast lainemurdjast või ehk tammepuust.
Ta silitas käega mööda mu puusa ja ribikorvi vahelist kurvi. „Mulle meeldib see kurv,“ lausus ta.
Mees, kes tundis end oma nahas nii mugavalt, et tõenäoliselt võiks temasse matta mis tahes saladuse, mis tahes tõetera, ja ta suudaks seda taluda ilma igasuguse pinnakahjustuseta.
Muidugi sain talle rääkida.
„Mul on üks mõte,“ laususin. „Telgime siin täna õhtul. Teeskleme, et oleme endiselt noored. Võime teha lõkke, küpsetada vorstikesi, jutustada lugusid. Eeldusel muidugi, et sul on telk? Sa tundud nagu mees, kellel võiks olla telk.“
„Olen mees, kellel on telk,“ kinnitas ta.
„Hästi! Noh, sel juhul teeme ära ja ma räägin sulle kõigest. Ma …“ Keerasin kõhuli ja nautisin hilisõhtut. Viimased prisked õiekobarad kumasid tuhmilt metsaäärsel hobukastanil. Tulikas õõtsus pimedas meie nägude lähedal. Põhjustel, mida ta ei soostunud kunagi jagama, oli Hannah alati tulikaid vihanud. Tundsin rinnus midagi kerkivat. „Siin väljas on lihtsalt nii mõnus olla. See äratab ellu nii palju mälestusi.“
„Olgu,“ naeratas Eddie. „Telgime. Aga kõigepealt tule siia, palun.“
Ta suudles mind huultele ja mõnda aega oli kogu ülejäänud maailm vait, justkui oleks keegi lihtsalt nupule vajutanud või lülitit keeranud.
„Ma ei taha, et homme oleks meie viimane päev,“ lausus ta, kui suudlemise lõpetasime. Ta põimis käed tihedamalt ümber minu ja ma tundsin tema rindkere ja kõhu meeldivat soojust, tema pügatud juuste pehmet kõditust oma käte all.
Tema naha puhast liivast lõhna sisse hingates mõtlesin, et selline lähedus oli hääbunud kaugeks mälestuseks. Ajaks, mil olime Reubeniga pillid kotti pannud, magasime kui raamatu järjehoidja otsad teine teisel pool voodi äärel, kokku puutumata, voodilinad meie vahel tõestuseks me läbipõrumisest.
„Kuni madrats meid lahutab,“ olin ühel õhtul lausunud, kuid Reuben ei naernud.
Eddie tõmbus eemale, et näeksin tema nägu. „Ma … Vaata, ma siin mõtlesin, kas me ehk peaks oma plaanid tühistama. Minu puhkuse ja sinu reisi Londonisse. Et saaksime veel ühe nädala mööda põlde püherdada.“
Toetasin end küünarnukile. Soovin seda rohkem, kui sa arvatagi oskad, mõtlesin. Olin seitseteist aastat abielus ja kogu selle aja jooksul ei tundnud ma kordagi nii, nagu tunnen koos sinuga.
„Veel üks nädal oleks ideaalne,“ vastasin talle. „Aga sa ei või oma puhkust ära jätta. Olen ikka veel siin, kui tagasi tuled.“
„Aga sa ei ole ju siin. Sa oled Londonis.“
„Kas sa mossitad praegu?“
„Jah.“ Ta suudles mu rangluud.
„Tead, lõpeta ära. Tulen tagasi Gloucestershire’isse peatselt pärast su saabumist.“
Ta ei tundunud sellega leppivat.
„Kui sa mossitamise lõpetad, võin sulle ehk lennujaama vastugi tulla,“ lisasin. „Võiksin olla üks neist, kes seisavad seal nimesildiga, auto lähedal asuvasse parklasse jäetud.“
Ta näis seda hetkeks kaaluvat. „See oleks väga tore,“ lausus ta. „Tõesti väga tore.“
„Kokku lepitud.“
„Ja,“ ta vakatas, tundudes ootamatult ebakindel, „ma tean, et ehk tuleb see pisut liiga kiirelt, aga pärast seda kui oled mulle oma elust jutustanud ja ma olen küpsetanud vorstikesi, mis võivad, kuid ei pruugi olla söödavad, soovin ma, et vestleksime tõsiselt sellest, et sina elad Californias ja mina Inglismaal. See sinu külaskäik on liiga lühike.“
„Ma tean.“
Ta sikutas tumedaid rohukõrsi. „Kui ma puhkuselt tagasi tulen, on meil koos veetmiseks – mis, üks nädal? Enne kui pead Ühendriikidesse tagasi lendama?“
Noogutasin. Ainus tume pilv meie koosveedetud nädala kohal oli olnud just see, hüvastijätu paratamatus.
„No sel juhul arvan ma, et peame … ma ei tea. Midagi tegema. Midagi otsustama. Ma ei saa lasta sellel lihtsalt minna. Ma ei saa elada teadmisega, et oled kusagil laias maailmas, ja mitte sinuga koos olla. Arvan, et peaksime proovima selle toimima saada.“
„Jah,“ laususin vaikselt. „Jah, mina ka.“ Libistasin käe ta varrukasse. „Olen sedasama mõelnud, kuid lõin araks iga kord, kui püüdsin seda kõne alla võtta.“
„Päriselt?“ Tema häälde ilmusid naer ja kergendus ning mõistsin, et selle vestluse algatamine nõudis temalt kindlasti omajagu julgust. „Sarah, sa oled üks enesekindlamaid naisi, keda olen eales kohanud.“
„Mkmm.“
„Oled küll. See on üks neist asjadest, mis mulle sinu juures meeldivad. Üks neist paljudest asjadest, mis mulle sinu juures väga meeldivad.“
Sellest oli möödunud hulk aastaid, mil olin pidanud hakkama enesekindlust enda külge naelutama nagu silti poe ukse külge. Aga kuigi see oli minu jaoks nüüd loomulik – kuigi kõnelesin meditsiinikonverentsidel üle maailma, andsin intervjuusid uudistekanalitele, juhtisin meeskonda –, tundsin end häiritult, kui keegi seda kommenteeris. Häiritult või ehk kaitsetult, justkui seisaksin mäetipus keset äikesetormi.
Seejärel suudles Eddie mind uuesti ja tundsin, kuidas kõik lahustub. Mineviku kurbus, tuleviku ebakindlus. See oli see, mis pidi järgmisena juhtuma. See.
KOLMAS PEATÜKK
Viisteist päeva hiljem
Temaga on juhtunud midagi kohutavat.“
„Nagu näiteks?“
„Ta on surnud. Võib-olla mitte just surnud. Kuigi miks ka mitte? Mu vanaema ajas sussid püsti neljakümne neljaselt.“
Jo pööras kõrvalistmel ringi. „Sarah.“
Ma ei vaadanud talle silma.
Ta pööras pilgu Tommy poole, kes sõidutas meid mööda M4 läände. „Kas sa kuulsid seda?“ küsis ta.
Tommy ei vastanud. Tema lõuad olid kokku surutud, kahvatu nahk oimukohal pulseerimas, justkui püüaks sealt keegi välja murda.
Me Joga poleks pidanud tulema, mõtlesin uuesti. Olime veendunud, et Tommy tahaks kahe vanima sõbra toetust – lõppude lõpuks ei juhtunud seda ju tihti, et sul tuli seista õlg õla kõrval oma koolikiusajaga, samal ajal kui ajakirjanikud teid pildistavad –, aga iga läbitud morni vihmase miiliga oli saanud ilmselgeks, et me üksnes suurendasime tema ärevust.
Täna