Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh
et ta polnud ehk sama kindel kui mina, kuid ma ei leidnud midagi.
Viimasel ajal olin vaevu üldse veel Facebooki kasutanud, kuid nüüd äkitselt veetsin seal kogu oma aja, otsisin järjekindlalt tema profiililt elumärke. Või veelgi hullem – kedagi teist.
Mitte midagi.
Helistasin talle ja saatsin sõnumeid; saatsin talle isegi haletsusväärse väikese säutsu. Laadisin alla Facebooki Messengeri ja WhatsAppi ning kontrollisin terve päeva, et näha, kas ta on välja ilmunud. Aga need teatasid mulle iga kord üht: Eddie David oli viimati võrgus veidi üle kahe nädala tagasi, päeval, mil tema juurest lahkusin, et ta saaks Hispaania reisiks asju pakkida.
Nii häbist kui meeleheitest maatasa tehtuna olin laadinud alla isegi hulga kohtamisrakendusi, et näha, kas tal on neis konto.
Ei olnud.
Soovisin kontrollida seda kontrollimatut olukorda. Ma ei saanud magada; mõte toidust pani sisikonna krampi tõmbuma. Ma ei suutnud millelegi keskenduda ja kui telefon surises, sööstsin selle järele nälgiva looma ägedusega. Suured voogavad kurnatuse lained survestasid ja mõnikord lämmatasid mind kogu päeva, kuid ometi veetsin enamiku ööst valvsalt ärkvel, silmitsedes ainiti pilkast pimedust Tommy vabas toas Lääne-Londonis.
Kummalisel kombel tundsin, et see pole mina. Teadsin, et see pole mõistlik käitumine, ja teadsin, et olukord oli halvenemas, mitte paranemas, kuid mul polnud tahet ega energiat, et ennast takistada.
„Miks ta ei helista?“ trükkisin ühel päeval Google’isse. Vastus oli kui võrguorkaan. Olin lehekülje kiirelt sulgenud, et säilitada viimnegi kübe oma tervest mõistusest.
Selle asemel guugeldasin uuesti Eddiet, vaatasin läbi tema kodulehe, otsides … Selleks ajaks ei teadnud ma enam isegi, mida otsisin. Ja otse loomulikult polnud ma leidnud mitte midagi.
„Kas sa arvad, et ta rääkis sulle enda kohta kõike?“ küsis Tommy. „Oled sa kindel, et ta pole näiteks mõne teise naisega?“
Tee laskus väikesesse puiestikku, kus väärikad tammed oli kokku kogunenud nagu härrasmehed suitsuruumis.
„Ta ei ole mõne teise naisega,“ vastasin.
„Kuidas sa tead?“
„Ma tean, sest et … ma tean. Ta oli vallaline, ta oli saadaval. Mitte lihtsalt sõna otseses mõttes, vaid emotsionaalselt.“
Hirved vilksatasid mööda ja haihtusid pöögimetsa.
„Hea küll. Aga kuidas on lood teiste ohumärkidega?“ käis Tommy peale. „Kas esines mõni ebakõla? Kas sulle tundus, et ta hoiab midagi enda teada?“
„Ei.“ Vakatasin. „Kuigi ma arvan, et …“
Jo pöördus. „Mida?“
Ohkasin. „Päeval, mil kohtusime, katkestas ta mõne sissetuleva kõne. Aga see oli ainus kord, kui midagi sellist juhtus,“ lisasin kiirelt. „Pärast seda vastas ta iga kord, kui telefon helises. Ja polnud ka kedagi kummalist, kes oleks talle helistanud: ainult sõbrad, ta ema, tööalased päringud …“ Ja Derek, mõtlesin äkitselt. Ma polnud kunagi päris täpselt aru saanud, kes on Derek.
Tommy kulmudel oli käsil mingi keerukas triangulatsioon.
„Mida?“ pärisin temalt. „Millest sa mõtled? Tommy, see juhtus ainult esimesel päeval. Pärast seda vastas ta iga kord, kui keegi helistas.“
„Ma usun sind. Lihtsalt …“ Ta jättis lause pooleli.
Jo oli häälekalt vaikne, kuid otsustasin teda eirata.
„Lihtsalt ma olen alati arvanud, et tutvumisportaalid on riskantsed,“ lausus Tommy lõpuks. „Tean, et sa ei kohanud teda internetis, aga olukord on sarnane – teil pole ühiseid sõpru ega ühist minevikku. Ta võis esitleda ennast ükskõik kellena.“
Kortsutasin kulmu. „Aga ta lisas mu Facebookis sõbraks. Miks ta oleks pidanud seda tegema, kui tal oli midagi varjata? Ta on oma töö tõttu Twitteris ja Instagramis ning ta ettevõttel on veebileht. Kus on ka foto temast. Ja te pole ju unustanud, et veetsin tema juures nädala? Tema post oli adresseeritud Eddie Davidi nimele. Kui ta poleks päriselt tisler Eddie David, siis ma teaksin seda.“
Olime nüüd sügaval iidsetes metsades, mis laiusid üle Cirencester Parki. Valguskiired sähvisid üle Jo paljaste reite, sel ajal kui ta näiliselt nõutuna aknast välja vaatas. Peagi olime metsast väljumas ja kohe pärast seda pidime jõudma teekäänakuni, kus õnnetus oli aset leidnud.
Tundsin, kuidas mu hingamine selle mõtte peale muutus, justkui oleks autos hapnik hõredamaks jäänud.
Mõni minut hiljem väljusime metsast põldude vihmajärgsesse heledusse. Sulgesin silmad, suutmata pärast kõiki neid aastaid ikka veel vaadata teeserva, kuhu kiirabimeeskond oli ta asetanud, püüdes võidelda paratamatusega.
Jo käsi leidis tee mu põlvele.
„Miks sa nii teed?“ Rudi antenn oli püsti. „Emme? Miks on su käsi Sarah’ jala peal? Miks on selle puu külge lilled seotud? Miks te kõik olete …“
„Rudi,“ lausus Jo. „Rudi, kuidas oleks mänguga „Ma näen“? Ma näen oma väikeste silmadega midagi, mis algab tähega V!“
Tekkis vaikus. „Ma olen selle jaoks liiga vana,“ lausus Rudi kössitades. Talle ei meeldinud, kui teda teadmatuses hoiti.
Mu silmad olid endiselt kinni pigistatud, kuigi teadsin, et oleme sellest paigast juba möödunud.
„Vaal,“ alustas Rudi vastumeelselt. „Veekann. Vobiiltelefon.“
„Kõik korras, Harrington?“ küsis Tommy pärast lugupidavat pausi.
„Jah.“ Avasin silmad. Nisupõllud, vonklevad kiviaiad, jalgrajad kui piksenooled suundumas läbi hobuste pügatud rohu. „Korras.“
See ei muutunud iial kergemaks. Üheksateist aastat olid servad ära lihvinud, hööveldanud maha kõige suuremad oksakohad, kuid see oli endiselt alles.
„Kuidas oleks, kui räägiks veel pisut Eddiest?“ tegi Jo ettepaneku. Püüdsin vastata jaatavalt, kuid mu hääl murdus. „Siis kui selleks valmis oled,“ lausus ta mu jalga patsutades.
„Ausalt öeldes ma muudkui mõtlen, kas ta ehk sattus õnnetusse,“ laususin, kui rääkimine tundus taas võimalik. „Ta läks LõunaHispaaniasse purjelauaga sõitma.“
Tommy kulmud kaalusid öeldut. „Ma arvan, et see on mõistlik teooria.“
Jo märkis, et oleme Eddiega Facebookis sõbrad. „Sa oleks näinud tema lehel midagi, kui Eddie oleks viga saanud.“
„Kuigi me ei tohiks alahinnata ka võimalust, et tema telefoni aku sai tühjaks,“ laususin. Mu hääl närbus, kui iga järgmine lootusekiir hääbus. „See oli korrast ära, ta …“
„Kullake,“ segas Jo õrnalt vahele. „Kullake, tema telefon ei ole tühi. See kutsub, kui sa talle helistad.“
Noogutasin õnnetult.
Krõpse sööv Rudi lõi jalaga Jo istet. „Igaaaaaaaaaav.“
„Lõpeta ära,“ vastas Jo. „Ja pea meeles, mida me täis suuga rääkimise osas kokku leppisime.“
Jo silma alt väljas, pööras Rudi end minu suunas ja esitles mulle vaadet oma pooleldi läbimälutud krõpsudest. Kahjuks ja täiesti ebaselgetel põhjustel oli ta otsustanud, et see on meievaheline nali.
Libistasin käe oma koti küljetaskusse, pigistades sõrmed ümber viimase lootuskübeme. „Aga Hiir,“ laususin mannetult. Pisarad olid põletavalt lähedal. „Ta andis mulle Hiire.“
Hoidsin seda pihus; see oli sile, kulunud, kreeka pähklist väiksem. Eddie oli selle voolinud puutükist kõigest üheksa-aastasena. Ta on minuga koos palju läbi elanud, oli ta öelnud. Ta on mu talisman.
Hiir meenutas mulle vasest pingviini, mille isa oli mulle GCSEeksamite ajaks pinginaabriks andnud. Too oli karmi näoilmega kujuke, mis oli mind raevukalt põrnitsenud hetkest,